Paradiis

Selle raamatu kohta võib vist aastalõpul, kokkuvõtete tegemise ajal, öelda, et see nüüd oligi see aasta parim lugemiselamus. Ja mitte ainult selle pärast, et ma seda nüüd, aasta lõpul lugesin.
See raamat puudutas mind väga sügavalt. Eks meil kõigil ole oma vana maja - või isegi kaks - , küla, ebaperspektiivne kohake, mille pärast südamevalu tunneme, kuigi ei pruugiks. Mõni vanainimene, kelle ees me ennast süüdi tunneme, kuigi süüd nagu polegi. Õigustamata ootused ja lootused. Väljasurev paradiis, kus kellelgi lapsi ei ole.
Mis nüüd on jagatud pisikesteks tükikesteks ja maha müüdud. Ja kuhu kohe kerkivad või on juba kerkinud suvitajate onnid ja kus sõidavad ainult maasturid.
Kõik muutub kogu aeg, muutume meiegi. Ja selle pärast ei pruugi kurvastada, kuigi Õnnepalu vist siiski kurvastab ja teeb seda väga ilusasti.
Ja väga avameelne raamat on see ka.
Tegelikult mul tekkis mõte, et see võiks olla audioraamat, see seitsme päevaga Paradiisi loo jutustamine võiks olla Õnnepalu häälega sisseloetud, oleks hea kuulata:
Nii «Paradiisist» kui ka kohvikus istuvast Õnnepalust õhkub rahu. Ta on sõbralik, pisut vaikne, äraootavalt tagasihoidlik vaatleja. Oma imagole omaselt on ta tsipa nukker ja melanhoolne, rääkides mahedalt, isegi natuke laulvalt.

Vaata ka http://paradiisiradadel.blogspot.com/

Minu Argentina

Raamat, kus on võrdselt esindatud nii pealkirja esimene, kui teine sõna. See tähendab, et saame põhjalikult teada ühe kauge riigi eluolust, kui ka kirjutaja tõekspidamistest.
Lugesin huviga.

Kaasaegne ballett koju kätte

Estonias on uutmoodi balleti õhtu. Ma arvasin millegipärast, et see on veelgi modernsem, midagi Libahundi ja Hamleti sarnast, aga ka niiviisi on hea. Tegu on kolme lühiballetiga, millest esimese maailmaesietendus oli 1985, teisel 2009 (koreograaf Tiit Härm) ja kolmandal 1990. Kuigi see viimane tundus neist kõige modernsem.
Küllaltki erinevad katked üheks tervikuks kokku liidetud, parim osa oli viimane kolmandik, mis oli tõeliselt virtuooslik. Aga igati nauditav oli kogu etendus: kujundus, valgustus ja muidugi tantsijad ning orkester! Millised võrratud tantsijad siin ikka on. Ega sellest muidu aru ei saagi, oleme nii harjunud oma heaga. Aga vahelduseks võib käia näiteks Helsingis balletti vaatamas ja siis saab aru.

Panso päevaraamatud

Kuidagi on nii sattunud, et loen rööpselt Panso ja Ristikivi päevaraamatuid. Panso omad on laenatud, seega võtsin nad Ristikivi vahele ja eks sellest punasest telliskivist läbinärimiseks lähebki terve talv. Hea on midagi optimistlikumat vahele võtta.

Väga huvitav on lugeda. Ekspressis ilmus arvustus, millele palju ei olegi lisada. Mulle meeldisid eriti mitmesugused päevakajalised naljad, mida Panso viitsis üles tähendada, ja jutud oma pere elust ja isa leiutustegevusest. Inimeste vaatlemine ja jälgimine.
Kui viitsiks korralikult kõik joonealused märkused läbi lugeda, saaks vist end teatriajaloolaseks pidada. Kes oli kelle abikaasa, sugulane, kus sündis ja kus suri. Kõva tööd on tehtud nende märkuste toimetamisel.