Pildikesi heade inimeste elust

Raamat, kus ei juhtu mitte midagi.

Ma pean kohe ütlema, et see raamat mulle väga meeldis. Vaatamata sellele, et seal midagi ei juhtu ja et päris-elus nii olla ei saa.

Mulle meeldis see inimestest jutustamise viis. Lugesin igal õhtul seda raamatut natukene - umbes nagu kaalujälgija sööb iga päev naudiskledes ainult ühe tüki šokolaadi - ja järgmisel päeval mõtlesin üle. Kõik need naljakad seigad, kuidas käidi turul võõrasemasid ostmas, saunas, proua Aino koera pesemas ja nii edasi ja nii edasi. Tegelikult on Kivirähkil õigus - inimesed ongi naljakad, kui neid heatahtlikult vaadelda. Mulle meeldib hirmsasti inimesi vaadelda, ainult et see nõuab aega.

Härra Immanuelil seda igatahes on.

Raamatu parim koht on aga see, kus  Rein läheb "Opossumisse" ja küsib, kuidas härra Immanuel seda tegi: "Kas te olete ingel?"

Soovitan.

Justin Petrone "Misjonäripoos"

Esimene Justin Petrone raamat, mida ma olen lugenud, ei teagi, kuidas on õnnestunud siiani niimoodi ära elada. Lahedalt loetav. Parajad jutukesed lennukis ja lennujaamas aja viitmiseks. Ja nagu selgus raamatust, põhiliselt lennujaamades kirjutatud kah.

Ma tahaks öelda, et tänapäeval on igaüks kirjanik. Tuleb ainult kätte võtta ja oma elust avalikkusele kirjutada ... tahta. Kui tahta. Aga miks ka mitte? Eriti kui tegu on nii eksootilise kirjanikuga.

Raamatukatkend Päevalehes.

Järjejutt Kukus.*

__________________________

*Epp teeb väga head turundust igatahes.

Intervjuu Steve Wozniakiga Ekspressis

Mulle meeldisid need mõtted selles intervjuus:

Kasvasin üles kindla sisemise filosoofiaga, millele olen tänini truuks jäänud. See ütleb, et mind lihtsalt ei häiri miski. Elus pole tähtsust sellel, kui palju sul asju on või kui hästi sa oma firmat juhtisid. Surivoodil loeb see, kui palju sa elu jooksul naeratasid ja rõõmu tundsid.

Maailmale nähtamatud pisarad

Üle pika aja ka üks Linnateatri lavastus nähtud.  Kusagil esimese vaatuse poole peal hakkas tunduma, et siin on tõesti tegu vana hea Linnateatriga, algul ma nagu ei saanud „ree peale“. Kiirendiks – kui nii võib öelda – oli Mart Toome ilmumine „Albioni tütres“ – pärast seda läks etendus käima ja naer läbi pisarate võis alata. Tõeliselt värskendav kogemus oli see etendus. Naerda on hea, naer päästab maailma.

Väike valge riik

Suutsin pool raamatut läbi lugeda ja siis mõtlesin - miks ma pean? Ma olen täiskasvanud inimene, mul on vabadus oma ajaga teha, mida õigeks pean ja see ei ole ju kohustuslik kirjandus.