Aktuaalne kaamera

reede, 28. juuli 2017

Saar

See on lihtsalt nii hea muusika. Armastusega tehtud, lihtne - ja samas nii keeruline. Lood on sellised, et esimese hooga ei saagi aru, millega on tegu, kuid korduval kuulamisel hakkad kõiki nüansse avastama.
Hetkel on mu lemmiklaul Metsakuningas. Samuti üks neist lauludest, mis esimesel kuulamisel oma tõelist palet ei näidanud.

Sattusime ka kontserdile.

kolmapäev, 12. juuli 2017

Loomlikule toidule


Külla tuleb mul amööb.
Laua katma peaksin.
Huvitav, mis see küll sööb?
Oleks hea, kui teaksin.

Tahab seeni või pelmeeni,
tulist või siis jahedat,
vedelat või tahedat,
teravat või mahedat?

Kostitaks küll, kuid mis roaga?
Mida talle pakkuda?
Kas sööb kahvliga ja noaga
või võib kausist lakkuda?

Vastused on Anatol Sügise raamatukeses. Lugege - ja te ei kahetse!

laupäev, 8. juuli 2017

Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat

Siin on pikalt vaikne olnud, mis ei tähenda, et ma üldse ei ole, vaid mul on mitu asja korraga pooleli.
Hargla uue raamatu lugesin kiirelt läbi, see on jälle selline raamat, mida raske käest panna. Hea arvustus on siin.

kolmapäev, 12. aprill 2017

Lily ja kaheksajalg


Niipea kui lugeja “Lily ja kaheksajala” avab, ootab teda ees unustamatu teekond. Selle romaani võlu ilmneb lugemise käigus ja sestap laseme lugejal endal seda maailma avastada ega reeda liiga palju üksikasju. Lugu räägib ühest kallist olendist: sellest, keda usaldad, kelleta ei suuda elada. Ted Flaski jaoks on selleks kalliks olendiks tema vananev kaaslane Lily, kes on juhtumisi koer. “Lily ja kaheksajalg” tuletab meile meelde, mis tunne on palavalt armastada, kui raskeks võib osutuda minnalaskmine ning kuidas meie elu suurimaks võitluseks ongi võitlus nende nimel, kes on meile kallid.

Tegemist on uskumatult haleda, iseenese kurbuses püherdamise looga, aga millegipärast kiskus see mind kaasa, lugesin raamatu ühe hingetõmbega läbi. Äkki seepärast ka, et lennukis, pole kusagile mujale minna.
Tegelikult on ju ilmselge, et koera ja inimese eluea pikkus pole tavaliselt (õnneks) sama. Kui võtad lemmiklooma, siis võtad teataval määral ka lahkumisevalu, lisaks kõigele armastusele, mida koer kaasa toob. Nii see on, minu koeraga oli samuti. Aga leppimine on raske. Lisaks sõbra, koera - kellel on kaheksajalg, et mitte öelda rängemalt – hääbumise kirjeldamisele lahkab autor ka oma keerulist elu, teistsugune olemine on ju keeruline. Iganädalane psühhoterapeut ja „teistmoodi“ peresuhted. Seda kõike on huvitav lugeda. Aga tegelikult mulle see raamat siiski meeldis.

teisipäev, 21. märts 2017

Politseiniku tütar


Esimene Katrin Pautsi krimiraamat. Samasugune lugemismagnet, nagu „Tulekandja“, ainult tempo polnud võib-olla veel nii kiire. Hea raamat neile, kes tahavad lugeda nii, et reaalsuse unustavad. Kogu aeg tahad aina veel ja veel teada. Nagu hamburgeri söömine, võrdleks nii. Vahel on ehk natukene lubatud.