Aktuaalne kaamera

neljapäev, 7. detsember 2017

Viimased tuhat aastat


Raamatu algus oli paeluvam, kui lõpp. See tulevikumaailm, mis maaliti lõuendile, oli põnev. Võib tõesti juhtuda, et lähebki nii, nagu seal kirjutati, inimliik sureb välja, kõik on masendav, mõttetu ... kui ei ole vaja igapäevaeksisteerimiseks enda eest võidelda, ei oskagi inimene midagi mõistlikku teha ja läheb vabasurma nagu lemmingud aastatel, kui neid on liiga palju saanud, end hukkavad? Ma siiski ei arva, et läheb nii. On alati inimesi, kes teavad, mida endaga peale hakata. 

Vera tegelaskuju oli ebarealistlik. Raamatus on palju liine, mida on alustatud, aga jäetud niidid õhku rippuma. Terviklikkuse mõttes oleks võinud kokku võtta või jätta hoopis alustamata need tegevused.

Raamatut siiski soovitan, tõmbab mõtte käima.

reede, 10. november 2017

Mees nimega Ove

Kõigepealt nägin filmi, mis oli hea ja siis lugesin raamatut, mis on veel parem. Raamat on nüansirikkam ja sirgjoonelisem.

Tunnen hingesugulust selle Ovega. Maailm on tõesti muutunud imelikuks kohaks, kuhu lipsuga mehed sisse kolivad ja omad reeglid kehtestavad, ise ei oska nad aga käega kärbsepesagi teha ega käruautogagi tagurdada.
Mingid üldinimlikud reeglid kehtivad aga selleski maailmas. Kassid jäävad kassideks, jne.

Tšehhovi Ivanov Draamateatris anno 2017

See oli nüüd küll teatrikunsti tulevärk, neli tundi: oli muusikat Draamateatri virtuoossete kitarristide esituses, oli välku ja pauku, igavust, nuttu ja naeru ... kõike, kõike. Ma ei imestaks, kui mõni külalisnäitleja saab varsti preemia parima osatäitmise eest selles tükis, mõtlen Tommingat. Aga kõik peaosatäitjad olid muljetavaldavad, ekspressiivsed, isegi karikeeritud. Värve oli selles lavastuses paksult pandud ja tänapäeval, ajastul, kus publik alati lõpuks püsti tõuseb, on see vist vajalikki.
Ma pean ütlema, et tunnen end jälle nii vana inimesena, sest olen näinud ka Nüganeni lavastust Draamateatris.
Teatrikriitik oli ka saalis.
Mikomägi ja Allik arvavad.

kolmapäev, 25. oktoober 2017

Nüüd ma siis kirjutan

Selle raamatu läbilugemiseks kulus kolm lennureisi.

Vana inimesena mäletan ise, kuidas Edasi muutus Postimeheks ja kuidas edasi. Aga seda saagat korraga lugedes märkad mõnda asja teravamaltki. Tegelikult on selle raamatu lugemine hariv ja mõtlevale inimesele täitsa kasulik.
Soovitan.

teisipäev, 12. september 2017

Koržets läks Osoonist

Kummaliselt liigutav oli see Osooni-saate teatepulga üleandmine.
Kas on see pärn või on see tamm,
kas on see kask või kuusk või mänd,
kord otsa saab ta tüvest ramm,
kord noorest puust saab vana känd.
Kuid kasvades ei kurda ta, et ükskord tuleb murduda.
Kõik murdund puud on metsa sees, on teiste puude tüvedes,
on maas ja vees ja pilvedes,
ja kumalase mõrkjas mees.
Sest kõik, mis peab kord surema,
saab osaks miskist suuremast.
Ka mina läen, ka mina läen,
ma läen, kuid ometigi jään,
ma lähen ära - aga nii saan kogu universumi.
Saab surmast elu, elust surm,
saab armust põrm ja põrmust arm.
Pea tuleb aeg ja mina läen,
ma läen, kuid ometigi jään.
Kõik see, mis tõuseb, see ka vaob
Kõik muutub, midagi ei kao.

reede, 28. juuli 2017

Saar

See on lihtsalt nii hea muusika. Armastusega tehtud, lihtne - ja samas nii keeruline. Lood on sellised, et esimese hooga ei saagi aru, millega on tegu, kuid korduval kuulamisel hakkad kõiki nüansse avastama.
Hetkel on mu lemmiklaul Metsakuningas. Samuti üks neist lauludest, mis esimesel kuulamisel oma tõelist palet ei näidanud.

Sattusime ka kontserdile.

kolmapäev, 12. juuli 2017

Loomlikule toidule


Külla tuleb mul amööb.
Laua katma peaksin.
Huvitav, mis see küll sööb?
Oleks hea, kui teaksin.

Tahab seeni või pelmeeni,
tulist või siis jahedat,
vedelat või tahedat,
teravat või mahedat?

Kostitaks küll, kuid mis roaga?
Mida talle pakkuda?
Kas sööb kahvliga ja noaga
või võib kausist lakkuda?

Vastused on Anatol Sügise raamatukeses. Lugege - ja te ei kahetse!

laupäev, 8. juuli 2017

Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat

Siin on pikalt vaikne olnud, mis ei tähenda, et ma üldse ei ole, vaid mul on mitu asja korraga pooleli.
Hargla uue raamatu lugesin kiirelt läbi, see on jälle selline raamat, mida raske käest panna. Hea arvustus on siin.

kolmapäev, 12. aprill 2017

Lily ja kaheksajalg


Niipea kui lugeja “Lily ja kaheksajala” avab, ootab teda ees unustamatu teekond. Selle romaani võlu ilmneb lugemise käigus ja sestap laseme lugejal endal seda maailma avastada ega reeda liiga palju üksikasju. Lugu räägib ühest kallist olendist: sellest, keda usaldad, kelleta ei suuda elada. Ted Flaski jaoks on selleks kalliks olendiks tema vananev kaaslane Lily, kes on juhtumisi koer. “Lily ja kaheksajalg” tuletab meile meelde, mis tunne on palavalt armastada, kui raskeks võib osutuda minnalaskmine ning kuidas meie elu suurimaks võitluseks ongi võitlus nende nimel, kes on meile kallid.

Tegemist on uskumatult haleda, iseenese kurbuses püherdamise looga, aga millegipärast kiskus see mind kaasa, lugesin raamatu ühe hingetõmbega läbi. Äkki seepärast ka, et lennukis, pole kusagile mujale minna.
Tegelikult on ju ilmselge, et koera ja inimese eluea pikkus pole tavaliselt (õnneks) sama. Kui võtad lemmiklooma, siis võtad teataval määral ka lahkumisevalu, lisaks kõigele armastusele, mida koer kaasa toob. Nii see on, minu koeraga oli samuti. Aga leppimine on raske. Lisaks sõbra, koera - kellel on kaheksajalg, et mitte öelda rängemalt – hääbumise kirjeldamisele lahkab autor ka oma keerulist elu, teistsugune olemine on ju keeruline. Iganädalane psühhoterapeut ja „teistmoodi“ peresuhted. Seda kõike on huvitav lugeda. Aga tegelikult mulle see raamat siiski meeldis.

teisipäev, 21. märts 2017

Politseiniku tütar


Esimene Katrin Pautsi krimiraamat. Samasugune lugemismagnet, nagu „Tulekandja“, ainult tempo polnud võib-olla veel nii kiire. Hea raamat neile, kes tahavad lugeda nii, et reaalsuse unustavad. Kogu aeg tahad aina veel ja veel teada. Nagu hamburgeri söömine, võrdleks nii. Vahel on ehk natukene lubatud.