Aktuaalne kaamera

laupäev, 21. veebruar 2009

Lapsepõlve süütud-muretud mängud

Ükspäev oli uudis, et Mihkel Raua "Musta pori näkku" tiraaž on juba 30500 tk. Mina seda endale ei osta ei kavatse, loen "sõpradega raamatute vahetamise" projekti raames. Ma viimasel ajal ainult seda loengi, mida mulle lugeda tuuakse.
Ja olen rahul.
Sest raamat väärib lugemist. Esiteks, olen kirjuta kaasaegne, samas linnas õppinud, õnneks küll mitte samas koolis. Paljud asjad tulevad ikka tuttavad ette küll, kuigi meie ei rokkinud, vaid käisime hoopis matkamas ja seiklemas. Mihkliga võrreldes olime ikka inglikesed. Õnneks pole kõigile antud sellist pauerit "põleda heleda leegiga" ega ette nähtud sellist hulka alkoholi elu jooksul ära hävitada, ptüi-ptüi-ptüi.
Raamat on kaasakiskuvalt kirjutatud, mõned võrdlused lausa võrratult lustakad, toon siinkohal ära ühe vähestest, mis polnud roppustega vürtsitatud: arvake ära, mis on "perversse ornamendiga alumiiniumhoidikusse litsutud klaas"? No see on see teeklaas, mida kõik nõuka-ajal rongiga sõitnud teavad.
Aga roppused mind eriti ei häirinudki. Pigem oli kogu raamatu vältel mingi tohutu kahjutunne: no miks ometigi peavad inimesed oma elu sedasi peesse keerama? Küll on ikka raske see kõurikute-pubekate elu. Ma pole nõus nendega, kes ei luba oma lastel seda raamatut lugeda, just peaks. Sest see on nagu ähvarduskirjandus.
Hea, et Mihkel sellest õigel ajal välja rabeles. Eks nad kõik rabelesid, mingilmääral, ontlikud pereisad nagu nad praegu on.
Aga Aino Perviku mõtteid oli kurb lugeda küll.

neljapäev, 12. veebruar 2009

Seltsimees laps

Raamat, mida lihtsalt peab lugema. Kaasahaarav, naljakas, kurb, siiras, vürtsitatud ainuomase huumoriga. Raamat täiskasvanutele. Karm, kuid ebaõiglane oli elu tollal. Praegusel kriisiajal on kasulik meenutada, kuidas siis asjad käisid ja mitte laskuda põhjendamatusse enesehaletsusse.
Mida pidi tundma paariaastane laps, kellelt ema ära võeti. Nojah, algul oli lootus, et see kõik on üks suur eksitus ja ema tuleb kohe tagasi. Poole raamatu pealt ma ei pidanud vastu ja lugesin lõpu läbi: ema saadeti asumisele 30ks aastaks. Meeletu!
Õnneks läks ajalugu teisiti ja ta ei pidanud kõik need aastad istuma aga kujutlege korraks, et teile määratakse selline saatus: kolmkümmend aastat üksinda asumisel, eemal lähedastest ja perest.
Kujunduse arvustusega olen üldjoontes nõus. Mina ei poolda nii väikest šrifti nii suure reavahega.

neljapäev, 5. veebruar 2009

Inspireeriv Itaalia

Minu lugemus on viimasel ajal väga kaootiline, loen peamiselt neid raamatuid, mida sõbrad-tuttavad mulle toovad märkega "Mul on üks uus raamat, sa võiksid ka seda lugeda". See on nagu sõpruskonna-raamatulaenutus.
Niisiis toodi mulle see kirglik raamat, lugesin selle kahe õhtuga läbi.
See pole niipalju reisiraamat, kui kahe inimese, kes on reisil, suhete raamat, mis on esitatud ühe inimese vaatevinklist. Suhteliselt kirglikult.
Kai Mai tundubki olevat selline spontaanne tegelane, igaüks ei hakkaks poolvõõrale kaaslasele kõike oma elu ära rääkima - aga samas: mõned just reisil räägivadki, kuid tavaliselt siis inimestele, keda nad enne, ega pärast enam ei kohta.
Mõned naljakamad näited:
lk 18: Jutu keskel küsis Mara: Mitme mehega sa maganud oled, kas neid on olnud 40? Vastasin pikemalt mõtlemata, et neid on olnud rohkem.
lk 30: Seejärel lugesin ette paar oma luuletust ning jutustasin episoode oma elust, mida Mara ilmse naudinguga kuulas, ise vahel mõnda asja heasoovlikult kommenteerides.
lk 57: Tagasi meie hubases toas, deklameerisin Marale mõned luuletused, millele ta jälle heakskiitvalt reageeris.

Reis algab hästi, aga lõpuks lähevad reisiseltsilised täitsa riidu ja kes siin täpselt süüdi on, seda teab vaid Issand Jumal. Kui keegi ongi.

Mulle meenuvad minu lugematud reisid ja praksid. Rongisõidud platskaardis ja ühisvagunis, ööbimised telgis. Keegi norskas, keegi peeretas, kellegi sokid haisesid. Talimatkal ei saanud päevade kaupa hambaid pesta, või kui just teed oli üle jäänud. Muudest hügieeninõuete täitmisest rääkimata.
Eks vahel sai nalja ka, kahes grupis on tulnud grupi pooleksminek üle elada. Toidujagamine kahe grupi vahel, et üldse ellu jääda. Aga juba tollal tundus see kõik mulle pigem naljakas ja seikluslik.
Muidugi olin siis noorem ja elujõulisem. Nüüd on olnud saatust palju ka üksinda reisida. Eks see ole ikka luksus küll, saad teha täpselt mida tahad ja millal. Aga koos (sõpradega) on ikka kõige parem.

Kai Mai luuletusi loe siit ja pilte vaata siit.
Ma tahaks tegelikult teada, kes see Mara tegelikult on? Kes peitub selle pseudonüümi taga.

10. veebruaril saab vaadata KUMUs filmi ka.

esmaspäev, 2. veebruar 2009

Paljajalu kõrrepõllul

Järjekordne elulooraamat - kultuuripõnevik. Alustasin väikese eelarvamusega, mis lahtus juba esimeste peatükkide ajal. Siiras, aus, ilma meeldidatahtmise ja eneseupitamiseta jutustus, natuke nukra alatooniga. Mulle meeldis, kuidas autor rääkis oma perekonnast, vanematest eriti. Õe traagiline saatus, Eesti on ju nii väike, tegelikult tunnevad kõik kõiki.
Tasub lugemist.

Sama tekst Wordles - üks lahe mänguasi!
title="Wordle: Untitled"> src="http://www.wordle.net/thumb/wrdl/498229/Untitled"
alt="Wordle: Untitled"
style="padding:4px;border:1px solid #ddd">