Lugemislaud

Ahjaa, 17 x 4

2012-02-12T22:02:00.003+02:00

Ega mu bloog siin eriti ei täiene, sest mul pole aega lugeda aga praegu tuli mulle järsku meelde, et hiljuti lugesin siiski läbi Peeter Oja elulooraamatu.
Soovitan.
Kuigi see on muidugi vist juba läbi müüdud.Ei tea, kas see rahvaraamatukogude Langi nimekirjas ikka on, ikkagi eesti kultuur.

Kuidas meist saavad need, kes me oleme

2012-01-29T18:39:00.014+02:00

Krooniliselt ei jõua läbi lugeda ajakirju, mis koju tellitud on. Täna jõudsin eelmise aasta detsembrikuu Geo-ni ja seal on selline tore artikkel "Kuidas elada hästi, sisukalt ja kaua".
Tulla elus hästi toime - miks see õnnestub ühtedel nii palju paremini kui teistel? Millist osa mängivad seejuures bioloogilised soodumused, lapsepõlvekogemused? Kuidas ja kas saaks kehvalt stardipositsioonilt alustanu elada õnnelikku elu?
Need küsimused on mind miskipärast alati huvitanud.
Pole ju ühegi inimese elu tegelikult lai ja takistusteta maantee, mille ääres ainult lillepeenrad. Varem või hiljem tulevad takistused ja jamad ja just siis on oluline, kuidas käituda. Nagu Dostojevski ütles: mitte norgu jääda ühegi õnnetuse puhul - see ongi elu ülesanne.
Statistiliselt vaadatuna on päritolu määrav, kuid silmapaistvalt paljud inimesed suudavad kehvad starditingimused tasa teha. Me saame end põhimõtteliselt muuta, mitte üksnes noores eas, vaid ka pärast seda. Võime elu väljakutsetega toime tulla kasvab koos vanusega. Ja suhted on üliolulised. Aga kõige tähtsam on armastus. Võime ise armastada ja lasta end armastada.

Kes 50-aastasena
- ei suitseta,
- peab söömise ja joomisega piiri,
- liigutab end mõõdukalt,
- on lõpetanud 16-aastase haridustee,
- elab stabiilses suhtes,
- ja valdab kriisidest väljatulemiseks küpseid strateegiaid,
on suure tõenäosusega ka veel 75-aastasena heas konditsioonis.

Õhk riisiterade vahel

2012-01-15T18:53:00.008+02:00

Perekond Bramanise raamat elust võõrsil: "Õhk riisiterade vahel: kaheksa aastat Jaapanis".
Huvitav ja elurõõmus raamat ühe eesti pere elust Jaapanis, mis esialgse aasta asemel venis kaheksa aasta pikkuseks. Tore lugemine, alates fugu kalast riivitud kullaga, lõpetades igapäevaeluga kohastumisese nippidest.

Üks asi, mida tahaks siiski kritiseerida, on raamatu küljendus. Hirmus hulk väga head paksu paberit on lastud niisama tühja minna, samas font on väga väike seal suure tühjuse keskel. Fotode paigutusest ma ei räägigi. Ja milleks selline arusaamatu leheküljenumbritega toretsemine? Aga äkki see kujundus ongi midagi nii üdini jaapanipärast ja ma ei saa lihtsalt millestki aru? Ilmselt nii ongi.
Jaapan on kaugel, Eesti on kaugemal veel ... Seda teadis juba Jüri Üdi.

Habemus papam

2012-01-08T11:24:00.009+02:00

Nanni Moretti "Meil on paavst".
Ma ei ole nõus, et selles filmis on kirjeldatud depressiooni, selline asi võib lihtsalt juhtuda iga inimesega. Kuigi kuna tegevustikuks on valitud niivõrd ainulaadne õhkkond, siis tekib tahtmatuid paralleele Vatikaniga, konkreetsete isikutega ...
Kogu tegevustik on rüütatud huumori rüüsse ja peategelane on tõesti sümpaatne. Nagu ka mõlemad psühhoanalüütikud.
Aga mina hakkasin hoopis mõtlema, et järgmise filmi peaks tegema sellest, mis juhtus pärast. Siis alles läheb lahti. Kuidagi peab ju sellega nüüd edasi elama, keegi peab ju selle situatsiooni lahendama. Rahvas nõuab oma paavsti.
Ja nii nagu elus leidub alati neid, kes arvavad end depressiooni põdevat ja kellel on võimalus tagasi tõmbuda ning endaga tegeleda, leidub kindlasti ka neid, kes kastanid tulest välja toovad.

Toredad lood

2012-01-08T11:18:00.003+02:00

Ervin Lázári "Seitsmepäine haldjas" on lihtsalt üks tore raamat neile, kel meeldib sõnadega mängida.

Carl Axel Mothanderi „Rootsi kuninga valge laev”

2011-12-23T13:25:00.007+02:00

Enam paremini ja põhjalikumalt kui siin ei saa sellest raamatust küll kirjutada.
Lugesin seda lennukis. Kõige mõjuvam osa oli Vinnitsa peatükk. Vaatasin ümberringi: rahulikult lendu nautivad (või siis taluvad – 6-tunnine lend ikka) inimesed, mina aga tundsin lausa füüsiliselt laibalõhna.
Väga mõjuv raamat. Pöördelistel aastatel elama sattunud inimese tähelepanekud.
Mothander on sümpaatse ellusuhtumisega ja tark inimene. Tema “good will” on väga õpetlik. „Tee, mis suudad, sellega, mis sul on, seal, kus sa oled!“

Normaalne on piisavalt hull

2011-12-05T13:47:00.000+02:00

Petrone Prindi kirjastuse järjekordne väljaanne Minu Amsterdam pälvis minu tähelepanu, sest just hiljuti sai sealkandis käidud. Ja raamat ei valmistanud pettumust, sai teada palju seesugust, mida põgusal kohalolekul poleks ise arvata osanudki. Me just arutasime, et mis võiks olla hollandi rahvustoit ja ma arvasin huupi ning väga palju mööda ei pannudki.
Sobiv ajaviitelugemine sellele, kes soovib mõnusasti aega viita ja oma silmaringi laiendada, kohustuslik aga sellele, kel sinnakanti asja on.

Cuidame hoy, y me tendras mañana

2011-12-02T20:11:00.000+02:00

Õnnistatud maanurk

2011-11-20T15:23:00.002+02:00

Lugu poisist, keda kallistas ilus pastoriproua

2011-11-13T21:42:00.008+02:00

Täitsa põnev lugemine. Eriti meeldis mulle raamatu alguse pool, lõpupoole oli kuidagi liig tõtlik sündmuste kirjeldamine. Sügava mulje jätsid peatükid, mis kirjeldasid praeguse Kopli pargi, endise surnuaia ajalugu. Lapsena sai tihti seal pargis mängimas ja kelgutamas käidud, ma teadsin küll, et seal kunagi surnuaed oli, aga seda rüüstamise lugu oli õudne lugeda. Jah, see park oli kogu aeg kaetud mingi õõvastava auraga. Pärastpoole hiilis seal juba niipalju liputajaid ja joodikuid, et vanemas lapseeas ei julgenud sealt enam läbi minnagi.
Raamat lõpeb keskkooli lõpetamise ja sellele järgneva Moskva-reisiga.
Valk on jätnud ruumi ka järgmistele raamatutele oma kirevast elust. Ootame huviga.

Rein Veidemanni arvustus Postimehes.

Tuld, masintõlge!

2011-11-11T21:40:00.005+02:00

Kuhu on veel langeda, kui rahvustelevisoon laseb eetrisse saate, kus on tiitritesse tõlgitud nii (kirjutan mälu järgi) Ronald Reagan oli pehme loomuga, talle ei meeldinud inimesi maha lasta. Nancy pidi teema eest inimesi maha laskma.
Julgen siiski oletada, et jutt käis inimeste vallandamisest.
Aga kas selle tõlke on teinud inimene või masin?

Neid otsib miilits

2011-11-05T21:01:00.006+02:00

"Teeme ära" prügikoristusest on aega mööda läinud täpselt nii palju, et enamus tol ajal risustatud teeääri on täpselt samas seisus, kui enne koristamist, ja isegi hullemad. Seda siis piirkonnas, kus mina ringi sõidan, pealinna külje all ja rohkete suvilarajoonide läheduses. Nii kui põhiteedest natuke eemale minna ja keerata kusagile metsavaheteele, siis on peaaegu kindel, et tee ääres kraavis on mingi ebameeldiv üllatus: ehitusmaterjalide jäägid, ehituspraht, rehvid, vana mööbel, telekad, külmkapid, pesumasinad ... isegi vanu mänguasju ja tühje ketšupipudeleid jm.
Mis on küll mõttes neil inimestel, kes sinna teede äärde oma prahti toovad? Miks nad oma vanu saapaid prügikasti ei pane? Kas nad tõesti arvavad, et ju "mingid lollid" (loe "Teeme ära" inimesed) selle sealt jälle ära viivad? Kas meie inimeste kultuurikiht on nii olematu, et neid pidurdavad prügi metsa vedamast vaid hiiglaslikud trahvid? Ja kõige painavam küsimus - KES need inimesed on? Kas need, kes igal hommikul ausate nägudega, roosad lipsud ees, oma uhkete jeepidega linnalähedastest uusrajoonidest citysse businessi tegema lähevad?

Kui mina oleks Jumal, siis avalikustaks nad, paneks nende näopildid valimisplakatite kombel teede äärde koos selgitavate kirjadega, internetti ja igale poole - isegi AKI kodulehele. Sunniks neid oma jäätmed ise ära viima ja lisaks veel mitu kilomeetrit teeääri puhastama ning suured trahvid nagunii.
Tähelepanu - teid jälgitakse!
Aamen.

Eesti oma Idioot

2011-10-26T14:26:00.006+03:00

Esimesed veerand tundi olin ikka täielikus vaimustuses. Mulle meeldis, kuidas eestlased Dostojevski kultusraamatu tegelasi mängivad, meeldis muusika (osales ka meeskoor “Kaevur”), filmimise koht Narva kirik. Rongistseen oli lihtsalt vapustavalt hea, sellele järgnes linnas ekslemise stseen - samas kirkus üles filmitud, seegi oli hea - prügikastist väljahüppav kass, leopardiga libu ja Mõškini kohtumine Jepantši kaaskonnaga. Aga altes Nastasja Filippovna sünnipäevast sain aru, et seegi eesti film on saanud kaasa peaaegu kõigile eesti filmidele pärandunud venimishaiguse. Ja üleüldse oli Nastasja Filippovna tegelaskuju natuke teistsugune, kui ma raamatut lugedes ette kujutasin: ta polnud piisavalt deemonlik.
Aga võibolla et see tundus mulle ainult.nii. Risto Kübara Mõškinist olin aga võlutud.

Ma saan aru, et koolilapsi viiakse seda filmi lausa klassikaupa vaatama. Igatahes võiks ikka enne lasta lapsed suureks kasvada, raamatu läbi lugeda ja siis saab ehk rohkem aru ka, mis toimub.
Ja loe seda arvamust ka.

Mitte norgu jääda ühegi õnnetuse puhul – see ongi elu ülesanne.
(F. Dostojevski)

"Teeme ära" nutitelefoniga

2011-10-23T19:07:00.020+03:00

Täna tahaksin ma rääkida ühest toredast relvast, mis mulle ootamatult üleeile kingiti.
Nimelt sain kirja:
Saite selle kirja, sest olete olnud TeemeÄra 2008! prügikaardistajate nimekirjas. Pöördungi nüüd uuesti teie poole seoses selle-aastase prügi taas-kaardistamise aktsiooniga /---/ Kindlasti olete juba kõik kuulnud Let`s Do It! World nimelisest algatusest, mille eesmärk on järgmisel aastal prügist puhastada terve maailm. Selle jaoks on loodud ka maailma prügikaart, mida soovime nüüd Eesti-poolselt täita selliselt, et saaks võrrelda 2008. aasta kaardistusandmeid 2011. aasta kaardistusandmetega. Käisime juba uusi kaardistusrakendusi möödunud nädalavahetusel proovimas: kaardistamise üks eesmärk on ka testida uusi võimalusi ning selgitada välja võimalikud kitsaskohad, mõned neist juba avastasimegi. Kaardistatud valdade osas jõudsime meeldivale järeldusele, et võrreldes 2008. aastaga on olukord metsades tunduvalt parem: käisime läbi 2008. aastal kaardistatud prügikohti, millest suur enamus oli kenasti puhas.

Uued kaardistamisjuhendid (paraku küll inglisekeelsed) on leitavad siit

Leheküljelt leiab QR koodi, seda skaneerisin oma nutitelefoniga ja laadisin sealt oma telefoni Waste Mapping tarkvara.
Täna oma tavapärasel rattatiirul, märgates esimest prügihunnikut, tuli mul see relv meelde ja otsustasin proovida kas ja kuidas ta töötab. Siis ma ei olnud veel lugenud õpetust, avastasin ise ja see on tõesti ülilihtne. Telefonil peab olema sisse lülitatud GPS ja mobiilne nett, sisestad uue punkti ja telefon läheb ise pildistamise režiimi, pildistad prügi ära ja lisad kirjelduse ning saadad serverisse.
Kaardistasin sedasi oma teekonnal viis prügikohta ära.
See nutitelefoni rakendus on lihtsalt geniaalne. Sõidan väga palju rattaga. Varem ma frustreerusin iga kord, kui tee ääres prügi nägin, nüüd ma saan vähemalt midagi ära teha.
Kes ja millal selle prügi ära viib, see on juba hoopis teine jutt.
Aga eeldused selleks on olemas. Mina saan kaasa lüüa ja suur äitäh selle toreda asja ärategemise eest.

Meile on antud tuhandeid võimalusi, sadu teid.
Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head.
Ja on ju tore elada siin ime-imelises ilmas.
Kus lihtsalt ei saa teisiti kui rõõmustama peab.

Jookse, Jänes!

2011-10-12T10:11:00.006+03:00

Kui sul on julgust olla sina ise, siis maksavad teised inimesed sinu lõunasöögi eest.
Aga tasuta lõunaid teatavasti ju pole. Ja jänest sõita on ohtlik. Nii et lõplik hind võib kujuneda kopsakaks ja söök kibedaks. Ainult et sööja ei saa sellest esialgu aru. Vähemalt tetraloogia esimeses raamatuses. Mulle tundub.
Polegi päris kindel, kas ma selle tetraloogia kolme järgmist raamatut kunagi loen. Liig depressiivne. Mis mul “tänapäeva Ameerika” elust, seda enam, et tegu on viiekümnendatega ja siin kodukamaral on 21. sajandil taolisi mölaklikke pikk-kõrvu väga hästi siginenud.
Aga eestikeelne tõlge mind küll ei häirinud, kuigi siit-sealt blogidest ja foorumitest on jäänud mulje, et tegemist olla halva tõlkega. Ei, seda tõesti mitte.
Ja tegelikult hea raamat, Updike ikka oskab kirjutada.

Eestikeelne National Geographic

2011-10-11T14:50:00.005+03:00

Kui see uudis ilmus, oli mul hea meel ja muidugi ostsin esimese numbri ning lugesin läbi. Tulemuseks on isegi väike pettumus. Põhiliselt just eesti keele tõttu. Kange ja tahumatu – nagu toortõlge. See pole ju eesti keel, vabandage.
Numbri pärl on kahtlemata lugu 30-ndate aastate Eestist ja mustvalged arhiivifotod. See oleks võibolla esimese eestikeelse ajakirja väljaandmise katsetuse minu jaoks päästnud, kuid andestamatu viga protsentide ja promillidega rikkus jälle kõik ära.
Ma isegi aiman, kuidas see viga võis tekkida: tõlkija ei leidnud klaviatuuril promilli sümbolit ja asendas selle protsendiga ning toimetaja seda ei märganud. Kuid see pole vabandus. See on tõeline prohmakas

Saul ERSO Reuss

2011-09-24T23:23:00.007+03:00

Tundus, et sain osa millestki täiesti haruldasest.

Reedel 23. septembril kell 19 vahendab Klassikaraadio otseülekandes ERSO kontserdi. Kõlab Händeli oratoorium “Saul”.

Esinevad Katherine Manley (sopran), Joanne Lunn (sopran), Stephen Wallace (kontratenor), Andrew Tortise (tenor), David Wilson-Johnson (bass), Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigeerib Daniel Reuss.
Kavas on Georg Friedrich Händeli oratoorium “Saul”.

Barokiajastu geeniuse, muusikaloo olulisima oratooriumilooja Georg Friedrich Händeli “Saul” on oma süžeearengu, tegevusliinide, selgete tegevuspaikade ning kindla tausta ja saatusega tegelaskujude poolest väga ooperlik.
Teose aluseks on tekstid Vana Testamendi Saamueli raamatust, peategelasteks Iisraeli rahva kuningad Saul ja Taavet ning peamisteks teemadeks võimuvõitlus ja kadedus.

Solistid on maailmas tunnustatud Händeli-interpreedid helilooja kodumaalt Ühendkuningriigist, dirigendipuldis on sügisel neljandat hooaega EFK kunstilise juhi ja peadirigendina alustav Daniel Reuss. Ta on juhatanud paljusid nimekaid Euroopa muusikakollektiive ning pälvinud rohkelt tähelepanu oma Händeli interpretatsioonidega.

Ja üks asi veel, mis mind selle dirigendi juures väga võlus - nägin teda esimest korda - dirigeerimise viis. See oli niivõrd erinev sellest, kuidas tavaliselt dirigeeritakse. Väga huvitav dirigent.

Eestimaa elu draama

2011-09-07T11:56:00.004+03:00

Sel ajal, kui kogu Eesti vaatas jalgpallimängu Eesti-Põhja-Iirimaa – ma rõhutan, et Põhja – vaatasin mina ära filmi “Surnuaiavahi tütar”.

Küllalt hästi võtab filmi olemuse kokku arvustus:

Raske on öelda, kes on filmi sihtgrupp. Kindlasti mitte lapsed, sest neile on see liiga keeruline, aeglane ja valdavalt mitte tegevuspõhine. Täiskasvanutele on see mõtlemapanev lugu tegelikkusest ja meie lastest, kes peavad kasvama inimesteks vaatamata sellele, et vanematel ei jagu oma eksistentsialistlike probleemide kõrvalt enam piisavalt energiat nende kasvatamiseks. Samas on see täiskasvanud vaataja jaoks liiga lihtsustatud mõttetasand.

Lihtsustatud küll ja arusaadav, et tegelikus elus on need asjad veel palju hullemad ja koledamad. Selles filmis oli ka palju helgust ja headust, need vanemad armastasid tegelikult oma lapsi. Ja see väike tegelane, see inglike!

Majakavahi tütar, surnuaiavahi tütar, murueide tütar, kelle tütar järgmiseks?

Selle suve viimane suveteater

2011-08-28T21:33:00.007+03:00

... oli Ring, nähtud Palmses. Palmse mõis mängukohana lisas ettevõtmisele kindlasti väärtust. Etendusest ma eriti palju ei lootnud ja täpselt selline ta ka oli. Tavaline jant. Maughami tekst on muidugi mitmekihiline, sealt annaks küll midagi aretada ... aga.

Kellele kallis kodulinn ja kellele mitte nii kallis ... parem oleks olnud, kui niisugust linna poleks üldse tekkinud

2011-08-20T21:36:00.013+03:00

Kirjutan selle postituse meelega märgilisel päeval - 20 aastat Eesti iseseisvuse taastamisest.
Tagapõhjaks veel niipalju, et ka mina kirjeldaja põlvkonnakaaslane, ainult et sellest teisest Eestist, siis küllap vist. Ja tüdruk. Hvostovi raamat on tõeline poiste raamat: siin räägitakse palju sõjast, relvadest ja kaklustest, sõjaväest, teemal "poisist sirgub noormees" piinlikke momente (neid kohti lugesin kohtlaselt muiates, sest mina küll oma klassivendade juures nii suuri meheks kasvamise raskusi ei märganud, kuid ma vist ei uurinud ka eriti, eks endagagi oli piisavalt tegemist). Kogu jutt on vürtsitatud kibeda alatooniga: elada tsoonis (väga oskuslikult on Sillamäe linna võrreldud tsooniga "Stalkerist") olla kogu aeg teistest erinev, eestlane venekeelses keskkonnas, lugemishuviline, kidakeelne, kiusamise ohver, astmaatik ... ja olla seejuures veel nii õhukese nahaga ja kõike nii sügavalt läbi elada. Tõesti, kohe kahju hakkas Hvostovist, kuigi ma isegi olen Marati dresse kandnud - aga ma pole sellest mingit eluaegset kompleksi saanud. Pigem oli lapsepõlv ja noorus minu jaoks siiski tore aeg, hoolimata sellest, et kulukaid ei olnud ja komsomoli pidi sunniviisiliselt astuma.
Jajaa, ja seda õudset artiklit genotsiidist, mis ilmus ajakirjas "Pioneer" lugesin minagi lapsena ja see oli tõesti täpselt sama jube, nagu Hvostov kirjeldab.

Welcome to Estonia, Dalai Lama

2011-08-17T22:24:00.002+03:00

Aare Pilve Ramadaan

2011-08-01T23:38:00.017+03:00

Lugesin seda raamatut, vaheldumisi teistega, alates selle aasta jaanuarist. Tekst, mis keerles nagu ojakene - vahepeal mitmesse harusse jagunedes - ja ikka peavoolu tagasi suubudes. Nime poolest vist reisikiri, aga sinna vahele pikitud unenägusid, mõtisklusi sõnade vormistikust, sündmusi minevikust ja maailma ajaloost ja üleüldse fakte, mida autor ise tähtsaks peab ja oma aspektist tõlgendab. Nii nagu iga inimene seda tegelikult enda jaoks teeb, aga tavaliselt ta ei viitsi seda üles kirjutada.
Vahepeal läks küll tekst minu jaoks liiga keeruliseks, näiteks lk 340:
Jah, muidugi, ega see polegi midagi erakordset, see iga inimelu immanentse tähenduslikkuse idee on ju üks õhtumaine kartesiaanlik konstruktsioon ... milline konstruktsioon!
Aga mulle meeldis tohutult konstruktsioon lk 353: Mul ei ole mingit muret. Kui lihtsalt on kokku võetud nirvaana-tunne. Ma olen seda lauset praegusel murerikkal ajal endale aina üle korranud.
Mis mulle selle raamatu juures veel meeldis: osad tekstid olid pööratud teistpidi st siis mitte nagu tavaliselt. Mu meelest see ongi õigem viis ja nii peaks kõik raamatud tehtud olema.
Soovitan lugeda.
Lisalugemist:
1.
2. Kui miski teinekord häirib, siis liigne tagantjärele raamatutarkus (reisikiri on valminud pika aja jooksu); kui oleksin olnud teose toimetaja, siis soovitanuks kärpida mõningaid entsüklopeedilisi ekskursse, mis teose vahetust õgvendavad.

Valged Daamid Haapsalu piiskopilinnuses

2011-07-06T10:37:00.004+03:00

Andrus Kivirähu Valged daamid tundus suvelavastuse virrvarris õige valik ja nüüd võin öelda, et tasus tõesti kohalesõitmist. Mängukoht andis lavastusele palju juurde. Näidendist endast – tüüpiline Kivirähk: ikka huumorit ja satiiri, kusjuures olulised asjad räägitakse ära nalja vahel ja sees. Tegelikult oli täitsa sügav näidend, mõtlemapanev. Tore oli näha üle pika aja Katrin Saukast mängimas (lihtsalt ma pole sattunud teda tükk aega teatris nägema). Liis Haab sobis ka väga hästi osasse ja oli väga hea valik.
Kaks arvustust selle etenduse kohta, mis mulle tunduvad kõige õigemad:
1.
2.

Eestlasena Londonis: kübar jalas, saabas peas

2011-06-21T21:01:00.008+03:00

Hästi mõnusalt loetav raamat, vürtsitatud paraja huumoriga. Värskendav tuuleke kõikjalvõimutseva sarja "Minu KOHT" kõrval. Mitte et mul midagi selle sarja vastu oleks, eieiei. Aga "Eestlasena Londonis" on lihtsalt natuke teisiti üles ehitatud.

Ma olen raamat

2011-05-28T09:30:00.013+03:00

Viivi Luik, Hedi Rosma. Ma olen raamat Me räägime siin, nagu me teaks, kuidas asjad on ja nagu selle põhjal, mida me räägime, saaks meist midagi teada ja meie saladuse paljastada. Me ei tea, kuidas asjad. See, mida me siin ütleme, on meie tänane arvamus. Kuid me ei tea, mis meil veel elus kogeda tuleb ja kuidas see meie arvamust elu kohta muudab. Meie võimuses ei ole ise oma saladust paljastada, sest see ei ole võimalik ühelgi inimesel, ükskõik kui täpseid märkmeid ta ka ei teeks ja kui põhjalikke päevaraamatuid ka ei peaks. Sest alati on midagi veel. Midagi, mis jääb sõnade taha, on midagi, mida ei olegi võimalik ütelda. Elulooraamatudki ei näita ega paljasta mitte midagi. Ikkagi oli midagi veel. Teised teavad inimesest vaid seda, mida ta ise endast räägib. Keegi ei tea, mis teise elus TEGELIKULT toimub.

Selles raamatukujulises kahekõnes on kirjas ka, et mõte, mida oled kusagil mõelnud ja raamat, mida oled kusagil lugenud, jääb seotuks selle kohaga.
Lugesin seda raamatut lennukis. Lugesin, vahepeal mõtisklesin, vaatlesin inimesi. Selle raamatu läbilugemine läheb ruttu, kiiremini, kui kaks tundi lennusõitu. Mõju ja järelmõtlemine aga kestavad väga kaua.
Ilus raamat, hea raamat, tore et on tehtud selline raamat.

Tahkuranna lamba unenägu

2011-05-11T11:24:00.007+03:00

Pean tunnistama, et ma ei saa siiski mitte midagi aru algupärasest eesti dramaturgiast. Kõik on etendusest vaimustuses, ainult mina nihelen närviliselt ja muretsen kaotsiläinud aja pärast – väljas on ju kaunis kevad ja nii tore oleks puhkevate pungade all jalutada, selle asemel et istuda mustas saalis ja vaadata mingit imelikku uidu. Kusjuures näitlejatele ei ole midagi ette heita, ega õigupoolest lavastajalegi – või kui, siis ainult seda, et ta siukse tüki üldse lavastada võttis. Üksikud stseenid on lihtsalt võrratult mängitud, on huvitavaid leide ja võtteid (varjuteatri episood, nukk, jutustajad-kaksikud jt). Kuid kogu see pillerkaar tundub tohutu raiskamisena, sest mis on kogu selle asja mõte? Mingi saba ja sarvedeta unenäouid.
Tuletan siinkohal veel meelde Sven Grünbergi kord juba tsiteeritud mõtet Mis on loometöös kõige tähtsam?
Muidugi andekus ja töökus, kuid Euroopa kunstiruumis levinud hüüdlause «Kunst kunsti pärast» on lihtsalt totter. Palju olulisem on proovida mõista elu ja ümbritsevat võimalikult objektiivselt. Kahjuks ei mõisteta sageli, et kunstnikul on vastutus selle ees, mida ta oma loominguga teeb. Oma töödega võtab iga kunstnik vaataja-kuulaja eluaega ja pakutu peab seda kulutust väärima.
Lapsena peab ego looma, et ellu jääda, hiljem tuleb terve elu selle egoga maadelda, sest iseenda egost jagusaamine on kõige suurem saavutus – kõik jamad tulevad oma teadvusest.

Karl Ristikivi: „Päevaraamat. 1957—1968”

2011-04-30T21:54:00.023+03:00

Ma kirjutasin vist paar aastat tagasi juba, et loen Ristikivi päevikut. Igatahes ostsin selle kohe, kui see ilmus ja see ilmus 2008. Nüüdseks võin teatada, et see raske raamat on läbi loetud, kusjuures kohusetundlikult, mõnda päeva lugesin lausa kaks korda üle. Aeglaselt ja massohistlikult. Vahepeal tüütas see raamat mind niivõrd, et jätsin ta seisma ja lugesin muid asju.

Allpool toon ära rea linke, mis päeviku lugemise tagapõhja mu meelest avardavad. Kõige rohkem meeldib mulle Kivirähu arvustus, see tundub kõige täpsem.

Ristikivi päevad algavad murelikult ning lõpevad nukralt. Kõikjal näeb ta varitsemas ohtusid, iga väikseimgi ootamatus lööb ta rööpast välja, iga hetk on ta valmis hüüdma appi jumalat ja kinnitama, et enam ta vastu ei pea. Ta kannatab pealesunnitud pagulaspõlve all, on pettunud Rootsis ja rootslastes, kuid nendib samas, et ega ta kodumaalgi õnnelikum olnud. Tulevik näib talle tume, olevik on trööstitu ja minevikust kerkivad silme ette peaasjalikult valusad mälestused. Tervis on pidevalt vilets, töö haigekassas tõeline piin. Tilkuv veekraan ning katkine grammofon tekitavad piiritut ahastust. Üürikest meelelahutust pakuvad raadio, klassikalise muusika plaadid ning kino, aga ka filmid on enamasti viletsad. Romaane kirjutades on ta alati veendunud, et sündimas on tema halvim raamat, kuna pea on tühi ja stiil võimatult halb. Reisile minek tekitab iga kord meeletut stressi, reisilt naasmine hirmutab samuti. Sõpru on vähe ja üksindus suur.

Kui ma neid päevikuid loen, siis nagu ei usukski, et seesama inimene on kirjutanud ühe minu lemmikluuletuse:

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.

See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.

Kõigi teede pikkus ajas on võrdne

Selle kirjutas ta aastal 1972, tolleks ajaks oli päevikupidamine juba lõpetatud.

Kahjuks tundub päevikut lugedes, et kirjanik andub aina rohkem ja rohkem muretsemisele ja see pidev hädaldamine toodab kogu aeg häda juurde nagu ta isegi ütleb "iga mõte, mis tuleb ja läheb, jääb kuhugi alles", kuigi ta vast seda NII ei mõelnud.

Mitu korda mõtlesin lugemise ajal, et jätan selle pooleli. Aga tegelikult on see omamoodi veetlev raamat - massohisti rõõm.

Tuvastasin praegu, et alustasin selle raske lektüüriga aastal 2009 novembris ning olen seda ära märkinud 2009 detsembris, jaanuaris 2010, mais 2010.

Loe veel:
100 luulepärli: Sisaliku tee. Karl Ristikivi. Loeb Aarne Üksküla

Pagulase tragikoomiline elu

Janika Kronberg: Ristikivi lugemine peaks ülendama hinge

Ristikivi hiiobiraamat

Üsna maailma lõpus

2011-04-22T22:53:00.004+03:00

Lugesin, mida selle etenduse kohta on arvatud ja kõige tõesem tundus see.
Selles etenduses räägiti väga palju.
Kuidagi kurb ja nukker tundus see kõik.
Mul on kartus pimeda suletud ruumi ees. Kui kõik tuled ära kustutakse. Klaustrofoobia on selle nimi vist.

Gaajatri mantra = Gayatri mantra

2011-04-13T15:03:00.007+03:00

Om bhuur bhuva svaaha
Tat savitur varenjam
Bhargo Devasja dhiimahi
Dhjoo no na pratshodaajat

tát savitúr váreṇyaṃ
bhárgo devásya dhīmahi
dhíyo yó naḥ pracodáyāt

Maine ilm, peen ilm, taevane ilm. Sellel päikeselisel imekaunil säral jumalikul mediteerin, mõistmisvõimet palun

Lisalugemist

Parunid, eestlased ja enamlased

2011-04-03T21:28:00.007+03:00

Carl Mothander, Rootsi ohvitser ja ajakirjanik, kes abiellus Eestimaa baltlanna Benita von Wrangeliga saades seeläbi Tohisoo mõisa peremeheks, esitab harukordse kirjelduse baltisakslaste elust kahe sõja vahelises Eestis. Elust, mis oli kõrvalistele silmadele ligipääsmatu. Suurte ajalooliste sündmuste taustal kirjeldab autor baltlaste osa eestlaste ajaloos, baltisakslaste vastupanu- ja kohanemisvõimet, nende kokkukuuluvust, mida võib selgesti tähele panna tänapäevalgi.
Põnev lugemine, natuke teisest vaatenurgast sündmuste kirjeldus, kui enamus toda ajajärku kirjeldavad mälestused, mida mul on juhus olnud lugeda. Tundsin kõvasti baltisakslastele kaasa seda lugedes. Natuke kahtlane tundus kirjeldus, millisesse paradiisi sattusid baltlased, kui Hitler nad Eestimaalt ära kutsus - aga kindlasti võrreldes sellega, mis siiajääjatele osaks sai, siis see oligi paradiis.
Viimased kuud venelaste poolt okupeeritud Eestis oli nii süngelt kirjeldatud, nagu seda ennemloetud mälestustest üheski pole. Nad pääsesid ikka üle noatera.
Tohisoo mõis on muide ka praegu väga mõnus koht ja heas korras.
Hea auraga paik.

Igaüks otsigu ise tõde

2011-03-20T18:45:00.016+02:00

Hindrek Meri "Tagasivaateid veerevast vagunist", Eesti Päevalehe kirjastuselt. Kahjuks pole selles väljaandes fotosid. Raamat on haarav, lugesin suurima huviga.
"Selles Venemaa piirkonnas ei peetud vähemalt tol ajal vajalikuks niisugust asutust nagu käimla ja igaüks pidi ihuhäda korral leidlikkust üles näitama. Hoovis oleks ju ruumi jätkunud, kuid seal peremehetsesid nälginud sead, kes olid ilmselt valmis koos minu essuga ka mind ennast nahka pistma.
Selle vältimiseks leiutasin oma mooduse: ronisin aia ülemisele latile, võtsin mõlema käega aiaposti ümbert kinni ja asusin asjale.
Sead olid kohemaid platsis, ajasid end vastu planku tagumistele jalgadele, avasid justkui krokodillid oma hambulised lõuad ega lasknud ühtki kübet mööda pudeneda. Tundsin iga kord õudset hirmu, justkui olnuks tegu tõeliste kiskjatega."
Ekspress on avaldanud sellest raamatust kohti, mis puudutasid jutustaja lapsepõlveaegu küüditatuna Venemaal. Väga värvikad pildikesed.
Ent ka ülejäänud ajad on sama huvitavad lugeda. Eesti on ju nii väike, tegelikult tunnevad kõik kõiki. Mulle oli eriti põnev lugeda, sest juhuslikult olen õppinud samas ülikoolis ja samas teaduskonnas - küll kolmkümmend aastat hiljem, kusjuures mõnedki õppejõud olid samad - ja suunatud pärast ülikooli tööle samasse majja, kus jutustaja veetis enamuse oma tööaastatest. Koolis aga käisin samas, kus autori tütar.

Meri on kirjutanud, et ta on alati elus püüdnud olla kohanduja, hakkama saaja, samas iseendaga vastuollu sattumata. Ses mõttes oli huvitav võrrelda äsjaloetud Lagle Pareki mälestustega.

Kohvik, kus on hea lugeda

2011-03-06T20:30:00.020+02:00

Hea lugemiskohviku jaoks peavad olema täidetud järgmised tingimused:

Hea kohv
Mõnus interjöör ja mugavad toolid-lauad
Riiulitel võiksid olla mõned üldkasutatavad raamatud, hea kui oleks ka värsked lehed ja vaba wifi. Mõni inimene võib igatseda malet või reis-ümber-maailma-stiilis lauamänge
Muusika, mis poleks pealetükkiv
Rahulikud kaaskohvinautlejad
Delikaatne teenindus

Enamus neist tingimustest on täidetud Kadrioru kohvikus Gourmet Coffee. Kohv on seal tõesti hea ja mitmekesine, kohapeal röstitud ja seda saab kaasagi osta, kusjuures pakendi peal on isegi röstija nimi (muide, seda kohvi saab koju kaasa osta ka NOP poest). Ja ka teejoojaid ei diskrimineerita. Koogid on Komeedist, oma tuntud headuses.

Sisekujundus on mõnus, tugitoolid väga mugavad. Ruum on kenasti liigendatud, seltskonnad saavad end eraldatult tunda. Olemas lastenurk.

Värskeid lehti ei juhtunud märkama, samuti oli üllatus, et kõik wifid olid kinnised. Ehk oleks pidanud teenindaja käest parooli küsima?
Raamaturiiul aga vägagi huvitav. Seal oli küll vähe, ent väga valitud ja mõned ka pühendusega raamatud.

Seltskond ja muusikafoon olid sel päeval rahuldavad, kui testisime. Mulle meeldivad pigem rahulikud kohad, mis ei ole pilgeni külastajaid täis. Loodame, et see koht liiga popiks ei saa. Teeninduse kohta võiks samuti öelda, et rahuldav. Noormehed ei hiilanud erilise familiaarsusega, ega saanud ka mingi käpardlikkusega hakkama. Kohvid valmistati sõnaahtras õhkkonnas (ilmselt oli eelmisel päeval väsitav pidu), asjaliku oskuslikkusega.
Aga kohvid olid tõsiselt head.
Huvitav oleks sinna kohvikusse sattuda päeval, kui klaasseina taga parajasti kohvi röstitakse.

Asjakohaseid linke:
1.
2.

Mina ei tea, kust ma rõõmu võtan

2011-02-27T08:01:00.006+02:00

Lagle Parek on inimene, kes sündis suurde sõtta, lapsena küüditati Siberisse ja 1984. uuesti - poliitvangina. Tal ei olnud võimalust saada kõrgharidust ega elada normaalset pereelu. Tema ema, kes oli nii palju läbi elanud, suri siis, kui Lagle oli poliitvang. Ja ometi, see kõik ei murra. Lagle Parek on omamoodi nagu Pipi Piksukk, kes sai alati hakkama ja ütles, et kõik on korras, kuni süda on soe ja lööb nagu vaja.
Raamatu viimane kolmandik, Eesti Komitee ja siseministri ajad, läheb nii tihedaks, et autor vist pole suutnud kõiki nüansse lahti kirjutada. Eks see ongi peaaegu võimatu, sest kogu aeg lihtsalt juhtus nii palju.
Imetlusväärne inimene ja hea, et ta oma mälestused kirja pani.
Kuigi palju on tal veel loodetavasti kirjutada ees.

Müügimehe surm Draamateatri väikses saalis viimast korda

2011-02-24T10:42:00.004+02:00

Oli viimane etendus. Ega polegi midagi lisada viidatud lingile. Nipp on ju selles, kuipalju algtekst sind kõnetab, näidendis käsitletud temaatika on mulle õnneks siin elus kaugeks jäänud. Ehkki ma mõistan, et nii võib olla ja mõelda, kuid õnneks pole lähiringkonnas ette tulnud. Aga Mari Lille mängitud pereemast oli tõeliselt kahju. Aga nii need asjad siin elus käivad, rollid jagatakse kätte, küsimata, kas tahad olla müügimees, tema naine, Haapsalu lastekodu kasvataja või kasvandik, president, sõjamees, arst, haige või joodik. Igaüks peab oma lippu võimalikult kõrgel hoidma. Või siis loobuma.

Elsbet Pareki mälestused

2011-02-13T13:44:00.012+02:00

Millegipärast on viimasel ajal sattunud minu lugemislauale aina elulooraamatud, nüüd siis Lagle Pareki ema, Elsbet Pareki oma - ja tütre oma on kohe järgmine.
Mulle jättis see raamat sügava mulje, lugesin ühe hingetõmbega. Alguses oli lihtsalt huvitav, eriti põhjalik ja seni nägematute fotodega varustatud, ajalooratta pöördudes aga läks aina süngemaks. Ma vahepeal lausa imestasin, kuidas autor nii kiretult nii kohutavaid sündmusi kirjeldab: mehe äraviimine, vene ja saksa okupatsioon, pommitamine - aga nüüd, olles natuke lugenud ka tütre mälestusi, saan aru, et tol ajal olid hoopis teised meeleolud (katkendid ema päevikust), raamatu kirjutamise ajaks aga oli ta juba leppinud. Oligi kaks võimalust: leppida või kibestuda.
Oh, olid alles ajad.
Ja kes teab, mis meidki veel ootab!
Igatahes oli Elsbet Parek kultuurihuviline inimene, kes huviga Pärnu muuseumis töötas, algul isegi täitsa palgata. Ta oli selle muuseumi hing ja looja ja püüdis igal ajal, ka Stalini ajal, muuseumi säilitada. Huvitav oli lugeda Koidula ümbermatmisest, retkedest Moskvasse ja Kihnusse. Vahepeal hakkas juba tunduma, et ka nõukogude ajal on võimalus elada.
Aga ei - raamat lõpeb 1949. a küüditamise kirjeldamisega. Perekond on rongis, Elsbet Parek oma perest eraldatud ja ei tea, mis edasi saab.
Lisalugemist.

Matk Masca kanjonis*

2011-02-04T16:27:00.038+02:00

Oli juba ammu kavas, kuid alles nüüd, kolmandal korral saart külastades, sai asi ka teoks.
Sõitsime rendiautoga Masca külla ning jätsime auto sinna. Natuke läks aega õige allamineku raja leidmisega, vihjeks ütlen, et valida tuleb parempoolne rada (kui vaadata suunaga mere poole). Üldiselt neid radu allapoole oli seal palju ja kohalikud ütlesid, et eks need kõik viivad mereni ning kindlasti neil oli õigus ka, aga see parempoolne on kõige lihtsam ja arvestades, et lõpupoole läheb nagunii keerulisemaks, siis soovitan valida just see rada. Ühtlasi helistasime laskumist alustades ja panime kinni kohad laevale, mis alt paadisillalt Los Gigantesesse sõidab. Telefoni lisan vajajatele: +34922861918. See oli õige tegu, sest laeval hoiti meile kohti, mõned matkajad pidid aga jääma paadisillale järgmist laeva ootama, sest ei mahtunud sellele.
Teele saatis meid Masca küla kass.
Matka algus oli lihtne ja kena. Vapustavad vaated ümberringi.
Varsti aga jõudsime kanjoni põhja ja algas ronimine piki orupõhja mere poole jooksvat mägijõge, mis oli üsna veerohke, sest just hiljuti olid olnud suured vihmad.

Esimene kolmandik.
Värskelt renoveeritud sild, netist oli enne lugeda, et vesi olla silla ära viinud.
Koopad kaljudes. Seal elasid omal ajal guantšid, sinna peitsid nad oma surnuid, piraadid varjasid seal aga aardeid. Kogu see tarkus pärineb Tripi foorumist.
Vahepeal tuli läbi vee minna ja mõned kivid olid üsna libedad, nii et matkasaapad oleks soovitatavad. Meil oli tehtud kõigile pilliroost matkakepid, mis kulusid marjaks ära. Üks saksa matkaja vaatas minu matkakeppi ja ütles, et ta tahab endale ka samasugust. Ei, ma ei võta seda sinult ära, ütles ta, vaid teen endale ise – ja suundus lähedalolevasse pillirootihnikusse.
Viimasel kolmandikul hakkas üha rohkem jugasid tulema.
See on minu hinnangul matka raskeim koht. Pildilt ehk ei adu, kuid tegemist on 2m kõrguse joa ja tammiga ning ühtegi varianti kõrvalt ronida pole.
Vaade üles - sealt me tulime.
Üldiselt oli rahvast allapoole laskumas päris palju. Mitte küll sellised massid, kui Samaaria kanjonis Kreetal, kuid siiski rohkem, kui ma ette kujutanud olin.
Allpool oli rahvast eriti tihedalt, sest sealne turnimine oli aeganõudvam. Viimase kolmandiku ajal kuulsime võimsat kärgatust – nagu oleks kahurist pauk lastud – ja kohe varsti algas helikopteri mürin. Kopter jäi hõljuma kusagile poole kanjoni peale. Hiljem kuulsime, et oli juhtunud õnnetus – kaljurahn oli alla kukkunud koos viie matkajaga, neid päästeti ükshaaval, sest kopterisse mahtus vaid üks abivajaja. Nägime kahte kopteritretti. Õudne lugu. Ei oska öelda, kes need matkajad olid, kuid kahtlustan, et tegu oli itaallastega. Nägime neid lärmakalt ja suhteliselt hoolimatult alla tormamas.

Sadam juba paistab! Kanjoni läbimiseks võiks arvestada 3–4 tundi.
Paadisild ja mahajääjad.
Hüvastijätt sadamaga, teele saatsid meid Vahemere kajakad.

Vaated laevast teel Los Gigantese sadamasse.
Los Gigantesest võtsime takso, 22€ Masca külla, kuhu olime auto jätnud.
Olime väsinud, kuid võidurõõmsad. Väga tore matk oli. Mulle tundus, et tehniliselt keerulisem ja metsikum kui Samaaria kanjon Kreetal, samas lühem.

Kes minna soovib, sõiks enne nõu küsida ka kohalikelt eestlastelt.
______________________________________________
* kuru parandatud üldsuse nõudmisel kanjoniks

Mehed ei nuta: Ervin Abeli elulugu

2011-01-24T14:53:00.006+02:00

Järjekordne elulooraamat, komponeeritud “elulugusid-nagu –Vändrast-saelaudu” stambi järgi. Küllaltki klatšimaiguline ja see stiil peaks hästi peale minema just Õhtulehe tüüplugejale või kübaradraama kommentaatoritele.
Küljendus: mõttetult toretsev ja raiskav. Lehekülje kujundus on kaootiline ja mõnigi kord läks mul meelest, et see on tegelikult kujundus ning hakkasin juba arvama, et mingid plekid on raamatus … Ja see hall trükikirja värv, hm!
Aga kui aega on, siis võiks ikkagi läbi lugeda. Seekordne portreteeritav kuulub igatahes meie filmi- ja estraadilukku.

Lavalised segadused

2011-01-21T22:02:00.012+02:00

Niisiis: Võtame uuesti!
Ega ei olegi palju lisada Danzumehe ja Sirbi arvustustele, ehkki kõige täpsemalt vastas minu teatrijärgsetele tunnetele siiski selle nädala Ekspressi arvamus, mida siinkohal linkida ei saa, sest teda pole veel netis. Vahetult pärast etendust olin täitsa pettunud, aga nüüd hakkan siiski juba toibuma ja tundub, et etendus oli tegelikult ikkagi tore. Nalja sai muidugi kõvasti. Teises vaatuses istus meie taga pisike poiss (Sergo Varese asemele), kes naeris nii nakatavalt ja vastupandamatult.
No NO teater ikka oskab üllatada.

Ja mindki üllatati täna õhtul marketis, kui leidsin lindilt kassa poole jooksmas karbi sardiine, selliste nägudega nagu loodaks nad, et ma nende eest maksan. Kui ümberringi on segadus ja möll, siis pole midagi paremat kui üks hea vanamoodne taldrikutäis sardiine! Ilmselt isegi nende jaoks, kes muidu kala üldsegi ei söö.

Kõik teed viivad Rooma

2011-01-18T14:47:00.006+02:00

Mine võta kinni, on’s see nüüd elulooraamat, reisikiri, näitemäng või luule – aga üks sügav ja maagiline lugemine on see igal juhul. Soovitaks nautida igal õhtul ühe peatüki ja siis selle üle mõtelda, kindlasti on see aeglase lugemise raamat sarnaselt raamatule “Mister Fred”.

Kes teab, kuhu me tegelikult teel oleme. Aga kõik teed viivad Rooma. Mina ei ole Rooma jõudnud, olen vaid Veneetsias käinud ja seegi jättis kustumatu mulje.

Raamat on ka väliselt kaunis ja küljendus on selline, et teda on mõnus ja lihtne lugeda.

Lisalugemist Varraku raamatublogist, Sirbist ja imelik, imelik – ka Õhtulehest.

Algul Voldemar, siis Panso

2011-01-13T21:13:00.008+02:00

Viimastel aastatel on tõeline Panso taasleidmise aeg, nii teatris, kui kirjanduses. Olen läbi lugenud Panso Päevaraamatud ja Naljaka inimese. Teatris ära vaadanud Voldemari ja nüüd siis ka Panso.
Läksin väikeste kõhklustega, sest ega ma mingi teatriloolane ole, et nii sügavuti ühe inimese elutöösse kaevuda. Aga ei pidanud jällegi pettuma. Hoogne, nutikas, improviseeriv, sügav tükk, väga hea stsenaarium, kus liigselt midagi ei seletatud, kuid kõik oli üks tervik. Lavakujundus napp, kuid piisav.
Selle etenduse saab Draamateatri "heade tükkide" riiulile paigutada.

Polli päevikud

2011-01-06T22:31:00.013+02:00

Lummav ja müstiline film, nauditav muusika. Soovitan. Väga.
Teiste arvamusi:
1.
2.
3.

Varbla vallas, Matsirannas, juulis 2009.

2011-01-05T19:49:00.000+02:00

Gertrude Steini autobiograafia

2011-01-04T20:47:00.008+02:00

Raamatu nimi on tegelikult Alice B. Toklase autobiograafia.
Raamatu stiili kohta annab vihje lõik lk 244: GS ütleb et kuulates seda, millises rütmis Korv (puudel) vett lakub, olevat ta ära tundnud erinevuse lausete ja lõikude vahel, lõigud on emotsionaalsed ning laused ei ole.
Komadega on autoril muidugi eriline suhe, neid ta kasutab oma loogika kohaselt ja vähe.
Sisukokkuvõte on viimasel leheküljel: Ta hakkas mind õrritama ja rääkima et mina peaksin kirjutama oma autobiograafia /---/ Umbes poolteist kuud tagasi ütles GS, mulle paistab et sa seda autobiograafiat üldse kirjutama ei hakka. Tead mis ma teen. Ma kirjutan sinu eest.
Raamatut soovitan.

Flow

2011-01-01T23:52:00.005+02:00

Kulgemine on seisund, mille puhul inimene on oma tegevusest nii haaratud, et kõik ümbritsev muutub tähtsusetuks.
Just hiljuti rääkisin ühele sõbrale, et ma olen viimasel ajal mõelnud, kuidas ma ei oska enam raamatuid ja lugemist nautida, nagu kunagi. See tunne, kui sa olid laps ja mängisid. Praegu ei oska enam sedasi mängida. Ja lugemisega on sama.
Et võtad raamatu ja loed-loed-loed, oled raamatumaailmas ja sellega üks.
Tahaks rohkem seda tunnet kogeda, seda soovingi aastasse MMXI, eelkõige endale ja kõigile teistele ka - kes seda ise soovivad.
Lugemise aega.

PLANET Z

2010-12-18T16:46:00.007+02:00

Mahavoki kontsert Galaktikad Kumus. Vaat see on minu muusika, nii tundsin ma jälle ja juba esimesest hetkest. Sedasorti instrumentaalmuusika lihtsalt istub mulle ja eriti huvitav on jälgida, KUIDAS seda tehakse. Meil olid väga head kohad ka. Ja võimenduse kohta pole sel korral ka midagi kurta. Muidu ma tavaliselt natuke ägan ülikõva muusika käes, aga seekord mind ei häirinud.
Aitäh, head inimesed, kes te kõik sel külmal talveõhtul sinna musta saali kogunesite.
Ja plaadi ostsin muidugi ka, ostke teiegi. Hea eestimaine asi.
Lemmiklood sellelt plaadilt on Planet Z, Meridiaanid ja Tsunami. Ja üldse - kõik lood.

Kalev Kesküla viimsed korraldused

2010-12-11T20:50:00.013+02:00

Minu usk on ikka olnud see, et inimene ei tohiks teisele kurja teha. See peab olema nii inimeste, mitte jumala pärast. Ma ei arva, et usklikud inimesed oleksid mingil moel paremad inimesed, kui uskmatud JA VASTUPIDI. Ma arvan, et mu ootamatu minek on mu suhtes ülekohtune, aga ma ei kavatse selles mingil moel jumalat süüdistada.
Kesküla kirjutab "jumal" väikese tähega.
Kurb ja õudne on lugeda nekroloogi, mis on kirjutatud iseendale. Nii raske on sellega leppida. Inimene, kes tõesti armastas elu ja oskas seda nautida, inimene keda armastati nii palju.

Vassiljev ja Bubõr

2010-12-06T20:58:00.008+02:00

... ta tegid sinna.
Et siis selline näidend, kirjutatud Draamateatri maja sajanda sünniaastapäeva puhul. Kivirähk on Kivirähk on Kivirähk. Ilmselt pole see tema kirkaim näidend, kuid halb ta ka pole. Esimene vaatus tundus kuidagi venivat, teine hakkas juba nagu minema. Millised koloriitsed kujud ja koomikuandega näitlejad!
Arvan, et see tükk on just omal kohal ja omas ajas. Vaevalt, et teda ka 50 a pärast mängitakse, kuid mine tea ...

Kriisid

2010-12-06T20:42:00.007+02:00

Kui elu voolab nagu vett täis jõgi lagendikul, rahulikult, ilma suurte laineteta, siis kriise ei ole. Kui aga tekivad mingid takistused, pidurdused, siis tekivad pinged, vahel isegi seisak. Kaasaegne globaalne kriis räägib sellest, et ühiskonda on kogunenud palju mitmesuguseid probleeme, mis tuleb ületada keerulise kirurgilise vahelesegamise teel.
Elus on palju erinevaid kriise, need toimuvad regulaarselt: isiksuse kriis, kriis peresuhetes, kriis ettevõtluses, kriis ühiskonna arengus, kriis riikide suhetes, finantskriis, majanduslik kriis, sotsiaalne kriis jne. Selles raamatus püütakse jõuda kõikide kriiside algpõhjusteni ning mõista, et ükski kriis ei teki iseenesest, vaid on kindlasti seotud teiste kriisidega. Kriisi teemat uurides ei lahenda me ainult oma isiklikke ülesandeid – me tegutseme alati mastaapselt, isegi kui me seda ei tunneta. Kriisi teemat tuleb võtta kui isiksuse mastaapsuse ja mõtte globaalsuse õppetundi; tuleb jõuda arusaamisele, et inimene on see, kes vastutab kõige eest, mis Maa peal toimub.
Põhimõtteliselt ma olen Nekrassoviga nõus. Ei pea ilmtingimata kulgema kriisist kriisi, areng võiks toimuda rahulikult, võibolla isegi igavalt. Kahjuks me oleme kõik seotud, sestap ei saa ükski inimene kriisideta läbi. Mulle meeldib, et autor rõhutab iga inimese enda vastutust, ega müstifitseeri liigselt jumalat. Religioosne fanatism, ekstremism ja selle äärmuslik väljendus - terrorism - kõigi nende juured on religioosses eksimuses, mille kohaselt inimene on "jumala laps", "jumala ori".
Tõeline vaimsus väljendub õnnelikus elus, sügavas armastuses (teiste inimeste vastu) ja kõrges teadlikkuses. Iga inimene valib ise oma tee: kas õnnelik elu ilma kriisideta või igapäevased kannatused kuni järgmise kriisini.
Tegelikult ma olen seda alateadlikult alati teadnud, isegi neil enesepiinamise hetkedel.

19. sajandi Wikileaks

2010-12-02T22:44:00.006+02:00

Ibsen on tõeline klassika. Kuidas ta ometi oskas aastal 1884 sellise näidendi kirjutada,mis ka hetkel on nii aktuaalne? Näiteks kui võtta Wikileaks. Ei, ma olen (pigem) saladuste poolt. Ei saa kõigiga kõigest kõneleda, pole mõtet raisakotkana liha luudelt maha kiskuda. Sest kunagi ei tea, mis ajendil keegi tegelikult võib tegutseda. Igaühes võib peituda annus perverti, väljaelamata paineid, miks ta seda kõike ometi teeb? See ei sa ju ometi olla mingi abstraktse tõe ja õiguse jaluleseadmiseks. Sest iga tõde võib kaasa tuua katastroofi ilmsüütutele kõrvalseisjatele. Selles lavastuses mängis Tõnu Oja oma osa suurepäraselt välja, tõeline pervert.
Väga mõtlemapanev näidend ja hea lavastus ka. Klassika tänapäevases kuues.
Kahjuks oli see nüüd viimane etendus. Esietendus oli 2007. a, tegelikult oleks võinud veel kavas hoida.

Mida annab meile see, kui saame teada, et üks suursaadik, kes pidupäevakõnes kiidab asukohamaad, kritiseerib salajases memos sama riigi peaministrit? Kas see on „tõe jaluleseadmine”? Silmakirjalikkuse päevavalgele tirimine? Või viitab see lihtsalt sellele, et suursaadik tuleb oma tööga kenasti toime ja oskab igas olukorras sobivalt käituda?
Dokumendid, mis on ühe jaoks mõttetu kribukrabu ja teise jaoks närvekõditav kõmu või põhjus itsitamiseks, võivad samal ajal mürgitada kellegi kolmanda ja neljanda suhted.
Ja mitte ainult suhteid mürgitada ...

Hingele pai

2010-12-02T22:30:00.005+02:00

Tore, et inimesed avastavad joogamaailma, tahavad oma hinge eest hoolt kanda, ennast arendada ja oma elust mõnu tunda. Kuigi keegi selle raamatu ostab ja see tema maailma paremaks muudab, on väga hea. Ja ma juba teangi inimesi, kes seda on teinud.
Kindlasti on ka autor saanud selle raamatu koostamisest palju head. Näha on, kuidas noor inimene areneb.
Mulle kui "vanale kalale" tundusid paljud (enamus) asjad juba tuttavad ja rajad läbikäidud, kuid mis sellest.
Lihtsalt et olen oma elutsüklis niipalju autorist ees, et ei suuda enam põhitõdede avastamise kutsikavaimustust jagada. Tänulik olen ikka.

Abi ei ole kaugel

2010-11-22T16:09:00.006+02:00

Remondinipp. Oodake ära, kuni mõnel teie pereliikmel tuleb juubel. Mida suurem juubel, seda parem. Kastke juubilar värvi sisse ja hakake teda õhku loopima. (Veel parem, kui oleks kaksikud-juubilarid, siis saaks kahte erinevat värvi kasutada, minu lisandus). Juba 35ndast juubelist piisab, et teie elutoa lagi saaks kordumatu ja fantaasiarikka mustri. Samuti tuletab uus lagi juubilarile alati meeldivalt möödunud sündmust meelde.

Rebecca Kontus ja Tomtomm trio

2010-11-20T15:30:00.007+02:00

Kas teie teadsite NO99 Jazziklubist? Mina üldse ei teadnud, enne kui head inimesed sinna kutsusid. Igati meeldiv ja hubane, mitte nii mainstream-koht.
Tõsiselt virtuoossed muusikud ja särav solist. Huvitav oli neid jälgida nii lähedalt, sest "endine Supiteatri saal" on ju nii pisike. Seekord said seal kokku lisaks tavapärastele tudengitest kaasaelajatele ka erakonnaüritusel osalejate vastupidavam osa, moodustades toidu nimega "poliitilised broilerid jatsumaigulises dipikastmes rohke veiniga". Päris huvitav oli kogu seda etendust jälgida.
Jazziklubi tuleb kindlasti edaspidigi külastada.
Õnneks pole see ka ülemõistuse kallis, 70 kr, tudengitele 50 kr, ja siit saab veel allahindlust.

Tundidepikkune tants iseendaga

2010-11-18T15:52:00.025+02:00

millest sa südames juba ammu tüdinud oled, kuid mida sa ikka veel ära lõpetada ei julge..
Kui uudis raamatu ilmumisest tuli, siis mõtlesin kohe, et selle ma endale ostan. Sest "Eesti maja" meeldis mulle ju omal ajal väga. Kivi oskab sõnu seada sel erilisel eneseiroonilis-kurblik viisil, mis mulle hästi istub.
Pärast läbilugemist olen ma nõutu ja segaduses. Mis see nüüd oli ja miks see oli. Kui üks inimene on siin elus otsustanud olla kurb, siis vahet pole, mis kandjal: messengeris, skypes, e-mailiga, iPad-s, kus veel ... see tohutu võõrandumine teeb kurvaksoleku kuidagi eriliselt kergeks. Olemise talumatu kergus. Sest oma kurbuse leiad sa alati üles. Kuid küsimus on, kas sa pead selle tingimata üles korjama ja terve elu kaasas tassima.
"Päris" elu on aga kusagil mujal. See on näiteks selles lõigus:
Mis iganes sind õnnelikuks teeb. Mina ei tea ju, mis sind õnnelikuks teeb. Aga ma lihtsalt tahan, et sa teaks, et mina tahan sulle alati parimat. Ja et mina olen su sõber kuni elu lõpuni.
Ei ole loomulikult kirjutatud, kumma elu.

Tegelikult, ei saagi soovida, et mina, lihtne inimene, kõigest aru saaks, kuigi ma olen loomu poolest ju kaastundlik ja näiteks see artikkel liigutas mind kunagi väga. Aga lõputu soigumine teeb mind kärsituks. Ma ise lähtun oma tegemistes pigem põhimõttest, et parem õudne lõpp, kui lõputu õudus.
Aga ei - lõpulehekülgedel tundub, et isiklik autodafee jätkub.
Mulle pole autodafeed kunagi meeldinud ja sõnaseadmisoskus seda sel korral ei korva. Kuid palun mitte unustada, et see pole isiklik, see on ilu kirjandus, see raamat, ma mõtlen.

Emma Elisabet Oinas elik Elo Tuglas

2010-11-11T15:40:00.015+02:00

Päevaraamat, esimene osa. Nagu juba varem seletatud, alustasin Elo Tuglase päevaraamatute lugemist hilisemast. Esimene päevaraamat on tõepoolest teise meeleoluga, andes edasi katkeid kultuuritegelaste seltskonnaelust maailmasõjaeelses Tartus, reisidest, sekka mõned isiklikumad killud – kuidagi kergem lugemine. Vähemalt algusaastad. Kirjandus- ja teatriringkondade klatš hakkab kohati isegi ära tüütama, samas - sellistest pisiasjadest ju elu koosnebki. Naljakaid juhtumisi kirjanik Lutsuga oli tore lugeda. Kirjandus- ja kultuuriloolasele on see raamat kindlasti veel eriti huvitav. Väga isiklikest seikadest eriti ei räägita, vaid minnakse neist jaheda ülevoolavusega mööda. Küll pole vaikitud seigast, et Elo Tuglas tõmbas miskipärast ligi üleloomulikult palju naissoost austajaid ja oli kohati nende jälitamismaaniaga lausa hädaski.
Üllatav oli poliitika käsitlemine ja see, kuidas edumeelne kirjanikkond polnud rahul riigi juhtimise ja stagneerumisega. Ka mitte vapslusega. Haritlased on alati ja igal pool kriitilised.
Viimastel aastatel on olnud mahti kirjutada ainult tõeliselt raputavatest sündmustest: nagu Tammsaare surm ja sõjapurustused Tartus. Aasta 1941 sissekanded - niipalju kui neid üldse on - on väga kurvad.
Päevik lõpeb sõnadega: Keegi ei tea, milliseks kujuneb homne päev. Kuid igatahes tuleb ka seda päeva edasi elada ...

Ma palun andeks, ma võtsin rohtu (Augustikuu)

2010-11-01T16:16:00.007+02:00

Vana hea teatri austajaile üks maitsev amps. Üle pika aja sai nautida paljude lemmiknäitlejate koosmängu, tulid meelde vanad “head ajad” Draamateatris, millegipärast isegi Salme Reek. Ita Ever – uskumatu, ta on juba 79 aastane – hakkab millegipärast mulle aina enam Salme Reeki meenutama, muutudes aina väiksemaks, hallimaks ja käbedamaks. Üle aegade ometi üks hea võimalus Ita Everile. Ta tegi seda mõnuga, muutudes iga hetkega laval ikka koledamaks, mustad ringid silmade ümber aina suuremaks …
Selle etenduse kohta on juba palju head kirjutatud ja ma olen eriti Danzumehega väga nõus, polegi nagu rohkem midagi lisada. Võibolla vaid seda, et minu jaoks oli näidendi peakangelane siiski Ülle Kaljuste, tema mäng oli kuidagi eriti “karm”, äkki tema enda elu keerdkäikude pärast või mis.

Kogu see lugu oli siiski väga sünge. Mõned ütlevad, et igas peres on oma must lammas, kuid ma arvan, et siiski mitte kõigis ja mitte nii must. Ja mis võiks olla selle loo moraal, mida me võiksime sedastada, olles ära vaadanud selle kurbusest tiheda tüki kolm tundi ühe vaheajaga? Inimesed- olge head, palun olge. Seda karmust, ebaõiglust, egoismi, mida põlvkondade kaupa kätte maksta ja edasi keerutada, jätkub vist tõesti igas peres. Aga astugem sellest ringist välja. Mitte nii, nagu seda tegi Lawrence, lahkudes elust inglise kombel. Vaid nii, nagu seda tegi indiaaninaine, kuigi meile ei öelda näidendis, mis olid tema motiivid.
Kas alati on motiive vajagi?

Etendus lõpus jäi vana, vähist puretud ja tablettidest muserdatud vanainimene üksi nutma ja oma lähedaste järgi halama. Keegi tütardest ei tulnud tema juurde. Ta oli üksi oma pimendatud, kurjust täis majas, mille ta ise oli endale loonud. Tuli ainult teenija, kes võttis ta tasakesi sülle ja lohutas. Vähemalt üks valguskiir.

Eestis on tuhandeid lolle

2010-11-01T13:01:00.002+02:00

Kahjuks. Isegi lisatoole tuli panna.
Lollide vahel loositakse välja sülearvuteid ja fotoaparaate.

Milleks see?

2010-10-26T09:12:00.001+03:00

Ma ei ole eriti aru saanud, miks avaldatakse paberlehtedes blogitekste, säutse jmt (see, kas ka autoritelt luba küsitakse, on veel eri teema). Tänases Postimehes on kontekstist väljakistud katke Memokraadi blogist, mis jätab tema suhtumisest Oivalise Ajakirjanduse preemiasse hoopis vale ettekujutuse

Täname, et meile helistasite, palun jääge ooterežiimile

2010-10-21T11:16:00.005+03:00

Käisin teatris:
Mononäidendi on tõlkinud Kaisa Kaer, lavastaja on Priit Pedajas. Mängib Taavi Teplenkov. Sam töötab lagunevas poolkeldrikorruse ruumis, kus miski ei viita ülakorrusel asuvale trendikale luksusrestoranile. Ometi on just Sam see, kes kitsas ubrikus oma kümne telefoniga laua taga istudes reserveerib laudu suurlinna koorekihile. Väljapressimine, valed, meelitused, ähvardused, solvangud - kõike seda kuuleb ta ühe oma tavalise hullumeelse tööpäeva jooksul. " Üks näitleja mängib 40 erinevat osa, naisi ja mehi, superstaare ja miljonäre, aferiste ja umbkeelseid välisturiste...
Tore etendus, meelelahutuslik, kuid mitte labane. Aja jooksul toimus peategelasega ka mingi areng, ta hakkas natuke rohkem ennast kehtestama ja see tuli kasuks nii talle, kui etendusele. Mina igatahes soovitan seda etendust küll, ta ei ole üldsegi kulunud, kuigi esietendus oli juba 2008.
Igaks juhuks soovitan võtta piletid ettepoole, lugege ka seda arvamust.

2010-10-12T21:38:00.001+03:00

Reis Assooridele, päevavargapäev

2010-09-23T21:17:00.010+03:00

Viimane päev oli sukeldumispäev.
Mina aga läksin jalutama. Kõigepealt imetlesin hotelli lähedases rannas suuri laineid, mõtlesin järele, kas minna ujuma ja käisingi. Pigem meenutas see võitlust ookeaniga, et kumb peale jääb.
Siis matkasin paari kilomeetri kaugusel asuvale kunstinäitusele Centro Cultural, mis kujutas endast armast majakest, mis otsast otsani täis topitud kohalike kunstnike loomingut. Üsna kaootiline kollektsioon, aga selle korvasid lahked muuseumitädid.
Äratulles piilusin seal taimi ja muuseumitädi nägi seda ning küsis minult, et kas tahate mu aeda näha (ta elas naabermajas). Nii tore. Ta näitas mulle uhkusega viljapuid ja seletas, mis ta nende viljadest teeb. Seal olid juba tuttavad viigipuud, granaatõunapuud ja üks palm, mis meenutas kanaari palmi, kuid oli suuremate viljadega, nendest tehti marmelaadi.
Edasi matkasin juba tuttavasse randa päevavarga elu nautima, ujusin, jõin kohvi, söötsin sisalikke ja nii edasi. Viimane päev Assooridel oli imekena päikesepaisteline, nii et sai ka viimast korda päikest endasse imetud. Aeg muudkui lendas.
Oligi aeg hakata tagasi hotelli poole minema. Lasin end siiski otseteelt ühele armsale kõrvaltänavale meelitada. Uurisin seda maja, mis oli müügis, ilmselt juba pikemat aega. Ronisin üle aia ja piilusin igale poole. Natuke kurb. Maju on sealkandis palju müügis. Rikkad valged inimesed neid vist suvekodudeks nii palju ei osta, kui Hispaaniasse ja Mandri-Portugali.
Tänav otse merre.
Tegelikult oli see väike, kivine, inimtühi rand, mulle meelepärane. Käisin sealgi ujumas.
Viimane ujumine Atlandi ookeani soolastes voogudes. Õhtul käisime esimest ja viimast korda hotelli pakutaval õhtusöögil (kõik hinnas). Tegelikult ma ei kahetse, et me sinna varem ei sattunud.
Ja siis oligi aeg pakkida asjad, et alustada järgmisel hommikul tagasisõitu ning unistamisest juba uuest reisist.

Reis Assooridele, viimane päev autoga

2010-09-22T21:48:00.013+03:00

Olime kõik need päevad varitsenud ilma, kus saare kõrgeim tipp - tulelaguun Lagoa do Fogo - poleks pilvedes, aga sellist ei tulnudki. Niisiis suundusime saare kõrgeima tipu poole, mis paistis taamal pilvedes, all oli muidugi päikesepaisteline.
Pildil tüübilised assoorlased.
Mida ülespoole, seda niiskem. Ja auto termomeeter näitas sooja vaid 13 kraadi.
Vaade tulejärvele läbi udu ja pilvede.
Edasi sõitsime Ribeira Grande - Suure Jõe linna poole. Esiplaanil metsaveok krüptomeeriaid välja vedamas. Päris huvitav oli vaadata, kui palju seal järskudel mäenõlvadel metsa tehakse.
Järgmine peatus oli Caldeiras de Velhas, sooja veega termaalvete kosk ja selle all pisike väävlijärv, ümberringi puusõnajalad ja eksootiline taimestik. Jõudsime sinna erakordselt huvitaval momendil, kus peale meie polnud seal kedagi, ei ühtegi turisti! Läksime kohe sellesse järve ujuma ja saime lausa 10 min mõnuleda, siis tuli korraga 50 inimest - ilmselt oli saabunud järjekordne turismibuss, muutusime omakorda turismiobjektiks ja me idüll lõppes.
Ribeira Grande poole kulgedes möödusime mitmest termaaljaamast. Seal toodetakse maaenergiast sooja vett ja võibolla ka elektrit. Oleks olnud rohkem aega, siis saanuks ekskursioonile minna ja vaadata, kuidas seda tehakse.
Sao Migueli suuruselt teine linn Ribeira Grande (üle 30 000 elaniku) asub saare põhjarannikul. Linna sümboliks on 19.saj ehitatud kaheksa kaarega kivisild. Linna teatris oli värskelt olnud Markus Kasemaa piltide näitus, kui meie kohale jõudsime, siis oli see kahjuks juba läbi. Igati sümpaatne linn tundus olevat, jalutasime ringi ja jõime kohvi. Meri oli tormine ja ujuma ei saanudki.
Sõitsime siis tagasi oma lemmikkohta - Água de Pau sadamasse, jõime odavat espressot ja suhkru andsime sisalikele, kes kohvikumüüri sees elasid.
Nende kartlike loomakeste söötmine ja jälgimine muutus lausa sportlikuks huviks. Nad sõid meelsasti saia ja suhkrut, naaberlaua rootslased, kes said innustust omakorda meie jälgimisest, andsid sisalikele isegi coca colat ja sisalikud sõid sedagi. Või siis jõid.
Käisime ujumas, vaatasime kalameeste tegemisi ja päästsime ühe skorpionkala kindlast surmast.
Õhtul tuli auto tagastada Ponta Delgadas asuvasse rendifirmasse.

Reis Assooridele, teine päev autoga

2010-09-21T21:05:00.015+03:00

Vaatasin, et sedasi autoga päevad läbi ringi rallides saab liiga vähe ookeanis ujuda ja hakkasin käima enne hommikusööki hotelli juures asuvates merebasseinides ujumas. Üksinda, sest igaüks ei viitsi hämaruses soojast voodist välja ronida. Üldiselt oli see päris suur julgustükk, sest meie hotelli ümbruses olid lained kogu aeg suured ja vees oli tunne, et oled nagu pesumasinasse sattunud. Tee basseinide juurde oli pikk ja keegi peale minu seal ei käinud, nii et kui midagi oleks juhtunud, oleks saanud loota vaid endale. Minu taktika oli selline, et lasin ennast lainetel kanda, eriti ei rabelenud ja paanikasse ei sattunud, välja saamiseks kasutasin lainega kaasasõitmist - kuid ikkagi olid põlved ja käed vastu teravaid kaljusid kriimustatud. Välja saades oli iga kord rõõm suur ja tunne imeliselt mõnus. Muidugi viimasel päeval olid lained juba nii suured, et sinna ujuma minna oleks olnud tõeline lollus. Ja ilmselt on lained seal pigem sellised suured, nagu viimasel päeval. Need minu hommikusuplused olid mulle kingitud ime.
Esimese asjana sõitsime sel päeval ananassiistandust otsima. Ananassiistandused asuvad pealinna külje all, näiteks Livramentos. Esimese hooga sattusime hoopis hulgilattu, kus meisse suhtuti tohutult hästi, aga inglise keelt keegi ei osanud eriti. Nad seletasid hoogsalt, kuhu me peaksime sõitma, meie aga ei suutnud vastu panna kiusatusele ja ostsime kohe viis ananassi - kaasavõtmiseks ananas commercial ja kohe söömiseks ananas industrial - nagu nad ütlesid, ning peoga veel banaane lisaks. Lahkusime väga rahulolevatena.
Leidsime ka kasvuhooned üles, kuid kahjuks olid need kinni ja kusagil polnud ühtki inimest näha. Nii et kui tahate ananassikasvuhoonetesse sisse saada, siis peaks võtma turismifirma bussiekskursiooni. Kasvuhoonete välisilme on säilinud selline, nagu neid hakati ehitama ajal, kui Assooridel ananassikasvandusi rajama hakati, 18. sajandil. Ja Assoorid on oma ananasside poolest maailmakuulsad - tõepoolest, nii maistvat ja suussulavat ananassi pole ma enne, ega pärast saanud.
Sete Cidadese kraatrijärved olid meie eesmärk. Vaateplatvormilt avanes imeilus vaade kaksikjärvedele: sinisele ja rohelisele.
Ning seal läheduses oli veel pisemaid kraatrijärvi, nendeni jõudmiseks tuli ronida lehmade karjamaale, kuid vaated olid imeilusad.
Vaatluspeatus.
Vaade Cete Cidadesele.
Cete Cidadese kirkus - ja üldse kirikutes - imetlesin elavatest lilledest tehtud seadeid. Tavaliselt on kirikutes ju plastmasslilled.
Järgmine sihtkoht oli Mosteirose rand, kus termaalveteallikad segunevad mereveega ja seal on siis vahva ujumas käia. Kahjuks oli parajasti tõusu aeg ja saime vaid taamal veepinnale kerkivat kollakat vahtu näha, ujumas käisime küll ära, kuid rohkem nagu kalda ääres. Meri oli tormine ja ülejäänud turistid vahtisid meie ujumist hämmastusega.
Edasi kulges meie teekond piki saare põhjarannikut, kus astusime ühte meeldima hakanud restorani sügavale sisse ja lasime hea maitsta kohalikul spetsialiteedil: verivorst ananassiga e morcela. Maitses huvitavalt.
Edasi piki rannikut. Kusagil siin läheduses olid ka teeistandused.
Ent meie suundusime pealinna poole tagasi ja käisime ära marketis, mis asus Ponta Delgada suurimas kaubakeskuses. Ostsime ära kõik kingitused kodustele ja muud vajalikku ning vaatlesime kalaleti ilu. Maksta sai seal kaardiga, kuid üldiselt esines saarel mitmel korral olukorda, kus VISA-t ei tahetud. Nii et sularaha on kõige kindlam kaasa võtta.

Reis Assooridele, esimene päev autoga

2010-09-20T22:10:00.032+03:00

Kõik, kes te olete ära hellitatud Kanaaride või Kreeka rohkete konkureerivate autorendifirmadega, siis teadke, et Assooridel on hoopis teised hinnad. Kuna konkurentsi ei ole (märkasime vaid kahte rendifirmat, tegelikult olla neli + rahvusvahelised avised jmt), siis teevad, mis tahavad. Nii kalli hinnaga polegi varem autot pidanud kusagil rentima - koos igasuguste kindlustustega tuli päeva hinnaks 64 EUR, lisaks bensiin, mille hind samuti on kallis - 1,26 EUR liitri eest. Õnneks on saar pisike - umbes pool Hiiumaad - ja benssu eriti ei kulu, meil läks natuke üle 30 EUR kolme päevaga.
Auto toodi hotelli, tagasi aga pidi selle viima pealinnas asuvasse kontorisse või kui ei viitsi - siis maksma lisaks 23 EUR. Päris ülbe suhtumine! Tellisime Nissan Micra, kui kõige väiksema ja saare kitsastele teedele sobivaima, kuid saime hoopis midagi muud, laenutuse poiss hääldas seda nime nii uhkelt ja sellise aktsendiga, et tundus nagu oleks meile lubatud Porchet vmt. Tegelikult oli ainult Renault Clio.
Navi olime koju unustanud ja nii pidime hakkama saama vaalavaatluskontorist ostetud paberkaardiga. Ei olnud hullu, ainult see teederemont! Oleks tõesti tahtnud näha, kas värskelt navigaatorisse laaditud kaardil oleksid need suletud teed märgitud olnud.
Suundusime esmalt läbi teeremontide Furnase poole. Vaated olid paljutõotavalt kaunid, lehmad alpiaasadel söömas, teeäärsed piiratud õitsvatest hortensiahekkidest.
Peagi jõudsime Furnase järve äärde ja asusime avastama auravat maad. Kuna ümbrus on vulkaaniliselt aktiivne piirkond, leidub seal mitmeid termaalveeallikaid ja need on väga kuumad, lausa ohtlikud. Pelgasin pisut haisu, millest Maris kirjutas, kuid polnud nii hull midagi. Kohalikud olid tulnud sinna oma toiduga piknikku pidama. Selleks toiduks on köögivilja-lihahautis Cozido, mis on küpsenud vulkaanilise maapõue kuumuses.
Selline näeb siis välja küpsetuspott.
Ümber järve käis kolmetunnine matkarada, nii palju meil aega polnud aga üks kutsuv rajake kulges kõrvaloleva mäe poole ja mõtlesime natuke sinnapoole jalutada.
Ümbrus muutus aina eksootilisemaks, mets tihedamaks, läksime aina edasi. Mets koosnes sirgetüvelistest jaapani krüptomeeriatest - mis on Assooridele sissetoodud liik ja siin väga hästi kohanenud - mille tüvedel liaanidena keerdusid luuderohud. Äkki jõudsime taimestikku mattunud majavaremeteni. Ilmselt oli selles majas umbes 20-30 aastat tagasi veel elatud.
Rada läks aina kitsamaks ja kutsuvamaks. Ronisime ikka ülespoole, kuigi jalas olid ainult sandaalid ja mõistlik inimene ilma matkasaabasteta sellisesse kohta ei läheks.
Vahepeal näidati meile kauneid vaateid alla järvele.
Kuigi üldiselt oli taimestik nii lopsakas, et vaateid eriti nautida ei saanud. Nüüd lisandusid ka puusõnajalad.
Nii see ronimine käis, kahili ingveri juurtest kinni hoides.
Teatud kõrgusest alates muutus kahili ingver ainuvaldavaks taimeks. See, nagu enamus Assooride taimi, on sissetoodud ja siin väga hästi kohandunud liik. Algselt olevat ta pärit Himaalajast, kuid ka Havail väga levinud liik.
Tegelikult nagu umbrohi. Nuusutasin ka juurikaid, äkki saab ingverina kasutada, kuid siiski ei. Lõhn oli intensiivne, kuid mitte ingveri oma. Kollased õisikud olid aga imekaunid ja meeldisid ka mesilastele. Meile ka - üks õis seisis meil hotellitoas terve aja, kuigi me pidime teda vannitoas pidama, liiga tugeva lõhna pärast.
Lõpuks ometi jõudsime ka ingveri rindest välja mingisugusele alpiaasale.
Tuntud taimena kasvas seal meliss. Nägime kaugemal lehmi, olime sattunud kellegi karjamaale. Mõelge, kui meeldivat melissilõhnalist piima need lehmad anda võisid. Mõtlesime, et saame ehk mäe teist külge pidi alla tulla, aga see oleks vist teinud rohkem, kui kolmetunnise matka, pealegi pelgasin mina veidi koeri, kes tavaliselt koos lehmakarjadega vabalt jooksid, niisiis läksime tuldud rada pidi tagasi.
Kohalikud olid juba oma toidu ära söönud ja lahkunud. Ostsime autoparkla juures passivalt papilt paar banaani, turgutasime end pisut ja sõitsime Furnase linna botaanikaaeda otsima. Naviga oleks see muidugi lihtne olnud, nüüd aga keerutasime jupp aega.
Sissepääs parki maksis 5 EUR inimese kohta. Furnases asuv imekaunis Terra Nostra park on rajatud 18. saj USA konsuli Thomas Hicklingi poolt, hiljem on seda pidevalt laiendatud ja arendatud ning tänapäeval on see imeline botaanikaaed tõmbenumbriks turistidele üle kogu maailma. Kauni pargi keskel asub ümar termaalveebassein, mille suur rauasisaldus muudab vee tumekollaseks. Vee temperatuur on u 40 kraadi ning väidetavalt aitab seal suplemine parandada paljusid tervisehädasid. Muidugi me läksime kohe suplema, kuigi vesi nägi välja veidi hirmutav ja sogane. Oli mõnus.
Park oli imeilus ja vaadata oli seal väga palju - alates hõlmikpuude alleest, lõpetades mitut värvi vesirooside ja konnadega.
Kastanitel oli saagi valmimise aeg. Korjasime natuke neid kastaneid, mis oli keeruline, sest katsu sa siili paitada, pärast kodus küpsetasime kastaneid ahjus ja tulid "täitsa päris", samasugused nagu näiteks Lääne-Euroopas sügiseti linnatänavatel müüakse.
Furnasest suundusime piki idarannikut ülespoole. Sõidutempo oli aeglane, kitsad teed ja kõikjal lehmad. Kõige harilikum liiklusõnnetus Assooridel olevatki kokkupõrge lehmaga. Ma üldse ei imesta, olles näinud, kuidas see lehma-ajamine seal käib.
Maastikud olid imekaunid, roosasid belladonnasid kõik kohad täis.
Ronisime vaikselt kõrgemale. Liiga suured kõrguste vahed seal ei ole muidugi, võrreldes Kanaaride või Kreekaga ikka palju leebem.
Kiirtee ehitamine täies hoos. Need olid tohutusuured kandetalad, kuhu see kiirtee tuleb, see on tõeliselt grandioosne projekt, seda enam, et selles piirkonnas on maavärinad tavalised ja kogu see värk peab vastu pidama.
Ribeira Dos Caldeirose juga. See on viimane pilt, edasi läks juba pimedaks. Sattusime lõplikult teeremondi labürinti ja minu kaardilugemine pimedas lõppes täieliku fiaskoga. Õnneks aga on olemas laevas ka kapten ja jõudsime siiski koduhotelli, küll liiga hilja, et veel sööma minna, aga vähemalt saime juua kohvi, mille tegemise vahendid ma ettenägelikult olin kaasa pakkinud ja sõime ära päeval papi käest ostetud ananassi ning ja kaasavõetud Kalevi küpsised.
Vägagi meeleolukas päev.

Reis Assooridele, päev merel

2010-09-19T21:53:00.004+03:00

Hommikul vara tuli meile hotelli järele buss, et viia meid Ponta Delgada sadamasse, kust algas vaala- ja delfiinivaatlusreis. Siin esiplaanil on väike vaatluspaat, kahjuks või õnneks (minu merehaiguskalduvus) me sellise väikese paadiga merele ei läinud, vaid suuremaga. Nii suurega, et isegi päästeveste ei pidanud kandma, v.a lapsed muidugi. Enne mereleminekut peeti pisike hariv loeng, et millised vaalad ja delfiinid sealkandis liiguvad ja keda tõenäoliselt võiksime kohata. Vaalavaatluseks on parim aeg kevaditi. Vaalavaatlus asendab nüüd vaalaküttimist, mis vanasti ja veel üpris hiljuti oli saareelanike elatusalikkaks. Vaatlejad edastavalt kaldalt andmeid, kus vaalad on ja siis tõttavad kõik uudishimulikud paadid kohale.
Nagu sellel pildil siin. Meil vedas, nägime mitut kašelotiemandat beebidega. On ikka võimsad elukad küll.
Silmikdelfiinid olid hästi mänguhimulised ja tulid uudishimulikult laeva juurde.
See on kirjeldamatult mõnus tunne näha neid seal ookeanis rõõmsalt sebimas.
Võibolla ühest asjast on mul kahju - et sel reisil jäi tegemata suplus delfiinidega, mis oleks ka olnud võimalik, aga selleks polnud ajaressurssi ja mis seal siis ikka kahetseda, ma lihtsalt tean, et järgmine kord tuleb võimaluse tekkimisel see kindlasti ära teha. Kalipso selga ja delfiiniparve keskele.
Merel olime kokku üle kolme tunni, sadamasse saabudes oli päikeseline ilm muutunud vihmatibutamiseks. Kiirelt muutuva ilmaga tuleb Assooridel kindlasti arvestada ja see, et sajab, on pigem reegel, kui erand.
Tutvusime pühapäeva pärastlõunaselt tühjade Ponta Delgada mustriliste tänavatega. Tundus olema vaikne ja rahulik, viisakate inimestega linnake. Käisime ka söömas.
Jalutasime siis ühte kahest Ponta Delgada botaanikaaedadest. Oi, seal oli taimesõpradele küllalt vaatlemist.
Tagasi külla sõitsime taksoga (15 EUR), sest ei viitsinud bussi oodata (bussipilet 2 EUR). Ja loomulikult tuli veel õhtul minna ookeani ujuma.

Reis Assooridele, teine päev

2010-09-18T22:33:00.016+03:00

Teisel päeval avastasime hotelli ümbrust ja kõigepealt matkasime lähedalolevasse külasse Água de Pau, mis asus umbes pooleteise kilomeetri kaugusel. Taimestik oli imeline. Pildil belladonna, mis kasvas metsikult ja igal pool.

Küla oli mõnus, turiste vähe, imekitsad tänavad, kaunis kirik, kohalikke päevavargaid - nagu M nimetas neid mehi, kes päevade viisi midagi ei teinud ja tänaval vahtisid - palju. Puuviljamüüjate käest sai osta noort veini (verde - roheline vein), mida lasti otse vaadist topsi sisse, hinnaga 1 euro. Hommikul oli see veel viinamarjamahl, õhtul aga juba vein. Mingid kraadid olid seal sees küll.

Hakkasime mäkke ronima, seal paistis olevat kabel. Teekonnal avanesid huvitavad vaated kohalikule elule tagaaedades.Mäelt avanes selline vaade. Ronisime alla ja luusisime veel külas ringi.

Kohaliku omavalitsuse maja: Portugali, Assooride, Sao Migueli ja ilmselt ka kohaliku omavalitsuse lipud.

Kohalik autohitt. Sellisega sõidetakse mägedesse lehmi lüpsma ja enamusel on kastis lüpsiagregaadid ning nagu hiljem ka selgus - kohalikku tõugu, hüäänilaadne, hirmus tige koer. Nendest kutsudest olevat aretatud ka Brasiilia murdjakoerad, keda kasutatud ärakaranud orjade püüdmiseks.
Millegipärast oli seda tõugu koeri saarel kahtlaselt palju.

Püüdsime mitut teed pidi külast välja matkata, et mõnd rada pidi mäkke saada, kuid kõik teed sumbusid majade juurde, iga maja ümber kõrge aed ja aias koerake.

Seadsime siis sammud hoopis Caloura sadama poole. Päris sadama lähedal oli armas Caloura kirik, kus toimus parajasti laulatus. Caloura kirik on muide eraomanduses.

Caloura sadam oli vanasti piraatide lemmiksadam. Praegu on sadamas kalapaadid, õngega kala püüdjad ja pisike merebassein, mis tõusust-mõõnast olenevalt on pooltühi või pooltäis ning kohalike inimeste puhkamise koht. Väga armas koht, kuhu ka järgnevatel päevadel mitu korda sattusime, et kohvikus espressot juua (ainult 50 eurosenti - ainus asi, mis Assooridel tundus odavam, kui siin), kalameeste tegemisi jälgida ja snorgeldada.

Kohviku üheks atraktsiooniks olid sisalikud, kes armastasid saia, suhkrut ja kokakoolat ning olid selle eest nõus osaliselt oma kartlikkusest loobuma.

Endised piraadid tänapäeval oma igapäevast leiba teenimas.

Hakkasime ka päevavarasteks ning jälgisime tundide kaupa, mida kalamehed teevad, kuidas laev tuleb sadamasse, tõmmatakse veest välja, kalad välja laaditakse.

Oma tarbeks roogiti kohapeal paremad palad, jäätmed visati kajakatele või anti järjekordsetele päevavarastele, kes ka tundide kaupa sadamas nillisid. Näiteks see kirju särgiga mees nillis kalamaksa ja lahkuski sealt suure kotitäiega.

Tuunikala rookija.

Ja siin pildike saare pealinna suurimast supermarketist, kus neidsamu tuunikalasid müügil nägime.

Päev kulus ruttu. Lonkisime külla tagasi, käisime kohalikus restoranis õhtustamas ja juba hakkaski pimenema.

Reis Assooridele, esimene päev

2010-09-17T21:08:00.033+03:00

Panen oma reisielamused siia kirja.
Ega siin ju reisiblogi ole, aga samas - miks ka mitte. Lugemisest niipalju, et reisil oli mul kaasas Elo Tuglase päevaraamat I. Sain seda vaid paar lehekülge lugeda, kuid kõik kaasasolnud ajakirjad alates Geost ja lõpetades Horisondiga, said korralikult läbi loetud. Samuti lennukis antud Postimees. Eriti tagasisõidul oli huvitav jälgida, kuidas vintsutatud reisiseltskond nagu üks mees asus Postimeest lugema ja umbes pool tundi polnud "Amatöör fly's" söakatel stjuuardessidel meiega mingit muret.
Aga kõigest ikka järjekorras.
Kui hakkasime suvepikenduse reisile mõtlema, avastasin, et Eestist tehakse sel sügisel kolm otsereisi Assooridele ja tundus, et "otse ja omadega" võimalust suhteliselt eksootilisse sihtkohta jõudmiseks tuleb kindlasti ära kasutada - et nii saaks kiiremini ja vähese vaevaga. Hiljem muidugi tegi elu omad korrektiivid, kuid õnneks mitte siiski nii suurelt, nagu hetkel käimasolev aktsioon. Planeeritud vahepeatusele Algarves eelnes tankimispeatus Bratislavas, sest Bulgaria Airi lennukil olla tehniline rike ja lennuk vahetati Slovakkia operaatori lennuki vastu, mis oli nii väike, et Tallinnast Farosse ilma tankimata ei suutnud lennata. Selles lennukis ei pakutud ka väljakuulutatud sooja toitu, vaid ainult vett ja kohvi - seda küll tasuta, kuid ikkagi! Katsu vastu pidada vaid vee ja kohviga, kui oled tõusnud kell pool neli öösel, söömata-joomata lennujaama tõtanud ja reis kokku kestab üle 12 tunni! Õnneks pidasid kõik vastu.
Kohale jõudes ootas meid mahe ilm, eksootiline loodus ja hotell looduse rüpes. Kuna meie hotell asus 17 km pealinnast väljas, siis saime ka kõik teised hotellid transfeeribussiga läbi sõidetud ja ma veendusin, et olin Tripadvisori abil jälle kord teinud õige valiku hotelli osas.
Õhtul jõudsime vaid väikese matka hotelliümbruses teha ning käisime ka paar korda ujumas. Lained, muide, on selles kandis kogu aeg suured ja ujuma päris igas kohas minna ei saa. Snorgeldamine oli samuti raske, sest vesi tänu võimsale liikumisele hägune.
Aga need on ikkagi vaid pisiasjad. Soolastes Atlandi ookeani voogudes ujumine oli imeliselt tore. Hotelli kõrval olid ka merevee-basseinid, kuhu sai ujuma turnida. Hotelli basseinis me ei käinud kordagi, ikka ainult ookeanis. Vesi oli nii 22 kraadi, õhk umbes sama.
Varsti läks juba pimedaks, paisuv täiskuu tundus väga lähedal. Merelt tuli imelikke hääli, mina juba arvasin, et need on pingviinid, kuid hiljem selgus, et tormilinnud.
Ajavahe Eestiga on Assooridel 3 tundi.
Ega me pimedust väga kaua nautida ei saanudki, sest vajusime magama. Reisi esimene päev oligi läbi.

Kohustuslik kirjandus enne reisi:
Meie "oma eestlane", kes elab Assooridel. Lugesin enne reisi tema blogi ja vaalavaatluse retkel õnnestus selle toreda inimesega ka kohtuda. Nii võingi öelda, et paus tema blogis tuleneb vaid rohkest tööst, mis on tegelikult ju väga tore.
Maris
Oliver toimetab

Aeg on siin

2010-09-04T21:46:00.003+03:00

Kas sina mäletad oma esimest koolipäeva?
Tegemist on äärmiselt muheda filmiga. Ma ei teadnud teda oodata, lihtsalt sattusin peale ja olin teleka ette kleebitud kogu selle tunnikese - või isegi enam. Saan aru, et see on jätkuprojekt, nii et ootan väga, mis neist lastest edasi saab. Kui nad lubavad oma aega sedasi peatada.

Elu sumedusest

2010-08-30T22:36:00.007+03:00

Sain "Elu sumedusest" juurdetrüki omanikuks. See on nii kaunis ja tähtis raamat minu jaoks, et seda tahtsin päriselt oma koju, oma raamatuks.
Hästi lühikesed, selged ja oma lihtsuses võluvad mõttearendused on koondatud tsüklitesse. Esimene ja viimane - "Tango viiekümnesele mehele" ja "Elu sumedusest" puudutasid kõige rohkem, aga tegelikult oli kõik hea. Eestist, Pärnust, Itaaliast, Soomest, meie aja kangelasest, väikesest inimesest, suurtest kirjanikest, ...

Kogu see raamat on nagu üks suur soovitus:
Olge voolujoonelised ja hoiduge huvitavatest aegadest ja süngetest luuletustest, sirutage ennast päikesele vastu ja hoidke kallitest kinni. Ja mängige petangi /---/
Te võiksite olla vähemalt mõistlikud ja sõbralikud inimesed. Igaks juhuks, sest kunagi ei või täpselt teada.
Küllap Kalev juba teadis, kui ta neid jutukesi kirjutas ja raamatut kokku seadis. Et jumal hakkas temaga plaani pidama. Jumal on tal väikese tähega kirjutatud.

Lugemislaud Sirbis

2010-08-27T11:51:00.002+03:00

Uskumatu - minu blogi on ära märgitud Sirbis, rubriigis "Filoloogid ja sellelaadilised (sh tudengid)";–)

Performance – hüvasti kroon

2010-08-25T15:17:00.006+03:00

Pilt@internet
Käisin Kunstihoones Siim-Tanel Annuse näitusel “Raha ja poeesia”. Tegemist rahateemaliste reljeefsete maalidega, performance oli ainult üks vanem, aastast 1982. Näitus oli muidugi väga hästi ajastatud ja kindlasti ka tüng shui-ga kooskõlastatud – ainult et raha ja kunsti sidemetele pühendatud seminari kuupäevavalik 2. september, kaduneljapäev – oli valesti valitud, kuid tegevuskunstnikuna parandas autor kuupäeva meie silma all 3. septembriks.
Igatahes ilus näitus. Ja hariv, kui hakata mõtlema, kui palju erinevaid rahasid Eesti eelmisel sajandil on üle elanud. Ja millised võiks veel 21. sajandil tulla ning keda või mida nendel rahadel heroiseeritakse.

Hakkasin mõtlema, et performance on üks huvitav kunstiliik. Siin on vaataja osa võrdselt tähtis. Võid minna põõsa taha pissile ja kui annad pressiteate ja pealtvaatajad kutsud, siis võib sellest kujuneda performance, aga kui keegi seda ei näe ega tea - siis on lihtsalt nii, nagu ta on.

Mahavok Padisel

2010-07-30T09:34:00.012+03:00

Tundub, et siinpool on tegemist tõsise Mahavoki fänniga, sestap, kui eile hommikul raadiost öeldi, et Padisel tuleb kaks kontserti, tekkis välk-pauk-äkkotsus osa saada reedesest kontserdist. Vaatasin Piletilevist, et pileteid on mõlemale kontserdile ja otsustasime rahulikult minna õhtusel Selverikäigul ka Piletilevist läbi ning realiseerida ühtlasi kinkekaardi. Plaan ei õnnestunud, sest õhtuks olid reedesed piletid välja müüdud ja niisiis otsustasime samal päeval praktiliselt poest Padisele kihutada, et osta enne kontserti piletid kohapealt. Jajah, mingi 30-40 piletit tuligi müüki. Nagu eelnevast pikast sissejuhatusest selgub, oli kontsert lõhkemiseni täis müüdud.
Lisaks Mahavokile esines ka Hu, huvitav oli teda vaadata, sest varem pole ma neid lavalt esinemas näinud. Paar laulu tehti ka koos. Jälle väga huvitav - koos laulmas väga hea laulja ja jumala poolt antud imelise andega laulja. Kare Kauksi hääl ja olemus on midagi ületamatult imelist. Kahjuks aga, vähemalt mulle tundus, polnud võimendus päris täpselt paigas, mis tuli eriti välja just laulmisel - mõned pillid olid üle võimendatud, vahepeal kadus hääl - instrumentaalpalad olid täiesti korralikud ja nauditavad.
Enamuses kõik vanad teada-tuntud lood, oma tuntud headuses.
Täna on korduskontsert.

Üks liigutav lugu

2010-07-29T12:50:00.009+03:00

Üks paljudest, on Maarja Kangro 48 tundi.
Pühendatud kõigile naistele, kel on samasuguseid probleeme ja headele, meestele, kes neid aitavad.
Peab vist kavva võtma "Ahvid ja solidaarsuse".
Ja täna kontserdi poole kihutades tuli raadiost parajasti saade "Mida sina viimati lugesid" ja Kivisildnik oli võtnud Kangro loomingut arvustada. Oi jeerum, mõtlesin, mis siit küll tuleb, sest teadagi täiskasvanud mehel ei sobi ju ometi tädikirjandusest rääkida.
Aga tuli suhteliselt mõistlik jutt, olin kohe imestunud. Ainult see Sõritsa poole pöördumise koht oli lauslahmimine, sest A see ei aita nagunii (sama, mis soovitada vaesel inimesel pöörduda suurkorporatsiooni vastu kohtusse) ja B Sõritsa on niigi miljonäär - aga no äkki Kivisildnik tahab saada müügi pealt oma osa, sest see on tõesti tulutoov äri. Õnnetuse pealt saab eriti kõvasti teenida, aga andke mulle andeks see mürgine kõrvalepõige.
Kuid kõiges muus osas oli seda arvustust lausa lust kuulata.

Minu Island

2010-07-23T23:27:00.005+03:00

Mehelikult konkreetne, faktiderikas ja huumoriga vürtsitatud raamat sümpaatsest saareriigist, tema elanikest, loodusest ja eluolust. Hästi soovitatav neile, kes silmaringi laiendada tahavad või lihtsalt mõnusalt raamatuga aega veeta.

Päike paitab ühtemoodi

2010-07-08T10:22:00.005+03:00

Nii sitajunni, kui päikesepoissi.
Kohe, kui see raamat ilmus (2006), mõtlesin et peaks ta läbi lugema. Ikkagi kodumaine kirjandus ja kultuuriajakirjanik. Aastaks 2010 oleme siis jõudnud selleni, et raamat on jõudnud minule vastuvõetava hinnani – 35 kr – ja ostsingi ta ära: et pärast hea oma lugemisringi sõpradega jagada ja emalegi lugeda anda.
Aga ma ei julge seda kellelegi anda. Kõik on ümberringi väikesed kodanlased ja selline raamat, kus suure kaarega pritsib kõikvõimalikke, peamiselt rõvedaid ihumahlu ja pirrud lõõmavad kahest otsast korraga, võiks nende meelerahu rikkuda.
Autor ise ütleb nii: Teenuse kujuna hoidsin silme ees sellist äput, heatahtelist, alati hammasrataste vahele jäävat valget varest.
Ja kahju hakkab peategelasest juba alates esimesest leheküljest. Milleks selline elu? Ma muidugi ei kahtle, et on inimesi, kes niiviisi elada tahavad, aga päriselt uskuda ikka ei oska. Seda enesehävitusinstinkti.
Piinlikult naljakaid seiku leidub raamatus palju ja tihti on tunne, et milleks ma pean seda lugema? Nagu raamatuski Teenus pornofilmi vaatamise puhul ütles ja teleka otsustavalt kinni keeras. Mina lugesin lõpuni, peategelase “ümbersünnini” päikesepoisiks. Aga päris lõpp jättis ikkagi otsad lahti. Kas saab temast nüüd uus inimene või jätkab ta ikka vanal kursil? Viimased leheküljed jätsid pigem mulje, et vanal. Vaene inimeseloom!

Elu pühitsus

2010-06-29T22:00:00.003+03:00

Päris huvitav lugemine läti autorilt, ent minu jaoks vast liiga poeetiline ja ebareaalne. Keerulised sõnademängud ja unenäolised keerdkäigud.

Kaka ja kevad

2010-06-25T09:50:00.002+03:00

Ülle Kaljuste loeb praegu Vikerraadios jutukesi lasteraamatust Kaka ja kevad. Ikka kaks tükki korraga. Äärmiselt tore kuulamine. Ka ettelugeja näib seda kõike väga nautivat. Ma ei tea, kuidas sellised jutud lastele mõjuvad – aga minumeelest on küll väga bro. Mulle lapsepõlves selliseid jutte ei loetud – lemmik oli Karlsson – kuid Kiviräha huumor läheb peale ka täiskasvanueas. Rohkem selliseid lastejutte ja kasvab rohkem normaalseid inimesi.

Kunagi tunned, et kuskil on hea ja uut kohta otsima enam ei pea

2010-05-25T20:59:00.003+03:00

Tähelepanu - uued pildid paradiisi radadelt.
Armastan vaadata vanu fotosid. Pulmad ja matused. Kadunukeste pildid on küll õudsad. Need paar matust, kus mul on olnud vajadus osaleda ja kui ema on öelnud, et teeme siis nüüd kadunukesega pilti, ma olen alati keelanud: milleks seda teha? Ema ongi mõistlik olnud ja nõustunud.
Seevastu on väga tore vaadata inimeste pilte, kuidas nad nägid välja noorelt. Eriti veel need fotoateljeedes tehtud pildid, igasugused taustapildid ja mulaažid. Mu vanaemal oli mitu sahtlitäit selliseid pilte + vanu postkaarte, eriti palju jumalast ja inglitest, taevas, koos pilvedega. Lapsena lugesin neid teateid, mis sellistele postkaartidele oli kirjutatud ja ei saanud väga palju aru. Praegu oleks huvitav uuesti lugeda, aga kus need pildid ometi nüüd otsaga olla võiks?

Täna ma mõtlen

2010-05-24T21:44:00.017+03:00

... kas eluseikade meeldetuletamisel on üldse suuremat tähendust.
Ometi teeb Õnnepalu seda ja ainult seda kõigis oma teostes. Lugesin läbi Nigovi "Harjutused".
Tõnu Õnnepalu jutustab meile juba üle kümne aasta ühte ja sedasama lugu: haavatud eneseteadvusega homoseksuaali üksinduse lugu.
Ja mina lugesin tema raamatuid täpselt vastupidises järjekorras, oleks pidanud harjutustest alustama. Kunagi kui ilmus "Piiririik", lugesin selle läbi, kuid erilist muljet see tookord ei jätnud, küllap olin ise noorem ja püsimatum.
Sel talvel lugesin "Paradiisi" ja siis "Flandria päeviku".
Harjutused on neist kõige kurvem, siiram, hingekriipivam ja ausam. Tekib küsimus, et miks üldse peaks endast selliseid asju anonüümsele rahvahulgale rääkima, aga vastus on raamatus lk 301. See on nagu psühhoanalüütiku juures käimine:
Ma jutustasin sellele mehele ühte ja teist, sedasama, mida ma siin olen jutustanud, pluss-miinus. Ta kuulas professionaalsel ilmel. Kui kolmveerand tundi läbi sai, heitis ta pilgu kellale. Siis maksin ja läksin ära. Kergendus oli iga kord suur. Kes siis ei tunneks kergendust, kui saab ära rääkida. Jutustada oma tühist elu, millel pole rohkem tähendust, kui miljonitel või miljarditel eludel. Loomulikult peab selle eest maksma. Kes seda siis tasuta kuulata viitsib. Temalgi oli enamasti igav. Me suured draamad on suured vaid meie jaoks.
Ja siis on veel väga õige see koht, lk 303:
See on ikka minu viga olnud inimeste juttu juhisena võtta. Kuna ma ise ei tea, mis teha, siis on kõik nõuanded nii peibutavad. Nii hea oleks neid järgida. Aga inimeste nõuandeid ei tule kunagi järgida. Need lähtuvad vaid neist enestest, nende huvist või ükskõiksusest. Neid tasub kuulata, neid tasub kõrva taha panna, aga mitte võtta neid tegevusjuhisteks. Need on vaid tõe elemendid, aga mitte lahendused.
Lahendust ei olegi. Võib ju ka blogisse kirjutada ja ära rääkida, maksma (esialgu ehk) ei pea ja kergendus tuleb. Näiteks mina olen praegu haige ja näiteks see raamat nüüd miski teraapiakirjandus küll ei ole. Aga Tartu-aegadest oli huvitav lugeda, isegi sai seal samal ajal figureeritud, kuigi mina olin ühikainimene.
Huvitav, mida ta järgmiseks kirjutab, kust materjali ammutab? Esna looduspildid on ju ilusad, võiks teha fotoalbumi, aga see vist ei müü nii hästi, kui psühhoanalüüs. Ma soovitaks Õnnepalul minna ja elada natuke aega Veneetsias. Näiteks hullude saarel. Millised võimsad tunded, lagunemine, igaviku hõng - ja samas kiirustab mööda moodne maailm. Kõik need miljonid jaapanlased ja hiina suveniirid. Sealt peaks vägev raamat tulema. Mulle jättis küll võimsa mulje.
Võtan nüüd käsile Ristikivi eluloo, see peaks haigele inimesele samuti sobiv lektüür olema. Korstnapühkija on käinud. Jumal teab, mis on järgmine katsumus.

2010-04-30T15:52:00.000+03:00

Olla, see tähendab tegutseda

2010-04-28T15:01:00.009+03:00

Pilt Linnateatri kodulehelt
On kevad, on kiire aeg. Vaja on nuusutada rohu kasvamise lõhna, vaadata sinililli, kuulata punarinna trillereid, sõita rattaga, teha näpud mullaseks ning juua kasemahla. Sellepärast ongi lugemisega kehvasti. Vaevalt jõuab oma igapäevased lehed + EE +Sirbi + loodusajakirjad läbi lugeda. Eile just lõpetasin eelmise nädala Ekspressi lugemise ja homme tuleb juba uus. Raamatute lugemiseks jääb väga vähe aega, vaid paar lehekülge saab neelata enne uinumist. Hetkel on mul endiselt pooleli Ristikivi päevaraamat ja alustasin Nigovi harjutusi. Mõlemad raamatud on väga meeldivad. Küllap ma loen neid suvi otsa.
Aga võibolla jõuan ma nüüd rohkem teatrisse. Ükspäev käisime siin vaatamas 2007. a esietendunud tükki “Päike soojem, taevas sinisem”. No küll oli tore etendus. Tulid meelde vanad head Linnateatri ajad, kaasatud olid parimad näitlejad-raudvara, lavakujundus ja kostüümid viimase peal ja muidugi see näitlejate võrratu mäng! Kui täiskasvanud mängivad sedaviisi lapsi. Palun minge seda etendust vaatama, enne kui ta kavast maha võetakse.

Konnahääled

2010-04-18T17:37:00.001+03:00

Seekordse Eesti Loodusega on kaasas CD - Konnalaulud. Soovitan soojalt.

Minu Itaalia

2010-04-14T10:09:00.004+03:00

Järjekordne raamat “Minu ….” sarjast. Tore lugeda ja silmaringi avardada, tutvustab maad ja rahvast ning sisaldab itaalia toidu retsepte. Mis muud öelda, kui et soovitada kergeks lugemiseks.

Крокодил Гена и его друзья

2010-03-31T21:39:00.021+03:00

Minu kätte sattus üks iidne raamat - Eduard Uspenski "Krokodill Gena ja teised muinasjutud", välja antud 1989 Eesti Raamatu poolt.
Otsisin siia internetist pilti sellisest Potsatajast, nagu ta on seal 1966. aastal ilmunud raamatus, joonistatud Gennadi Kalinovski poolt, aga ei leidnud. Igal pool on ainult Leonid Švartsmani variant, mis pole ka halb, kuid see esialgne on siiski võrratult parem.
"Potsataja on saanud isegi nii populaarseks, et on põhjustanud vaidlusi autoriõiguste üle. Kuigi kirjanik patenteeris Чебурашка nime ja kirjelduse, on Potsataja üldsusele tuntud välimus Leonid Švartsmani looming. Švartsman aga joonistas Potsataja filmistuudio "Sojuzmultfilm" töötajana ning seega kuulub loomakese väljanägemine stuudiole, õigemini selle õigusjärglasele."

Ühes paksus troopikametsas elas väga naljakas loom. teda kutsuti Potsatajaks. Õigust öelda alguses, kui ta veel oma troopikametsas elas, ei kutsutud teda üldse kuidagi. Potsatajaks hakati teda kutsuma alles siis, kui ta metsast ära sõitis ja inimestega kokku sai. Nimesid annavad loomadele ju inimesed. Inimesed on elevandile öelnud, et ta on elevant, kaelkirjakule, et ta on kaelkirjak, jänesele, et ta on jänes. /---/
Nii oli ka Potsatajaga: ta polnud kunagi pead murdnud selle üle, kuidas teda kutsutakse, ja oli muudkui elanud seal kaugel troopikametsas.
Kord tõusis ta varahommikul üles, pani käpad seljale ja läks natuke jalutama ja värsket õhku hingama.
Niiviisi omaette jalutades jõudis ta ühe suure puuviljaaia juurde. Seal nägi ta apelsinikaste. Pikemalt mõtlemata ronis Potsataja ühte kasti ja hakkas pruukosti võtma. Ta sõi ära tervelt kaks apelsini ja tema kõht sai nii täis, et raske oli end liigutada. Seepärast heitiski ta sinnasamasse kasti apelsinide peale magama.
Potsataja magas raskesti ja muidugi ei kuulnud, töölised tulid ja kõik kastid kinni naelutasid. Pärast seda laaditi apelsinid koos Potsatajaga laevale ja saadeti kaugele reisile. Kaua aega sõitsid kastid mööda meresid ja ookeane ning sattusid lõpuks ühe väga suure linna puuviljapoodi.
Kui kastid lahti tehti, siis ühes kastis apelsine peaaegu polnudki, seal oli ainult paks ja pontsakas Potsataja. Müüjad tõstsid Potsataja tema kajutist välja ja panid ta lauale. Kuid Potsataja ei saanud laual istuda: ta oli liiga kaua kastis lamanud ja ta käpad olid kangeks jäänud. Ta istus raasuke aega, vaatas ringi ja potsatas siis laualt toolile. Aga ka toolil ei saanud ta kaua istuda ja potsas seekord põrandale.
Uh, missugune potsataja! ütles poedirektor. Üldse ei püsi paigal.

Nii see lugu algab. Loomaaed Potsatajat ei tahtnud, vaid ta hakkas tööle allahinnatud kaupade poes vaateaknal seistes ja möödakäijate tähelepanu äratades. Tema majaks sai väike telefoniputka, esialgu polnud tal kellelegi helistada, kuid siis kohtus ta noore krokodilli Genaga.
Väga armas lugu. Tuleb meelde lapsepõlv ja palju muud. Kas pole imeline, et aastal 1966 sai Venemaal sellise raamatu kirjutada?
Ja muidugi sisaldab see raamat veel ka jutud: "Onu Teodor, kass ja koer" ning "Garantiimehikesed".

Mina, vandersell

2010-03-25T21:09:00.008+02:00

Liis Kägsepa teine reisiraamat. Piirkond on ikka Lõuna-Ameerika. Tavaliselt on nii, et kui oled miskist heast/uuest/huvitavast asjast maigu kätte saanud, siis tahad seda ikka ja jälle uuesti mekkida. Nii ei püsinud ka Liis kaua hallil ja rutiinsel kodukamaral, vaid pakkis jälle koti ja suundus uusi elamusi jahtima.
Siiski on tavaliselt nii, et "the first ... is the deepest".
"Mina, vandersell" oli huvitav lugeda, aga esimese raamatu värskust tal polnud. Lisaks pidin lugemise käigus tõdema, et olen neid jutukesi juba enne kusagilt lugenud, ilmselt Ekspressi Kohvrist. Natuke häiris ka blogilikkus, igasugune oma elu tühja-tähja (mis on selline muidugi ainult võõrale lugejale) pikk jutustamine. Tänapäeval, kus terve sotsiaalvõrgustik on taolisi avaldusi täis, siis ühel hetkel tunned, et nagu ei viitsi enam.
Aga võibolla olen ma liiga kriitiline.

Borat

2010-03-23T20:12:00.008+02:00

Tegelikult ma ei teagi, kas eile televisioonist tv3 kaudu minu ellu roninud film üldse väärib ära märkimist - seda enam, et ma ei ole siin kirjutanud oma viimase aja filmielamustest 1., 2. ja 3. - aga ma teen seda siiski. Imelik fenomen, et Borat seda minuga teeb, kusjuures ma algul mõtlesin, et vaatan vaid esimesed kümme minutit ja pärast vaatasin lõpuni. Piinlik, ebameeldiv, kuid kohati metsikult naljakas, Esto TV kuubis, U.S ja A. variant.
Ma ei tea, kas selle filmi vaatamine kedagi või midagi paremaks teeb. Aga igatahes vaatasin ära, naersin, punastasin piinlikkusest. Tegelikult ma seda filmi pigem ei soovitaks.

Urmas Kibuspuu ainult 31 aastat

2010-03-13T19:26:00.016+02:00

Raamat, mis algab ja lõpeb surmaga.

Ain Lutsepp: "Lahkunud inimesi meenutades jääme tavaliselt kurvaks. Kibuspuu puhul ei peaks me aga kurvastama selle üle, et teda ei ole, vaid rõõmustama selle üle, kes ta oli, et ta oli olemas."

Marko Kibuspuu abikaasa Helle: Mina tulin Kibuspuude majja pärast Urmase surma. Hakkasime Markoga elama selles majatiivas, kus elasid varem Merike ja Urmas. Urmase tuba hoidsime pea kümme aastat sellisena, nagu see Urmase lahkudes oli. Tundsin pidevalt, et Urmas on veel siin. Tema toas rippus seinal kitarr. Ühel ööl nägin ma und, et Urmas ja Jüri seisid hetke Urmase toa ukselävel. Urmas vaatas veel kord üle toa ja siis läksid nad koos ära. Sel hetkel kukkus kitarr seina pealt maha, mille peale ma üles ärkasin. Sel ööl suri Jüri Krjukov. Pärast Jüri surma ja kitarri kukkumist on aga meie majas rahulikuks jäänud. Ilmselt leidsid sõbrad uuesti teineteist ja Urmas sai niiviisi rahu...

Ei tea, kas asi on selles, et see elulooraamat on kirjutatud pärast Kibuspuu surma ja ta pole ise saanud kuidagi mõjutada ilmuvat - aga see raamat erineb mõnevõrra viimasel ajal rohkelt üllitatud elulooraamatutest. Raamat on täpsem, tõsisem, tõsiseltvõetavam. Näha on, et koostaja on püüdnud olla loogiline ja erapooletu. Kindlasti on see raamat teatriajaloolastele väga meeltmööda.

Minul tekitas see rohkelt assotsiatsioone ja nostalgiat, tuli tuttav ette nii kool, õpetajad, isegi ERKI ettevalmistuse kipspead. Ja "Popi ja Huhuu" ning "Harold ja Maude", mis minu lapsemällu tugeva jälje jätsid. Hilisemad etendused ja teleteater ning filmid on kõik juba ühtlases tavalises sumus.

Mina ikka kurvastan natuke. Terve selle lennu pärast. Elu on täis ebausku ja raamatus on räägitud, kuidas õpilased armastatud õpetajale oma teklid hauda järele viskasid. See ei olnud hea mõte.

Teised arvavad:
Andres Laasik
Pekka Erelt

Flandria päevik

2010-03-02T10:21:00.018+02:00

Siin on nüüd mõnda aega olnud vaikus, aga mitte sellepärast, et ma midagi ei loeks, vaid et see, mida ma pikka aega nautisin, nõudis süvenemist ja mitu korda läbi mõtlemist.

See raamat tuleb su juurde, kui tuleb aeg ja endast ühe õie sulle kingib. Kui oled valmis seda vastu võtma. Internetis sobrades tuli ette, et Kati Murutar näiteks arvas, et igavamat raamatut pole ta elus lugenud ja Kadri Kõusaar, et liiga vähe actionit ja kirge. Aga ma ei räägi seda halvustamiseks või nii.
Lihtsalt on inimesi, kellele see raamat ei sobi, inimesed ongi erinevad.
Mulle igatahes sobib.

Ja ega ses raamatus õieti midagi ei juhtu ja midagi erilist ei öelda. Tavalised mõtted heegeldavad oma silmuseid, minnes vahel algpõhjusest väga kaugele ja suure ringiga tagasi jõudes. Nii nagu me kõigi mõtted rändavad, nagu pilved taevas. Kahjuks muidugi ei ole aega neid pilvi loendada, saati siis üles märkida.

Räägitakse kõigest: hetkeolukorrast - oma justkui vangisolekust ja äratahtmisest, inimene tahab ju alati ära: kui ta pole kodus, siis tahab koju ja kui on kodus, siis ära, vaadeldakse maja ümbritsevat maastikku, loomi ja inimesi, vestetakse muinasjuttu ja oma unenägusid, internetist, kinnisvarast, inimesest - kes on ühesugune igal pool, nii Flandrias, kui Eestis, isegi aprillirahutustest. Vaadeldakse leplikult elu.

Näiteks:
Vanasti arvasid humanistid, et kui inimene vabastada alandavast ja raskest tööst, siis pühendub ta luulele, kunstidele ja filosoofiale, inimarmastusele ja enesetäiendamisele. See osutus valearvestuseks, sest lähtus valedest eeldustest. Füüsilise töö pidamine raskeks ja alandavaks on vaid kiriklik ja aadellik eelarvamus. Humanistid oleksid ju võinud ringi vaadata ja veenduda, kas need, kes juba olid põlvest põlve vabastatud sellest raskest ja alandavast needusest (oma palge higis pead sa oma leiba sööma), on pühendunud luulele ja filosoofiale või valdavalt siiski millelegi muule.
Kindlasti teeb haridus inimesi paremaks. Aga ainult õige natuke. Ja õieti pole seegi kindel. Mugav elu teeb inimese paremaks, sest mugavam on teistesse mitte puutuda, kui sul kõik vajalik olemas on.
/---/
Ma ei tea, millal sigines inimkonda see arvamine, et elu peab minema järjest paremaks.Mõned süüdistavad selle progressiusu eelduste loomises - nagu muide üldse kõiges - kristlust, sest see asendas vana tsüklilise ajataju (kõik kordub ja pöördub tagasi nagu aastaajad, kuu ja päike oma ringkäigus) finiitsega, kujutlusega aegade otsast, mille poole me liigume.
/---/
Heaolu ehitamine on juba mõnda aega olnud vaid fiktiivne. Mis on inimese heaolu? Süüa kõht täis (ja mitte niisama, vaid seda mis maitseb), olla ilma eest varjul, magada parajalt soojas toas jahedate puhaste linade vahel, "omada" meest või naist, soovitavalt ka lapsi, kes sind vajalikuks peavad ja armastavad, mitte iga minut karta oma elu pärast. Ühesõnaga, rahu, hirmuta olek, parasjagu põnevust. Asi muidugi selles ongi, et seda heaolu on raske määratleda, sest seda pole. Ta on seal, kus meid ei ole. Kui kõht on head-paremat täis, hakkab ta valutama, tervis läheb käest ära, tuleb end piirata. Juba vist miljonid lääne inimesed vaevlevad toitumishäirete käes ja miski ei müü paremini, kui toit, mis maitseb hea, aga kus on 0% rasva, 0% seda ja 0% teist. Ühesõnaga, mis polegi toit. Toit, mis oli tuhandete inimpõlvede fantaasia, unistus, on muutunud hirmu allikaks. Söömine kohutab. ja kui ollakse "end täielikult vabastanud raskest ja füüsilisest tööst" ja ainsad kehaosad, mis veel ennast vaevavad arvuti ees, on tagumik, sõrmed, kael ja silmad - siis tormatakse õhtul end piinama kõiksugu hirmsatel masinatel, mis suurlinnades võtavad enda alla juba terved majad, nagu vanasti vabrikud oma majadega. Denderwindeke teel on üks trenažööride, jõumasinate-, jooksu-, tõste-, tõmbe-, sirutus-, venitus-, kummardus- ja kiskumismasinate pood. See on tehtud vanasse kabelisse ja seal need läikivad monstrumid seisavad, kõrgete kaarakende taga nagu mingi püha piinamisruum, mis ootab patukahetsejaid.

Kuldse vangikongi kodulehekülg

Kirjanduse tähestik: Flandria päevik

Autor ise ajalehes.

Üks lammas murdis hundi - sic transit gloria mundi!

2010-02-14T11:05:00.019+02:00

Oh lõpuks ometi üks päris õige elulooraamat. Loed raamatu läbi, naerad ja mõtled. Mingit piinlikku enesepaljastamist, nagu hetkel meil levinud, ei tuvastanud. Puhas lust ja lugemisrõõm.
Mis mulle siis kõige rohkem meeldis?
Kõigepealt fotod - kahjuks netist neid ei leidnud, oleks siia näiteks pannud. Fotod ja fotoallkirjad. Milline armas-ilus laps oli Volk. Ja pildiallkiri selline: ema tädipoeg Eno Raud ütles ohates "Kui te vaid teaksite, kui ilus oli Peeter lapsena. Aga kui ma teda nüüd vaatan, hakkab mul oma Mihkli pärast lausa hirm." Mina naeran laginal.
Siis meeldis mulle veel väga pilt, kus Volk on oma isaga Gotlandil 1991. a. Kus on isa ja kus on poeg? Need on ju kaksikud.
Eks raamat on muidugi ebaühtlane, täpselt nii, nagu ka selgitusest lugeda, et raamat sündis suure pealekäimise tagajärjel. Alguses on nagu rohkem püssirohtu olnud, seal on mahlakamaid asju. Võrratu on järjejutt Talv, Kevad, Suvi, Sügis - jälkuse tipp! Väga head on Ülekohus, Ma olen väike deadlane, 27, Kuulus portlane, Kurosawa Keilas, Otile, Tuhkru nui, Popipäev. Ja Reiskiri haiglast, kust pärineb ka järgmine tsitaat: Arvan, et olen nüüd küllaldaselt tõestanud, kui mugav ja huvitav on elu haiglas. Soovitan seda soojalt kõigile. Seda enam, et olen lõplikult aru saanud: KUI SOOVID HARRASTADA TERVEID ELUVIISE, SIIS PEAD SA TINGIMATA HAIGE OLEMA!
Mõtlemapanev on ka selline E=mc2-st: Praegu on kõigil moblad ja vaatamata sellele ei saa kedagi kätte, siis polnud meil isegi lauatelefone, aga leidsime üksteist alati üles.
Raamatu vahel on ka CD, mille materjal on salvestatud "siis".
Minule igatahes selline elulookirjandus sobib.
Raamatu kujundis valiti muide ka eelmise aasta 25 kaunima raamatu hulka.

Lisalugemist:
Volgi kodulehekülg
Vikipeedia

Hea tuju vitamiin mipasoo

2010-02-10T21:12:00.008+02:00

Kaks meest sõidavad ühes kupees Tallinnast Tartusse. Üks tahaks kangesti vestlust arendada, kuid teine ei näi sellest hoolivat, põrnitseb omaette ja neelab aegajalt tablette. Jõuab Jõgeva. Ikka vaikus.
Vabandust, mis tabletid need on?
Mipasoo, vastab teine lakooniliselt.
Kuidas palun?
Mi-pa-soo!
Ahah, tänan väga.
Jälle vaikus. Tabletineelaja neelab tablette. Jõuab Kärkna. Jutuihkaja on leidnud jälle vestlusteema:
Aga, vabandust, mille vastu need tabletid on?
Tiigrite vastu, kõlab lühikene vastus.
Jutuihkaja jääb juhmi näoga teisele otsa vaatama:
Vabandage, meil Eestis ei ole ju tiigreid!
Need pole ka ehtsad mipasood, vastab naljakas inimene.
Naljakas inimene ongi selline humoorikatest miniatuuridest koosnev hea tuju vitamiin, nii sobiv kevadtalvel lugemiseks, kui väljas on veebruar ja orgudes ruskavad pajud.

Elumehe päevaraamat

2010-02-08T15:38:00.003+02:00

Järjekordne üllitis sarjast “päevik ja lugeja”. Millegipärast asusin seda lugema eelarvamusega, sest Kukumäge olen alati piielnud kaugelt ja väikese kartusega – ma lihtsalt pelgan natuke selliseid üliintensiivselt elavaid inimesi - ja teksti autori suhtes olid samuti segased tunded. Aga raamat on väga hea välja kukkunud, elu pritsib sealt välja nagu mahl sidrunist, vaja ainult natuke pigistada. Ning lähiajaloo seisukohalt samuti huvitav, need olid just ajad, kus ka mina hakkasin natuke ümbritsevast elust taipama, ülikooli- ja malevaelu, teatritükid ja kinofilmid. Lihtsalt huvitav on lugeda, kuidas neid kuulsaid filme tehti. Nagu näiteks “Keskea rõõmud” või “Arabella”.

Sümpaatne raamat sümpaatsest inimesest

2010-02-07T09:26:00.006+02:00

Polegi muud öelda, kui et jälle üks tore inimene on lähemale tulnud selle raamatu kaudu.
Usun et Elle Kull ongi täpselt selline, nagu ta selle raamatu kaudu paistab.
Huvitav oli lugeda Nõia-Ellast. Ma lähenen inimestele sarnase intuitsiooni järgi aga need paar raamatu müstilist kohta, eriti see silmamise episood ajasid lausa hirmu peale.
Ääremärkusena veel seda, et Elle Kull tundub olema äärmiselt fotogeeniline inimene, kuidas aga on temast suudetud selline kaanefoto teha, jääb mõistatuseks.

Oma silm on kuningas, kõrv keiser

2010-02-04T15:46:00.005+02:00

Tahtsin öelda, et palun minge kõik seda ooperit ka teatrisse vaatama. Vaatasin ennetavalt peamiselt lavatagust tegevust, vahepeal ka lava peal toimuvat – see kõik oli tore, aga kohapeal vaadata on toredamgi veel. Milline lavaline liikumine, millised kostüümid, milline säde. Lisaks muusika. Tõeliselt särav lavastus.
Üldiselt oli saalis päris palju täitmata kohti. Ärge siis uskuge kriitikat, vaid minge ise kohale, Estonia apelsinid on väärtasi.

Welcome to Estonia

2010-02-01T10:55:00.001+02:00

Welcome to Estonia - ühinen algatusega.

Elo Tuglase elukiri

2010-01-27T13:39:00.010+02:00

Reisil oli mul kaasas Elo Tuglase päevik aastatest 1952-1958. Imelikul kombel alustasin Elo päevikute lugemist n-ö tagantpoolt, kõigepealt see viimane. Ja tegelikult on see isegi hea, sest äsja just lõpetasin Panso päevaraamatute teise osa, mis on just samast ajast ning hetkel loen veel ka Ristikivi-telliskivi, ka enamvähem samad aastad. Nii et üks aeg - aga kui erinevad saatused! Kui erinevalt võib näha elu ja asju, olenevalt sellest, kas sa oled noor või vana, represseeritu või evakueeritu.
Igatahes mõtlemapanev lugemine on. Elo Tuglas on tõesti suurepärane kirjutaja ja vaatleja. Sellest kõigest on kirjutanud väga hea eessõna raamatu koostaja Mall Jõgi, enamvähem sama tekst leidub ka siin:
“Meid, meie rahvast ja kogu maailma on klopitud nagu võikirnus. Peab imestlema, et me ise ja veel nii paljud meie ümber üldse elavad...” alustab Elo pärast kümneaastast vaheaega taas oma päevaraamatut.
Päevikupidaja oskab isegi kõige raskemate katsumuste ajal näha elus ikka ka koomilist poolt, vormib sellest ajast ja teda nüüd ümbritsevatest inimestest paraja koomuski. Siiski on Aadu absurdistiilis peretrall ja Muia loomemured vaid omamoodi psühhoteraapiline sirm, et mitte kõnelda hoopis rängematest, hingele haiget tegevatest asjadest. Need asjad on siiski aimatavad mõnest vihjest, mõnest poolikust lausest, mõnest otsesest nördimusavaldusest.
Me ju teame praegu sedagi, millest päevikupidaja eriti ei kirjuta: et suur osa Tuglaste pere kunagisi sõpru-tuttavaid, eelmise perioodi kaaslasi, “Tartu päeviku” tegelasi, on kas küüditatud, vangis või põgenenud välismaale.
Ja need tuttavad, kes saatuse tahtel on siiski Eestis ja veel elus, on põlu all nagu Friedebert Tuglaski (Ado Vabbe, Aleksander Tassa, Eduard Hubel) või vähemalt erakordselt masendunud ja pettunud (Elo kohtumine August Allega enne viimase surma). Kaks kunagi väga seltskondlikku ja ühiskonnaelus aktiivselt osalenud inimest elavad nüüd väga üksildast elu.

Paradiis

2009-12-25T12:43:00.013+02:00

Selle raamatu kohta võib vist aastalõpul, kokkuvõtete tegemise ajal, öelda, et see nüüd oligi see aasta parim lugemiselamus. Ja mitte ainult selle pärast, et ma seda nüüd, aasta lõpul lugesin.
See raamat puudutas mind väga sügavalt. Eks meil kõigil ole oma vana maja - või isegi kaks - , küla, ebaperspektiivne kohake, mille pärast südamevalu tunneme, kuigi ei pruugiks. Mõni vanainimene, kelle ees me ennast süüdi tunneme, kuigi süüd nagu polegi. Õigustamata ootused ja lootused. Väljasurev paradiis, kus kellelgi lapsi ei ole.
Mis nüüd on jagatud pisikesteks tükikesteks ja maha müüdud. Ja kuhu kohe kerkivad või on juba kerkinud suvitajate onnid ja kus sõidavad ainult maasturid.
Kõik muutub kogu aeg, muutume meiegi. Ja selle pärast ei pruugi kurvastada, kuigi Õnnepalu vist siiski kurvastab ja teeb seda väga ilusasti.
Ja väga avameelne raamat on see ka.
Tegelikult mul tekkis mõte, et see võiks olla audioraamat, see seitsme päevaga Paradiisi loo jutustamine võiks olla Õnnepalu häälega sisseloetud, oleks hea kuulata:
Nii «Paradiisist» kui ka kohvikus istuvast Õnnepalust õhkub rahu. Ta on sõbralik, pisut vaikne, äraootavalt tagasihoidlik vaatleja. Oma imagole omaselt on ta tsipa nukker ja melanhoolne, rääkides mahedalt, isegi natuke laulvalt.

Vaata ka http://paradiisiradadel.blogspot.com/

Minu Argentina

2009-12-20T19:17:00.006+02:00

Raamat, kus on võrdselt esindatud nii pealkirja esimene, kui teine sõna. See tähendab, et saame põhjalikult teada ühe kauge riigi eluolust, kui ka kirjutaja tõekspidamistest.
Lugesin huviga.

Kaasaegne ballett koju kätte

2009-12-11T15:45:00.003+02:00

Estonias on uutmoodi balleti õhtu. Ma arvasin millegipärast, et see on veelgi modernsem, midagi Libahundi ja Hamleti sarnast, aga ka niiviisi on hea. Tegu on kolme lühiballetiga, millest esimese maailmaesietendus oli 1985, teisel 2009 (koreograaf Tiit Härm) ja kolmandal 1990. Kuigi see viimane tundus neist kõige modernsem.
Küllaltki erinevad katked üheks tervikuks kokku liidetud, parim osa oli viimane kolmandik, mis oli tõeliselt virtuooslik. Aga igati nauditav oli kogu etendus: kujundus, valgustus ja muidugi tantsijad ning orkester! Millised võrratud tantsijad siin ikka on. Ega sellest muidu aru ei saagi, oleme nii harjunud oma heaga. Aga vahelduseks võib käia näiteks Helsingis balletti vaatamas ja siis saab aru.

Panso päevaraamatud

2009-12-05T23:18:00.008+02:00

Kuidagi on nii sattunud, et loen rööpselt Panso ja Ristikivi päevaraamatuid. Panso omad on laenatud, seega võtsin nad Ristikivi vahele ja eks sellest punasest telliskivist läbinärimiseks lähebki terve talv. Hea on midagi optimistlikumat vahele võtta.

Väga huvitav on lugeda. Ekspressis ilmus arvustus, millele palju ei olegi lisada. Mulle meeldisid eriti mitmesugused päevakajalised naljad, mida Panso viitsis üles tähendada, ja jutud oma pere elust ja isa leiutustegevusest. Inimeste vaatlemine ja jälgimine.
Kui viitsiks korralikult kõik joonealused märkused läbi lugeda, saaks vist end teatriajaloolaseks pidada. Kes oli kelle abikaasa, sugulane, kus sündis ja kus suri. Kõva tööd on tehtud nende märkuste toimetamisel.

Imet oodates

2009-11-30T20:06:00.025+02:00

Sattusin ka Pöffile, vaatama filmi Lourdes. Film oli hoolikalt valitud ja ma ei pidanud pettuma.
Pöffi kodulehelt sujuv sisukirjeldus:
LOURDES algab aeglaselt ja ametlikult ettekandjatega, kes kauge “Ave Maria” saatel katavad sööklalaudu. Palverändurid tulevad tasapisi sööma, mõned neist ratastoolides, saadetuna Malta ordu ohvitseridest ja vabatahtlikest. (Maarja pühamut külastab igal aastal 1,5 miljonit inimest, paljud neist on puudega ja peaaegu kõik ootavad imet.) Kuid ratastooli aheldatud, multiskleroosi põdev Christine (Sylvie Testud) on siin sellepärast, et “see on ainus viis kodust välja saada”, nagu ta noorele vabatahtlikule Mariale (Lea Seydoux) tunnistab. Mõlemale jääb silma noor Malta ordu ohvitser Kuno (Bruno Todeschini), ja neid kõiki märkab omakorda ebamaiselt range nunn Cecile (Elina Lowensohn). Režissöör Hausner kujutab nende Lourdes’ile lähenemist otsekohesel ja vaoshoitud moel. Mida edasi, seda enam hakkab film keskenduma imede ja usu teemadele. Hausner käsitleb keerulisi teemasid delikaatselt ja filmi läbib tänuväärselt kerge koomiline joon, mis on suuresti üldisele elamusele toeks. Lõpuks lahendatakse kõige ilmsemaid küsimusi – Mis on ime? Miks tema ja mitte mina? – ootamatult kõigi tegelaste keeruka tantsu abil. Osatäitmised, eesotsas Testud’ga, on head kuni väikeste kõrvalosadeni välja: kaks klatšimoori, preester, vabatahtlikud ja väike grupijuhtide vandeseltskond, kes koguneb igal õhtul, et mängida kaarte, juua veini ja Jeesuse üle nalja heita.

Film oli mitmekihiline ja mõtlemapanev. Kuna filmitud on n-ö tegelikes oludes, oli mõnevõrra masendav näha kogu seda palverändurite massi, suveniirimüüki, inimkätest läikima lihvitud koopaseinu ja meeleheitlikku lootust. Sest mitte midagi muud ju nendel inimestel pole. Preestrite jutt sellest, et isegi kui keha ei muutu, siis ravitakse inimese hinge, tundus pelga jutuna: aga mis tal muud öelda, et inimesele natukenegi meelerahu anda? Näiteks emale, kelle laps on väga haige.
Palverändurite grupis oli äärmuslikke uskujaid ja tõelisi silmakirjateenreid.
Juurdlemisväärseid kõrvalliine esindasid ka "abistav personal" ja nende omavahelised suhted ning suhted patsientidega. Noor, elu ahmiv ja uudishimulik Maria, kes ei teinud midagi halba, kuid oma elujõulisuses oli tõeliseks katsumuseks ratastoolis istuvale Christinele.
Ja äkki hakkaski tunduma, et on halastatud ja ime(d) on sündinud. Aga ei. Filmi lõpp oli kurb. Vähemalt minule. Ma oleks siiski tahtnud, et ... Nii raske on uskuda, kui imesid ei sünni.

Issand, aita, et ma püüaksin

rohkem lohutada, kui lohutust leida;
rohkem mõista, kui mõistmist leida;
rohkem armastada, kui armastust leida.
Sest kes annab, sellele antakse;
kes andestab, sellele andestatakse;
kes sureb, tõuseb üles igavesele elule.

Palve rahu eest (Püha Franciscus Assisist)

Ja lõpetuseks veidi ka õhkkonnast kinos. Olen äärmiselt harv kinoskäija. Tänapäeval. Kaneelikoore-nimelises kinos loomulikult esimest korda.
Sellel seansil tekkis täitsa tunne, et olen jälle sattunud TRÜ filmiklubisse. Popkorni ja kokakoolat keegi ei tarbinud, publik eristus tunduvalt Stalkeris ringikolavast massist, vähemalt see on hea. Naaber võttis jalast kummikud, et tunda end vabalt, mina pole vastu, peaasi, et keegi telefoniga ei räägi. Film hilines mõnevõrra ja kõik ootasid kannatlikult. Subtiitrid olid võimatult halvasti nähtavad ja kui oleks pidanud neid pidevalt lugema, poleks pilti jälgida suutnudki. Mehaanikute boks - või kuidas seda nimetadagi - kostis läbi, kas seinad ei peaks siiski olema helikindlad?
Üldisele korraldusele ja õhkkonnale saan siiski viiepallisüsteemis panna hinde kolm pika miinusega.
Tunnen puudust Sõpruse armsast kinosaalist.

Müstilised topeltmängurid

2009-11-21T15:07:00.008+02:00

Sattusin Nukuteatrisse Mängureid nägema. Ehkki lavastuse sihtrühmana on nimetatud eelkõige noori ja nooremapoolseid täiskasvanuid, arvan ma et see tükk sobiks just juba teatud elukogemusega inimesele. Mis siis, et nukud.
Saalis oligi väga palju lapsi. Vaid esimesed kaks rida olid täiskasvanud, tagapool kõik lapsed. Kes on teatavasti lühemad ja ei pruugi hästi näha. Minu sellekohase muretsemise peale arvas meie taga istuv noorsand, et pole viga: me oleme läbinägelikud, me näeme teist läbi.
Väga nutikas algus ja tore sissejuhatus etendusele oligi sellega antud. Ahjaa, enne veel oli muidugi ka see vahva Gogoliga seotud näitus ja "muuseumitädi", nii et tasub natuke varem kohale minna.
Mulle meeldis. Väga visuaalne ja ekspressiivne tükk, sõna otseses mõttes - vaadata oli väga palju. Ja siis see müstilisuse ja "natuke õudne" tunne, slaavipärane lai joon muusikas ja detailides. Punased käed ja üldse - kaardimängu kujutamine.
Nii et minge, ka täiskasvanud, nukuteatrisse. Ja lugege enne ka seda.