Aktuaalne kaamera

reede, 22. november 2013

Üks Doris Kareva luuletus (Et olla daam, ma kannan kõrgeid kingi)

Kord nädalas üks daam teeb maniküüri. Kord aastas on ta enda vastu aus. Sa elad minus, kuid ei maksa üüri. Siinkohal tuleb teha mõtlik paus. Daam kasutab vaid valgeid taskurätte. Täis saladusi on ta buduaar. Siin avaned, kuid end ei anna kätte. Me vahel pole muud kui vikerkaar. Üks daam ei kerja. Tal on kõike küllalt, ka siis, kui tahaks valust oiata. Et olla daam, ma vaikima pean üllalt. Kui plahvatan, siis ette hoiatan.

kolmapäev, 20. november 2013

Revolutsiooniline situatsioon

Esiteks, ma ei saa aru, miks nad ütlevad, et Sirp oli igav ja Tarand ei saanud juhtimisega hakkama. Mul paljud tuttavad on viimasel skandaali puhkemise järgsel nädalal Sirbi avastanud ja moodne on ringi liikuda, Sirp käes. Kuid mina olen Sirbi tellija ja lugeja olnud ikka juba väga kaua. Minu jaoks polnud Sirp igav. Vabalt võiks samamoodi jätkata. Ma loen ja maksan ainult sellise Sirbi eest.

Teiseks, Kenderi hävituspataljoni-jõuk ei meeldi mulle absoluutselt. See on mingi maffia ja käitub sellele vastavalt. Mis on neil ühist kultuuriga? Isegi Vares-Barbarusel oli rohkem. Meenutab neid 40ndate aastate riigipöörajaid, kes ise ka aru ei saanud, mida nad teevad. Süüdimatud egoistid. Kui tahavad lehte teha, tehku ise endale leht algusest peale. Kuritegu on lubada neid Sirpi pilastama.

Kolmandaks, nüüd on selge, et see pomm, mida praegune kultuuriminister tahtis kultuuriministeeriumisse visata, ongi tema ise ja on juba visatud.

Mis siin riigis toimub üleüldse ja kellele see on kasulik?

teisipäev, 19. november 2013

Ära häbene seda, mis pole häbi*

Mina olengi see inimene, kes polnud ühtegi Ilmar Raagi filmi veel näinud, enne kui sattusin „Kertut“ vaatama. Sedagi mitte omal vabal tahtel, sest niipalju teadsin, et „kerge“ film see ei ole. 
Mingi lumm ja paine on selles filmis sees. Kuigi see lugu, mida seal räägitakse, on võib-olla tavaline. Nii räägitakse, et olla tavaline väikestes külaühiskondades. Mina ei tea.
Tohutult hea näitlejatööd, üldse kogu see film. Kõik see on nii liigutav. Ja muidugi Mari Pokineni muusika selles filmis. Ostsin nüüd sellejärgmise plaadi „Maa saab taevani“ ka endale. Häid asju peab ju toetama.

Pika maantee lõppu jääb väike maine ilm, mille kohal tippu ei näe mu silm
Kuid mu väike elu siin on ainuke, siin on kõik mu valu ja mu viimne vaimuke
Nii ma siis olen kuis saan, taevas ka minu üle on ta
Nii ma siis usun, kord saan et taeva tippu näha ma
Kui ma suureks saan siis enam ma tugev olema ei pea
Ei pea olema ma kena vaid lihtsalt iseenda vastu hea .…
_____________________________________________