Minu Ameerika 3

Epp Petrone dokumentaalraamatu tegevus toimub ajaloolisel 2008. aastal, mil nii pangad kui poliitika tundusid kokku kukkuvat ning USA ootas päästjat uuest presidendist. Kriisi kulgu jälgiv sündmustik kulgeb pilvede kohal, lennujaamades, New Yorgis, Long Islandil, Miamis, Key Westis, San Franciscos ja Vancouveris. Kireva tegelaskonna seast eristub Ameerika elu igakülgne kommentaator Justin, kaks raiskajat Mimmi ja Papa, poliitteatri tegelased Hillary, Obama ja teised. Suuri küsimusi jagub.
Käsolev katkend räägib jaanuarist 2008, kui algasid ameeriklaste raskused oma krediitkaardimaksete tasumisel.

Minu esimene raamat, mis ma Ameerika-sarjast lugesin. Oli huvitav, oli informatiivne. Näha ühe suure riigi eluolu teise inimese silmade läbi ja tema hinnangutest lähtuvalt. Siiski avastasin, et juba esimestest lehekülgedest alates häiris mind midagi: see irisev toon ja tohutu kritiseerimine. Meie kandis öeldi, et kellele ei meeldi, see läheb ära. Muidugi ma saan aru, et kerge on öelda, raske teha. Ja lõpuks ikka Epp nii tegigi.
Aga kui näiteks mina oleks Mimmi, siis mulle küll ei meeldiks, et minust niimoodi kirjutatakse - isegi kui see on tõsi - sellise rahva keeles, millest ma isegi aru ei saa. Kas see pole natuke nagu teise inimese oma huvides ära kasutamine?
Aga püüame olla leebed oma kriitikas. Mulle meeldis kõige rohkem see arvustus, tahaksin ise ka nii.

Kadunud vaated

Vahelduseks üks päris-raamat, paberil. Hea on ka sellist käes hoida. Ainult et luup peaks samuti käepärast olema. Mustvalged fotod on väga detailirohked ja neid tahaks suuremalt näha - aga mõnele lehele on lausa mitu fotot pandud. Samas on see arusaadav, kui oleks suuremalt teinud, siis oleks raamat veel suurem ja paksem tulnud ja seda polekski saanud käes hoida.

Igatahes väga, väga huvitav. Kuidas minu linn on muutunud ja mõnd vana vaadet mäletan ma isegi veel. Rahvusraamatukogueelset linnanurka, kesklinna, bussijaama ümbrust ...

Raamatututvustus Apollolt:„Kadunud vaated“ pakub sadade vanade ja kaasaegsete fotode võrdluse abil aimu, kuidas on viimase sajakonna aasta jooksul muutunud Tallinna kesklinn. Raamatus puuduvad paljukäsitletud vanalinna vaated, rõhk on piirkonnal, mis jääb vanalinna ning mere ja raudteede poolringi vahele. Motiivid on jaotatud üheksasse peatükki, mis Viru väljakust ja Narva maanteest päripäeva alustades jõuavad Hobujaama tänava kaudu ringiga ümber vanalinna samale väljakule tagasi. Eri asumid on leidnud kajastamist erineval määral. Nii ei ole näiteks Uues Maailmas või Kelmikülas olnud nii põhjalikke muutusi kui Kompassis või Keldrimäel. Tähelepanu koondamine peatänavatele on ka loomulik, sest nende areng ja muutumine on linlastel pidevalt silme ees.Iga peatüki juurde kuulub väljavõte Tallinna 1885. aasta kaardist, lisatud on hilisemaid kaarte.

Hea inglise nali

Külaline: Tüütu õhtusöök. Lähen parem minema.
Võõrustaja: Jah, see võiks asja parandada küll
***
„Ma arvasin, et mul ei ole inglise juuri,“ räägib keegi mees seltskonnas, „aga hiljuti sain teada, et mu vaarvaarvaarisa osales kapten Cooki ärasöömises.

Hea. Jään huviga ootama raamatukest „Halb inglise nali“.

Minu Kreeka ja Minu Sitsiilia

Toredad, informatiivsed raamatud, hea silmaringi laiendamiseks lugeda. Kreekas olen ma juba kolm korda käinud ja Kreeka meeldib mulle väga. Ega Sitsiiliagi tundu kehvem olema. Peaks kunagi plaani võtma ehk.

Sellises olukorras tuleb imed ise üles otsida

Lugesin reisil olles läbi reisiraamatu. Krister Kivi oskab kirjutada nii, et on naljakas lugeda, samas ka pisut kurb. Kivi järjekordse reisi ja raamatu ajendiks oli seitsme maailmaime külastamine, tegelikult vahet pole, mis tal parajasti ajendiks on.

„Idee kõik uued maailmaimed läbi sõita tekkis nii nagu ideed sageli tekivad – iseenesest,“ tunnistab Kivi raamatu sissejuhatuses. “Ma ei oska põhjendada, mis mind neid vaatama kisub, kuid ilmselt on põhjus asjaolus, et elus endas on imesid ju imevähe. Niipalju kui ma meenutada suudan, pole minuga juhtunud midagi imelist juba viimased kümme aastat. Sellises olukorras tuleb imed ise üles otsida, sest Eestis neid pole, kui muidugi mitte võtta arvesse Munamäge ja Vabadusekella.“
Lugeja ees avanevad nüüd Hiina müür, Petra kaljulinn Jordaanias, Kristuse kuju Brasiilias, Machu Picchu Peruus, maiade kuulsaim linn Chichen Itza Mehhikos, Colosseum Itaalias ja Taj Mahal Indias.

Pärlid raamatust:

Lk 6 Kord ühel hilisel õhtul jõin ma eksituse tõttu koguni ära pool klaasi punast siirupit, mis osutus hiljem koššerveiniks.

Lk 30. Ma ei tunne end enam üldse hästi. Kuus-seitse tundi tagasi sai Ammani lennujaamas puhvetilaadsest müügipunktist saatusliku impulsi ajel ostetud tikka masala võileib, mis kujutas endast kahte väga valget saiaviilu, mille vahele oli kokkuhoidlikult määritud punast toiduvärvi. Otsustades kõhust nüüd tulvavate kõrvetiste ja korinate järgi, ei olnus see ikkagi mitte mingi värv, vaid lihtsalt rotimürk.

Lk 66: Minu spordiõpetajale see muidugi ei meeldinud. Tema armastas teha rivistusi, urahtada ja rumalamaid sportijaid peaga vastu seina lüüa ning ilmselt poleks tal olnud midagi selle vastu, kui rahvastepallis kaotanud meeskonna tohtinuks joonelt jaaguaride ette visata. Lõppkokkuvõttes oli ta ju ise ka loom – sinistes dressides gorilla, kes oma karjääri tipus sai paari sõna ulatuses aru inimkeelest.

Lk 72: Muutusin ärevaks juba siis, kui lennule registreerides hüppas tabloole teadaanne „uus info kell 19.40“, sest lennukiga sõites ei ole „uus info“ kunagi teretulnud (vana info lennu väljumise kohta sobiks alati suurepäraselt).
Lk 76: Kaks tuhat aastat on möödas, kuid liigikaaslase surm – või vähemalt surmaohus olek – on meile jätkuvalt ultimatiivseks meelelahutuseks. Kõik on sama. Midagi ei ole muutunud.

Lk 80: Ka hämarale ja hiiglaslikule Sao Paolole – linnale, mida on raske armastada, kuid kus võib kergesti kaotada.

Lk 85: Pealegi Buddha lihtsalt imbus tesipoolsusesse otsekui salvrätikule asetatud tükike võid, sellal kui Kristus lahkus rokkstaariliku pauguga, millest kõneldakse tänaseni – ja ma isegi ei räägi siinkohal tema hilisemast ülestõusmisest.

Lk 95: Lõhnab toore sibula järele, mullaste küünealuste järele -, kuid ma ei kaeba. Need siin mu ümber on head, lihtsad inimesed, kellest ükski ei ürita magamise ajal pihta panna mu vara ning kellest kõik kaitsevad mind katsete eest Ollantaytambos enne lõpp-peatust maha minna. Pealegi kas mina tahaksin näiteks lugeda Rootsi turisti sulest pärit kriitilist käsitlust Männiku bussist? Ei taha. Sõida limusiiniga, kui sulle buss ei meeldi, vastik Skandinaavia esteet!

Lk 43 (kõige liigutavam koht, võiks isegi öelda – kõige imelisem): Kui Shatabi Express lõpuks tuleb, istub mu kõrvale hiiglaslik hindu naine, surudes oma pehme padjataolise käe tugevasti vastu mu õlga. Ma ei tõmba oma kätt ära, sest see on hea, turvaline tunne – olla kellegi lähedal. Kellegagi koos. Ma arvan, et see ongi armastus: veidi jagatud lähedust ja kehasoojust, hingamine ühes rütmis. Ma arvan, et see on kõik, mis on. Jään magama ja veel enne kui rongisaatjad tulevad oma katelokkidega serveerima dhalit, karrit, suppi ja keeduriisi, jõuab läbi mu hämara unenäo vilksatada mälestus raamatust, mida lapsena lugesin: halva kvaliteediga mustvalge foto, millel on kujutatud emata jäänud ahvipoega, kes end oma traatpuuris vastu riidega kaetud soojaveepudelt litsus, silmis segu suurest õnnest ja hirmust. Tegelikult ongi üks suur padi või hiiglaslik soojaveepudel kõik, mida inimesel vaja: see on kogu armastus, mida sa näed. Ja kui sa peaksidki enne hommikut kuulma salapärast lapsenuttu, ei ehita padi sulle küll mälestuseks marmorist mausoleumi (Taj Mahal), kuid mis tähtsust olekski ühel kivist mälestusmärgil selle läheduse kõrval, mis su elus just äsja on olnud.

Kokkuvõttes selgub, et reisi sihtkohtades Krister Kivi imet ei leidnudki, ime on tema enda ja kõigi inimeste sees, ükskõik, kus me siis ka parajasti ei viibi. Paar postitust tagasi sai ju siinsamaski öeldud, et kaugele reisimine meid iseenese eest ei päästa.

Aga ma tunnistan, et on raske elada teadmisega, et hea on seal, kus meid pole. Või kuidas nad seal filmis ütlesidki: Sina ise ära oma elu keeruliseks ela. Mõeldud – tehtud?

Loomult loom

E-luger on minu raamatulugemist suurendanud turbokiirusel (aga võibolla see on hoopis sellest, et tuli pikki tunde lennukis ja lennujaamas passida). Igatahes lugesin nädalaga neli e-raamatut läbi, neist esimene Aleksei Turovski sooja huumoriga, aga väga targalt kirjutatud "Loomult loom".
Mis see inimenegi muud on, kui üks loom - vähemalt alumise kolme tšakra ulatuses - ja allub samadele seadustele.
Kuna e-luger võimaldab väga mugavalt ka märkmeid teha, siis panen siia teie loal:) paar oma lemmikkohta sellest toredast raamatust.

Lk 89. Sõna karisma tähendab annet, autoriteedi talenti. Teie loal ma kasutaksin seda ilma jutumärkideta ka loomadest rääkides. Enamgi veel - ma koguni võrdsustaksin looma karismaatilisuse inimese omaga selleski osas, et karismaatiline on see isend, kes teab immanentselt, kogu oma olemusega ja loomupäraselt vastuseid vene intelligentsi kolmele kuulsale küsimusele:
1) Mida teha?
2) Kes on süüdi?
3) Kus on minu prillid?
Karismaatilise indiviidi märke kannab endas iga olevus, olgu loom või inimene, kelle jaoks need küsimused ei kujuta murettekitavat dilemmat ...

Lk 126. Ütles mu sõber, et iga haigus on rumaluse tulemus. Seda olevat omal ajal väitnud arstist kirjanik Anton Tšehhov. Ma jäin mõttesse, sest ega minagi pole sajaprotsendiliselt terve. Kas ma siis tõepoolest olen loll või? Mitte just päris, kuid kui ma mõtlen oma tuttavate ja sugulaste haigustele, kõigile loomahaigustele, millega mul tuleb tihti kokku puutuda, siis pean nõustuma: iga haigus on kellegi rumaluse tagajärg. Nii on kogu tohutu meditsiinisüsteem - kirurgid, infektsionistid, terapeudid - seniajani parandanud inimkonna vigu ja rumalusi, ja parandavad edasi.

Lk 127. Ja kui otsida, leidub iga loomaliigi esindajate hulgas kindlasti selline Karlsson, muhe olend, kes on teistest peajagu adaptiivsem, paremini kohastunud ning keda kõik armastavad ja hoiavad. ta kuulub "Karlssonite liiki".

Lk 134. Me võime väga lihtsalt, ehkki mitte võibolla juriidiliselt korrektselt sõnastada õigluse küsimuse: minu õigused lõpevad seal, kus algavad sinu omad. Sinu õigused lõpevad seal, kus algavad minu omad.

Lk 139. Siin tuleb midagi ette võtta, et lõõgastuda, kas või veini. Ma ei pea silmas mingit ohjeldamatut alkoholitarbimise programmi, jumal hoidku selle eest. Kuid vein on inimkonna ajaloos olnud üheks tõsisemaks tsiviliseerivaks faktoriks. /---/ Vein on võrratu ekstravahend komfortkäitumise toetamiseks. Ja komfortkäitumine on kõige tähtsam, kõige võimsam vahend pingete lahendamiseks kõigil loomadel, olgu see hallhaigur või ööhaigur...

Kas pole mitte tark tekst ja vaimustav stiil?