Aktuaalne kaamera

pühapäev, 28. august 2011

Selle suve viimane suveteater

... oli Ring, nähtud Palmses. Palmse mõis mängukohana lisas ettevõtmisele kindlasti väärtust. Etendusest ma eriti palju ei lootnud ja täpselt selline ta ka oli. Tavaline jant. Maughami tekst on muidugi mitmekihiline, sealt annaks küll midagi aretada ... aga.




laupäev, 20. august 2011

Kellele kallis kodulinn ja kellele mitte nii kallis ... parem oleks olnud, kui niisugust linna poleks üldse tekkinud

Kirjutan selle postituse meelega märgilisel päeval - 20 aastat Eesti iseseisvuse taastamisest.
Tagapõhjaks veel niipalju, et ka mina kirjeldaja põlvkonnakaaslane, ainult et sellest teisest Eestist, siis küllap vist. Ja tüdruk. Hvostovi raamat on tõeline poiste raamat: siin räägitakse palju sõjast, relvadest ja kaklustest, sõjaväest, teemal "poisist sirgub noormees" piinlikke momente (neid kohti lugesin kohtlaselt muiates, sest mina küll oma klassivendade juures nii suuri meheks kasvamise raskusi ei märganud, kuid ma vist ei uurinud ka eriti, eks endagagi oli piisavalt tegemist). Kogu jutt on vürtsitatud kibeda alatooniga: elada tsoonis (väga oskuslikult on Sillamäe linna võrreldud tsooniga "Stalkerist") olla kogu aeg teistest erinev, eestlane venekeelses keskkonnas, lugemishuviline, kidakeelne, kiusamise ohver, astmaatik ... ja olla seejuures veel nii õhukese nahaga ja kõike nii sügavalt läbi elada. Tõesti, kohe kahju hakkas Hvostovist, kuigi ma isegi olen Marati dresse kandnud - aga ma pole sellest mingit eluaegset kompleksi saanud. Pigem oli lapsepõlv ja noorus minu jaoks siiski tore aeg, hoolimata sellest, et kulukaid ei olnud ja komsomoli pidi sunniviisiliselt astuma.
Jajaa, ja seda õudset artiklit genotsiidist, mis ilmus ajakirjas "Pioneer" lugesin minagi lapsena ja see oli tõesti täpselt sama jube, nagu Hvostov kirjeldab.

kolmapäev, 17. august 2011

esmaspäev, 1. august 2011

Aare Pilve Ramadaan

Lugesin seda raamatut, vaheldumisi teistega, alates selle aasta jaanuarist. Tekst, mis keerles nagu ojakene - vahepeal mitmesse harusse jagunedes - ja ikka peavoolu tagasi suubudes. Nime poolest vist reisikiri, aga sinna vahele pikitud unenägusid, mõtisklusi sõnade vormistikust, sündmusi minevikust ja maailma ajaloost ja üleüldse fakte, mida autor ise tähtsaks peab ja oma aspektist tõlgendab. Nii nagu iga inimene seda tegelikult enda jaoks teeb, aga tavaliselt ta ei viitsi seda üles kirjutada.
Vahepeal läks küll tekst minu jaoks liiga keeruliseks, näiteks lk 340:
Jah, muidugi, ega see polegi midagi erakordset, see iga inimelu immanentse tähenduslikkuse idee on ju üks õhtumaine kartesiaanlik konstruktsioon ... milline konstruktsioon!
Aga mulle meeldis tohutult konstruktsioon lk 353: Mul ei ole mingit muret. Kui lihtsalt on kokku võetud nirvaana-tunne. Ma olen seda lauset praegusel murerikkal ajal endale aina üle korranud.
Mis mulle selle raamatu juures veel meeldis: osad tekstid olid pööratud teistpidi st siis mitte nagu tavaliselt. Mu meelest see ongi õigem viis ja nii peaks kõik raamatud tehtud olema.
Soovitan lugeda.
Lisalugemist:
1.
2. Kui miski teinekord häirib, siis liigne tagantjärele raamatutarkus (reisikiri on valminud pika aja jooksu); kui oleksin olnud teose toimetaja, siis soovitanuks kärpida mõningaid entsüklopeedilisi ekskursse, mis teose vahetust õgvendavad.