Aktuaalne kaamera

neljapäev, 18. august 2016

Raudrästiku aeg



Alternatiivajalooline kriminaalromaan, üsna tummine lugemine mulle, kes ma olen viimasel ajal piirdunud vaid joogakirjanduse ja soolestikuprotsesside uurimisega.
Aga ma olen kõik Hargla eelnevad asjad läbi lugenud, nii et teadsin, mida oodata. Tegelikult sama Melchiori skeem: vana tark mees satub enda tahtmata sündmuste keerisesse kuriteopaika ja olukorda, kus tal tuleb hakata otsima mõrvarit. Mõrvar on loomulikult see, kellest kõige vähem eeldaks. Ja seda kõike neli korda järjest, sest raamat koosneb neljast jutust. Lugemine on põnev, olustiku kirjeldamisel pole värve kokku hoitud, kõike on palju: surma, seksi, jõhkrust … võib-olla liigagi palju, raamatu lõpuks muutub lugeja juba teataval määral tuimaks.
Segunevad ajalugu ja väljamõeldis, kusjuures tavalugejal on tõesti keeruline aru saada, kus lõpeb üks ja algab teine.
Esimene osa oli kõige põnevam. Just see ulmeline alternatiivajalugu, seostus mulle ka äsja viikingite näitusel käinuna  tolle ajastu visuaaliga, ja omapärane huumor, näiteks kiriku ehitamisest, mille eesruumi tehti saun, kristlike kommete naljakast jäljendamisest pihtimisel ja armulaual jne.
Keelekasutus oli põnev: igasugu uussõnad, mis tunduvad iidsed ja mille tähenduse siiski lihtsalt ära arvad – kahimine, rebas, kaliraud, toone-eit jt. Loodetavasti lähevad need ka igapäeva keelekasutusse. Kuigi meil siin ohverdamist vast enam sel kujul ei esine.
Soovitatav ajaviitekirjandus igapäevarutiinist lahtirebimiseks. Pärast läbilugemist on tunne nagu oleks ühe mõnusa rammusa hotdogi ära söönud, mida sa endale tavaliselt keelad aga kui juba võtad, siis topeltsuure ja las lõõmab!

teisipäev, 16. august 2016

Pese käsi – aga tasakaalukalt. Võluv soolestik.


Seda raamatut peaks müüma koos pudelikese probibiootilise jogurtiga või hapendatud piimatoodetega. Annan selle turundussoovituse täitsa niisama suurele ringile. Ehkki, nagu ma aru saan, müüb see raamat niigi hästi. Aga probiootilised toiduained vist mitte nii väga. Näiteks aastaid tagasi müügil olnud südamejuust kadus, sest kõrge hinna tõttu teda palju ei ostetud. Võib-olla on eesti rahvas vahepeal jõukamaks ja nutikamaks saanud?
Kindla peale, et kõigile selle raamatu lugejaile pakub kõvasti huvi bristoli skaala jooniste uurimine. Meie näiteks tegime seda söögilauas ja juttu jätkus … Tänapäeval kulub ju tavaliselt osa vestlustest selle lahkamisele, kes mida ja miks ei söö või ei tohi süüa. See, mida me toidutalumatuseks peame, võib olla hoopis keha täiesti normaalne reaktsioon. Inimese keha on ju viimase põlvkonna jooksul pidanud harjuma toiduga, mida ta varem pole tarbinud miljonite aastate jooksul. Täiskasvanuks olemine tähendab soolestiku puhul teadmist, kuidas ta toimib ja mis talle meeldib. Minu lisandus: ja mitte ainult soolestiku.

Sain teada uut ja huvitavat “kõikide teiste meelte poolt pakutud muljeid on võimalik unes näha, ainult haistmismeele muljeid mitte. Unenäod on alati lõhnatud”. Seda ma enne ei teadnud.
Aga seda ei saanud ka raamatust teada, et mis kaubamärgiga on tegu, võin vaid oletada: “Üks Ameerika rõivamärk kasutab isegi seksuaalferomoone.”

Igatahes on elu huvitav ja aina põnevamaks läheb: “See on ajajärk, milles isegi üks kassirooja klomp võib näidata, millised tegurid meie elu määravad. See on aeg, mil hakkame tasapisi mõistma, kui tihedalt oleme seotud oma toiduga, koduloomadega ja pisiolendite maailmaga, kes elab meis.
Kas ajab hirmu peale? Võib-olla õige natuke. Aga kas pole samas ka põnev, et me muugime samm sammu haaval lahti protsesse, mida seni pidasime lihtsalt saatuseks? Me võime elus ette tulevatel ohtudel kahe käega sarvist haarata. Mõnikord aitab vähesest – kühvel kassi liivakasti, liha läbipraadimine ja köögiviljade ning salati pesemine.”
Aga pesta tuleb samuti mõõdukalt ja tasakaalukalt, tavaliselt piisab soojast vooluveest.
“Kolmkümmend aastat tagasi oli iga kümnes inimene millegi vastu allergiline, praegu on allergiline iga kolmas. Samas pole infektsioonide arv sellest ajast oluliselt vähenenud. Nutikas hügieen näeb välja teistmoodi. Selle maailma bakterite kohta tehtud uurimistöö on sisse juhatanud uue arusaamise puhtusest. Nüüd ei tähenda see enam ainult kõige ohtliku mahanottimist. Puhastamise juures peaks kõige olulisem olema, et baktereid oleks vähem – mitte et neid enam üldse ei oleks. Ka halvad bakterid võivad meile head teha, juhul kui keha saab neid treenimiseks kasutada.”

Tõlkes võib siiski ühtteist kaduma minna. Näiteks on spirulina tõlgitud lihtsalt sinivetikaks. Nii see siiski pole, info on eksitav ja mõnigi sinivetikahoiatust kuulnu võib just siis minnamerre ujuma, et hankida neid tähtsaid aminohappeid, mida raamatus lubatakse.
Aga üldiselt on minu hinnang raamatule hea. Lugege, teadmised ei libise kunagi külge mööda maha. Nagu bakteridki.

neljapäev, 4. august 2016

Becket ehk Jumala au



Küllaltki hea etendus minu hinnangul. Meeldis koht ja lavakujundus, loodud õhustik. Ja peaosatäitjad muidugi – eriti Annus, tema oli minu jaoks tõesti üllatus. Nii siiralt mängis. Meil olid muidugi päris head kohad ka näitlejate miimika jälgimiseks.
See materjal ärgitas ka juurde uurima, kuidas asjad ajaloos tegelikult olid. Henry II oli abielus AkvitaaniaEleanoriga, kellest näidendis oli tehtud üks ülespuhutud hädavares. Aga tegelikult oli see äge mutt, sest ta oli Henryst 11 aastat vanem ja enne juba abielus olnud prantsuse kuningaga, kellele ta sünnitas kaks tütart. Aga ta leidis, et prantsuse kuningas ei paku talle huvi, lahutas ja abiellus inglise kuningaga, kellega tal tuli veel 8 poega! Henry II pistis oma naise lõpuks vanglasse, päris pikaks ajaks. Ja see naine elas 82. aastaseks! Tehke järgi või makske kinni, nagu öeldakse.
Netimaterjal:
Anouilh´näidend räägib Thomas Becketi ja kuningas Henry II omavahelisest vastasseisust, mis tekkis, kui kuningas nimetas oma kantsleri ja lahutamatu sõbra Canterbury peapiiskopiks. Tekst tekitab mitmeid küsimusi, mida laval lahendada tuleb. Kust jookseb piir isiklike ja ideoloogiliste vastuolude vahel? Kas ja kuidas seisus kohustab, kuidas amet inimest muudab? Kas tähtsam on sõprus või ametiga kaasnevad põhimõtted ja kohustused? Ka küsimus Jumala aust võib kuninga ja kiriku vaatepunktist olla väga erinev.Kuningas Henry ja peapiiskop Becketi loos kajab moraalse valikuna normanni vallutajate ja allutatud saksi talupoegade vastuolu – kas vallutajate hulgas kõrgele positsioonile tõusmine on  kollaboratsionism või oma rahva heaks tegutsemise võimalus? Kuidas ühtaegu mäletada ja ületada oma päritolu?
Esietendus 14. juunil 2016 Tallinna Katariina kirikus.
Vaimuka sõnakasutusega, samas pigem pessimistliku maailmavaatega Prantsuse näitekirjaniku Jean Anouilh’ (1910–1987) töödega on Eesti publik tuttav. Mängitud on tema tippteost „Antigonet“, samuti „Lõokest“ ja „Metsikut“. „Becket ehk Jumala au“ on laval kolmandat korda, varasemalt on seda lavastanud Mikk Mikiver ja ­Kalju ­Komissarov. Seekordne lavastaja Priit ­Pedajas on lavastuse vorminud eelkõige lähtuvalt kahest säravast peategelasest. Inglismaa kuningas Henry II (­Robert Annus) ja tema sõber kantsler ja hilisem vihavaenlane Canterbury peapiiskop Thomas Becket (Indrek Sammul) veavad kogu pikka etendust jõuliselt ja nüansirikkalt.
Lavastaja Priit Pedajas
Näidendi tegevus tugineb ajaloolistele sündmustele ja isikutele ning toimub 12. sajandil Inglismaal ja Prantsusmaal. Thomas ­Becket, kuninga usaldusmees, kes Canterbury peapiiskopiks saades pöördus kuninga vastu, mõrvatakse ning temast saab järgnevatel sajanditel populaarne pühak.
Indrek Sammuli Thomas Becket on usutav igal ajahetkel. Roll on ülimalt keeruline oma vastuolulisuses ning seega vägev väljakutse tippnäitleja Sammulile. Becket on vastuoluline kuju. Alguses on ta kuninga prassingukaaslane, uhkete rõivastega, jätab terase ja kavala mulje. Kuningas usaldab Becketit jäägitult, nad käivad igapäevaselt jahil ja jagavad naisigi. Kuningas tahab usaldusväärset Becketit hoida enda ligi, andes talle kantsleri koha. Vastuolud kirikuga ja vana peapiiskopi (keda meeldejäävalt tasaselt mängib Tiit Sukk) surm panevad kuninga pähe hullu mõtte nimetada Thomas Becket uueks Canterbury peapiiskopiks. Siin saab oluliseks Becketi mõte, et kõik, mida ta ette võtab, teeb ta maksimaalselt hästi. Endine liiderdaja võtab oma uut ametit eriti tõsiselt. Uhkete piiskopirõivaste asemel liigub Becket ringi askeetlikus mungarüüs ja kaitseb viimse veretilgani kiriku, mitte kuninga huve. Kui Indrek Sammuli täpne ja nüansirohke mäng oli heas mõttes ootuspärane, siis üllatava väljakutse pakkus teater Robert Annusele. Anda vastuolulise noore monarhi kandev roll Annusele tasus end kuhjaga ära – näitleja teeb oma senise loomingu parima rolli. Henry II on noor ja keevaline, korraga lapsemeelne ja jõhker, ülbe ja siiras. Tõesti, üks pott vastuolusid, mille Annus veenvalt ja isegi mängleva kergusega välja mängib. Pigem sooja näitlejasarmiga Annus suutis säravalt esitada ka viha ja põlgust, mida ta näiteks oma perekonna vastu tundis. Samuti on see kuningas jonnakas: ta teab, et tal on võim, mida ta järelejätmatult kasutab. Kui tema südamesõber Becket pöördub tema vastu, on kuninga hingepiinad usutavad ja kordaminevad. Annuse partnerlus Sammuliga on särav, kahe vaenlaseks muutunud sõbra stseenides särtsub pinge.
Osades Indrek Sammul, Robert Annus, Taavi Teplenkov, Tiit Sukk, Jüri Tiidus, Markus Luik, Laine Mägi, Marta Laan, Britta Soll, Liisa Saaremäel, Christopher Rajaveer, Karmo Nigula.
Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 3 tundi ja 25 minutit.