Aktuaalne kaamera

teisipäev, 1. mai 2018

Maikuu haiku

Ilmar Trulli lullade raamat on praegu soodushinnaga!

Ma tegin haiku
täna keskpäeva paiku.
Meil on nüüd maikuu.

pühapäev, 29. aprill 2018

Serafima ja Bogdan

See raamat mulle meeldis, lugesin läbi ühe jutiga.
Kättemaksu sobivus Bogdani elufilosoofiaga tekitas küll veidi võõristust, ei tundunud tõetruu, sest inimesele, kes aastaid omaette filosoofiat ja mantraid uurib, peaks elu jooksul ju selguma kättemaksu mõttetus. Aga siin raamatus mitte. Siin saabub finaalis suur ja võimas kättemaks - ei taha ettegi kujutada, kui keegi hakkaks sellest raamatust filmi tegema.
Soovitatav raamat, igatahes.

pühapäev, 22. aprill 2018

Adsoni-Underi suvila ase Vääna-Jõesuus

Varsti-varsti tulevad siia uued elumajad ja kaob see koht lõplikult igavikku, sestap panen siia pildi, kuidas täna, 22. aprillil 2018 tutvustas Adsoni ja Underi suvila kohta Vääna-Jõesuus Luige tn parkla kõrval Tarmo Teder.


Adson võis omale suvilakrundi ostmiseks valida juba 1937. aastal ja suvila ehitati juba järgmisel aastal arhitekt Ernst Kesa projekti järgi kõigest kuue nädalaga üles. Kuid 1939. aastal tulid Eestisse NSVL sõjaväebaasid ja suvitamine muutus vähem privaatseks, hiljem sõja ajal aga põletati maja maha ja tassiti jäänused laiali. Selle koha peal olevat veel 60-ndatel olnud nõukoguse sõjaväeosa raskekuulipilduja, kust ümbruskonda kuulidega kostitati, nii õppuste mõttes ... ega seal vist palju jalutajaid polnud, sõjaväeosa ja piiritsoon. Praegu meenutab see piirkond veidi Kaibaldi nõmme, ainult mände on rohkem. Ilus, aga neetud koht.
Arhiivipilt Kirjandusmuuseumilt.

pühapäev, 25. märts 2018

Emotsioonid, inimkonna suurim sõltuvus

Kahtlemata on see raamat, mida tasub lugeda ja kaasa mõelda, seejuures mentaalsusest üleskerkiv vana info tuleks võimalusel tähelepanuta jätta. Aga igaljuhul on kogu see teadmine mu jaoks keerulises kastmes. Mul kulus ikka veidi aega arusaamiseks, et "inimese holistiline ülesehitus" on tegelikult seesama vana panchamaya mudel. Ja kui proovida üldse esimest korda mediteerida raamatus antud juhiste järgi, lk 120 - no see peab olema ime, et meditatsioon siis juhtuks. Imesid muidugi juhtub.
Raamatu aluseks on klassikalised joogatõed, emotsioonidest vabastamise konkreetne õpetus - nagu aru saan - on selle pealt taibatud õpetus. Raamatu lõpus on pidevalt vihjeid teistele Lilleoru raamatutele ja soovitus tulla kursustele. Ausalt öeldes jäid lõpuosas mõned asjad ka mulle arusaamatuks, küllap jõuab veel.

neljapäev, 1. märts 2018

Värssnäidend "Õpetatud naised"

Lavakunstikooli õpilaste etendus Draamateatris mõjus nagu värske, siiras tuulepuhang tänasel teatrimaastikul. Noorte mängurõõmu on muidugi alati hea vaadata, aga see etendus oli kuidagi üdini hea ja siiras. See tulenes kindlasti õpetusest ja lavastajast, kes ise istus (ta vaatab vist kõiki oma laste etendusi) saalis.
Väga tore teatrielamus, veidi nagu uskumatugi, et tänapäeval saab veel sellist asja näha: klassikaline värssdraama, null poliitkorrektsust jne.

teisipäev, 27. veebruar 2018

Peegelmees

Pretensioonitu lennukilugemine.
Natuke naljakas ka. Imelik, et mees pöörab nii palju tähelepanu (võibolla nad kõik pööravad, aga ei julge sellest avalikult rääkida) oma vaimu, eeskätt füüsise probleemidest avalikkusele kirjutamisele:
"Mu näärmed ei jaksanud enam stressihormooni tekitada, aga just seda ma neilt pidevalt kofeiini juurde pumbates nõudsin. Väsimus oli märk, et mu süsteem vajas puhkust. Vajas muutust.
Oli aeg minna üle rohelisele teele.
Väidetavalt on roheline tee maailma parim kiirjook. Uuringute kohaselt on selle sees igasugu häid asju, mõned neist kõlavad nagu ulmefilmi tegelased. Flavonoidid ja katehhiinid, teaniidid ja fluoriid..."

No kuulge! See on ju järjekordne sõltuvus ... millesti või kellestki. Pikk ja raske tee selleni, et olulisim tuleb sinu enda seest, mitte paastulaagrist, aroomiteraapiast, kohvist ega teest. Muidugi on tähtis, millist kütet oma kehale pakkuda, kuid see pole tähtsaim. Aga - poole elu alles ees ja huvitavat avastamist ootamas.

Tervenda end ise

Taolise kirjandusega olen tavaliselt ettevaatlik, aga see raamat on hea, kasulik ja tõsi.
Mind ümbritsevas elu lõpmatuses on kõik täiuslik, täielik ja terviklik.
usun jõusse, mis on minust hoopis vägevam, mis voolab iga päev ja hetk läbi minu. Avan end sisemisele tarkusele ja tean, et universumis on vaid üks teadmine. Sellest ammutan kõik vastused, lahendused, tervenemised ja uued loomised.
Üks asi küll häiris e-raamatu vormilise poole juures: ligi 12€ maksnud raamatu küljendus on täitsa võimatu ja peatükk 15 praktiliselt loetamatu. Esiteks, see näitab, et e-pub on ülejala tehtud ja teiseks, viib alla juba niigi langenud e-raamatute maine. Miks peaks inimene ostma e-raamatu, mis on kallim (paberraamatu km on soodsam) tavalisest ja halvasti tehtud!

Öömees

Juba kolmas Katrin Pautsi krimka, millega olen hakkama saanud. Lugesin selle ühe lennukisõiduga läbi. Ei tea, kas olen Pautsi juba liiga palju lugenud, aga seekordne tundus kuidagi nõrgem, natuke nagu kiiruga kirjutatud ja mitte enam nii haarav.

laupäev, 3. veebruar 2018

Juudi anekdoodid

Dialoog turul:
Kas see on sõstar?
Jah.
Must?
Ei, punane.
Aga miks ta siis valge on?
Sellepärast, et ta on veel roheline.

Nali mulle meeldib. Raamat sai ruttu läbi.
Toimetamise ja märksõnastamisega on hullult palju vaeva ses raamatus nähtud.

kolmapäev, 24. jaanuar 2018

Valede kataloog. Inglise aed

Seda raamatut lugesin, nagu kaalujälgija sööb torditükki: pisikeste terade kaupa ja iga kord pikalt järelenautides. Iga päev üks jutuke, pühapäeva puhul kaks või enam. Nüüd on ta siiski läbi.
Väga isiklik, nukralt mõrkjas, mõneti massohistlik ja resigneerunud, liigvara liigvana tahta olemine. Mina ei tea, mis mind selles aeglases halas nii võlub. Tegelikult saaks paljusid vaatlusi tõlgendada ka hoopis optimistlikumalt ja lõpp ei peaks paistma nii vääramatult tume, sest kui kogu aeg millestki rääkida, seda korrutada - siis see juhtubki. Ja kas sa tahad, et juhtuks?
Aga ikka väga hea raamat, hea lugemine. Eriti meeldis mulle esimene osa, Valede kataloog. Juured, millest see algab, Hiiumaa, see omab lihtsalt nii ehedat energiat, et isegi Londoni kultuurikiht ega Marx ja Engels selle vastu ei saa. Sest Inglismaa käod on laisad ja mugavad, nagu Õnnepalu ütleb.

laupäev, 13. jaanuar 2018

Stalini surm

Sõpruses. 
Film on ajast, kus Stalin suri ja sellele järgnenud matused ning võimuvõitlus. Paljud mu nooremad tuttavad olid filmi juba näinud ja soovitasid seda kui hästi naljakat ja satiirilist.
Mina ei naernud kinos eriti. Pigem oli kurb ja õudne. Üldiselt nõustun Edward Lucase arvamusega.

laupäev, 16. detsember 2017

neljapäev, 7. detsember 2017

Viimased tuhat aastat


Raamatu algus oli paeluvam, kui lõpp. See tulevikumaailm, mis maaliti lõuendile, oli põnev. Võib tõesti juhtuda, et lähebki nii, nagu seal kirjutati, inimliik sureb välja, kõik on masendav, mõttetu ... kui ei ole vaja igapäevaeksisteerimiseks enda eest võidelda, ei oskagi inimene midagi mõistlikku teha ja läheb vabasurma nagu lemmingud aastatel, kui neid on liiga palju saanud, end hukkavad? Ma siiski ei arva, et läheb nii. On alati inimesi, kes teavad, mida endaga peale hakata. 

Vera tegelaskuju oli ebarealistlik. Raamatus on palju liine, mida on alustatud, aga jäetud niidid õhku rippuma. Terviklikkuse mõttes oleks võinud kokku võtta või jätta hoopis alustamata need tegevused.

Raamatut siiski soovitan, tõmbab mõtte käima.

reede, 10. november 2017

Mees nimega Ove

Kõigepealt nägin filmi, mis oli hea ja siis lugesin raamatut, mis on veel parem. Raamat on nüansirikkam ja sirgjoonelisem.

Tunnen hingesugulust selle Ovega. Maailm on tõesti muutunud imelikuks kohaks, kuhu lipsuga mehed sisse kolivad ja omad reeglid kehtestavad, ise ei oska nad aga käega kärbsepesagi teha ega käruautogagi tagurdada.
Mingid üldinimlikud reeglid kehtivad aga selleski maailmas. Kassid jäävad kassideks, jne.

Tšehhovi Ivanov Draamateatris anno 2017

See oli nüüd küll teatrikunsti tulevärk, neli tundi: oli muusikat Draamateatri virtuoossete kitarristide esituses, oli välku ja pauku, igavust, nuttu ja naeru ... kõike, kõike. Ma ei imestaks, kui mõni külalisnäitleja saab varsti preemia parima osatäitmise eest selles tükis, mõtlen Tommingat. Aga kõik peaosatäitjad olid muljetavaldavad, ekspressiivsed, isegi karikeeritud. Värve oli selles lavastuses paksult pandud ja tänapäeval, ajastul, kus publik alati lõpuks püsti tõuseb, on see vist vajalikki.
Ma pean ütlema, et tunnen end jälle nii vana inimesena, sest olen näinud ka Nüganeni lavastust Draamateatris.
Teatrikriitik oli ka saalis.
Mikomägi ja Allik arvavad.

kolmapäev, 25. oktoober 2017

Nüüd ma siis kirjutan

Selle raamatu läbilugemiseks kulus kolm lennureisi.

Vana inimesena mäletan ise, kuidas Edasi muutus Postimeheks ja kuidas edasi. Aga seda saagat korraga lugedes märkad mõnda asja teravamaltki. Tegelikult on selle raamatu lugemine hariv ja mõtlevale inimesele täitsa kasulik.
Soovitan.

teisipäev, 12. september 2017

Koržets läks Osoonist

Kummaliselt liigutav oli see Osooni-saate teatepulga üleandmine.
Kas on see pärn või on see tamm,
kas on see kask või kuusk või mänd,
kord otsa saab ta tüvest ramm,
kord noorest puust saab vana känd.
Kuid kasvades ei kurda ta, et ükskord tuleb murduda.
Kõik murdund puud on metsa sees, on teiste puude tüvedes,
on maas ja vees ja pilvedes,
ja kumalase mõrkjas mees.
Sest kõik, mis peab kord surema,
saab osaks miskist suuremast.
Ka mina läen, ka mina läen,
ma läen, kuid ometigi jään,
ma lähen ära - aga nii saan kogu universumi.
Saab surmast elu, elust surm,
saab armust põrm ja põrmust arm.
Pea tuleb aeg ja mina läen,
ma läen, kuid ometigi jään.
Kõik see, mis tõuseb, see ka vaob
Kõik muutub, midagi ei kao.

reede, 28. juuli 2017

Saar

See on lihtsalt nii hea muusika. Armastusega tehtud, lihtne - ja samas nii keeruline. Lood on sellised, et esimese hooga ei saagi aru, millega on tegu, kuid korduval kuulamisel hakkad kõiki nüansse avastama.
Hetkel on mu lemmiklaul Metsakuningas. Samuti üks neist lauludest, mis esimesel kuulamisel oma tõelist palet ei näidanud.

Sattusime ka kontserdile.

kolmapäev, 12. juuli 2017

Loomlikule toidule


Külla tuleb mul amööb.
Laua katma peaksin.
Huvitav, mis see küll sööb?
Oleks hea, kui teaksin.

Tahab seeni või pelmeeni,
tulist või siis jahedat,
vedelat või tahedat,
teravat või mahedat?

Kostitaks küll, kuid mis roaga?
Mida talle pakkuda?
Kas sööb kahvliga ja noaga
või võib kausist lakkuda?

Vastused on Anatol Sügise raamatukeses. Lugege - ja te ei kahetse!

laupäev, 8. juuli 2017

Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat

Siin on pikalt vaikne olnud, mis ei tähenda, et ma üldse ei ole, vaid mul on mitu asja korraga pooleli.
Hargla uue raamatu lugesin kiirelt läbi, see on jälle selline raamat, mida raske käest panna. Hea arvustus on siin.

kolmapäev, 12. aprill 2017

Lily ja kaheksajalg


Niipea kui lugeja “Lily ja kaheksajala” avab, ootab teda ees unustamatu teekond. Selle romaani võlu ilmneb lugemise käigus ja sestap laseme lugejal endal seda maailma avastada ega reeda liiga palju üksikasju. Lugu räägib ühest kallist olendist: sellest, keda usaldad, kelleta ei suuda elada. Ted Flaski jaoks on selleks kalliks olendiks tema vananev kaaslane Lily, kes on juhtumisi koer. “Lily ja kaheksajalg” tuletab meile meelde, mis tunne on palavalt armastada, kui raskeks võib osutuda minnalaskmine ning kuidas meie elu suurimaks võitluseks ongi võitlus nende nimel, kes on meile kallid.

Tegemist on uskumatult haleda, iseenese kurbuses püherdamise looga, aga millegipärast kiskus see mind kaasa, lugesin raamatu ühe hingetõmbega läbi. Äkki seepärast ka, et lennukis, pole kusagile mujale minna.
Tegelikult on ju ilmselge, et koera ja inimese eluea pikkus pole tavaliselt (õnneks) sama. Kui võtad lemmiklooma, siis võtad teataval määral ka lahkumisevalu, lisaks kõigele armastusele, mida koer kaasa toob. Nii see on, minu koeraga oli samuti. Aga leppimine on raske. Lisaks sõbra, koera - kellel on kaheksajalg, et mitte öelda rängemalt – hääbumise kirjeldamisele lahkab autor ka oma keerulist elu, teistsugune olemine on ju keeruline. Iganädalane psühhoterapeut ja „teistmoodi“ peresuhted. Seda kõike on huvitav lugeda. Aga tegelikult mulle see raamat siiski meeldis.