Aktuaalne kaamera

esmaspäev, 14. oktoober 2019

Olavi Antonsi Tenerife

Veel üks MINU Tenerife, kusjuures rõhk on esimesel sõnal. Lugesin raamatu kiirelt läbi, huvitav. Kuna Tenerife pole mulle võõras - Kompassi teenuseid pole küll kunagi kasutanud - siis leidus äratundmisrõõmu.
Soovitan, kes pole veel käinud. Sest maailma globaliseerumistuhinas muutuvad kõik kohad ja asjad.
Mart Normeti raamatust kirjutasin kunagi siin.

kolmapäev, 2. oktoober 2019

Durrellid Korful

Äkkemotsiooni ajel ostetud raamat. "Minu pere ja muud loomad" avaldas mulle lapsepõlves tohutut mõju ja olen läbi elu seda aeg-ajalt üle lugenud. Tavaliselt küll siis, kui on raskem aeg ja tahaks mõtteid ohjata. See raamat on imeline, usun täiesti, et "mingi kõrgema vaimu" mõjutusel kirjutatud. Lugesin, et Gerry ütles, et oma õe majas voodil istudes ja seda raamatut kirjutades - eesmärgil teenida loomaaia jaos raha - tundis ta lausa füüsiliselt mingi imelise vaimu juuresolekut.
Ühesõnaga, selle raamatu ostmisega tahtstin leevendada "Durrelli"-seriaali tekitatud halba maiku, see seriaal oli tõesti üks paras käkk.
Tegelikult oli huvitav lugeda selle pere ajalugu tolle aja kontekstis, natukene enne India elust ja pärast - mis neist saanud on. Niipalju, kui raamatu autor oli materjale kätte saanud, mõnest vähem, teisest rohkem.

Pariis

Siin on nüüd pikka aega vaikus valitsenud ja tegelikult polegi ma vahepeal/suvel palju raamatuid suutnud läbi lugeda. Üks loetutest on Õnnepalu Pariis.
Mulle see väga meeldis, nagu tingimusteta meeldivad kõik Õnnepalu viimase aja (15 a ) raamatud. Selline vaikne, mõtisklev, kurblik - n atuke nagu Ristikivi päevaraamat.

kolmapäev, 17. juuli 2019

Digiekspress ajab ulluks


No ei ole võimalik artikleid lugeda, sest arvuti (sama kehtib ka iPadi kohta) hangub täielikult – ilmselt ei suuda jutu ümber pakendatud reklaamiga hakkama saama. Mitte üksi brauser.
Inimene on siiski leidlik. Panin selle „kuula-režiimi“ ja lasen robotil ette lugeda. 
Kuigi polegi kindel, et see sisu sellist võimlemist üldse väärib. 

teisipäev, 9. juuli 2019

Joogateraapia põhimõtted

Lilleoru on selle välja andnud.
Kui keegi arvab, et sellest raamatust leiab õpetussõnu stillis "kui selg valutab, siis tee nii ... ", siis seda seal pole. On aga üldisem baas, vundament, asjad, mida tõsisem joogahuviline võiks teada.
Soovitan.

reede, 5. aprill 2019

Hea tuju raamat

Lihtsalt väga hea raamat! Ja mis veel hea: šrift on selline, et pole vaja prille ette pannagi. Leheküljed on ka mõnusalt lagedad ja raamat saab liiga ruttu läbi. Raamat lühikene, aga nali pikk. Itsitan veel tagantjärelegi, kui meenub. Kobras sööb pulgajäätist, näiteks. Sellest pole seal raamatus midagi, aga tegelikkus loob tegelikkust ja viimastel päevadel on taolisi sõnamänge minu juurde tulnud rohkem, kui tavaliselt.

pühapäev, 17. märts 2019

Lapsepõlveraamatud

Olen viimasel ajal lugenud lapspõlvekodust toodud lasteraamatuid ja kogenud jälle natuke neid tundeid, mis toona, lapsena, neid lugedes. Kunksmoor meeldis mulle juba siis väga-väga. Raamat on välja antud 1975.
Iko Marani "Pikk päev" on lihtsalt üks armas raamat. Pildid on tohutult ilusad, mulle meeldis lapsena neid lõputult vaadata. Kuidas akvarellitoonid üksteisesse sulavad.
"Väike nõid" - jälle üks lapsepõlve lemmik. Selle järgi tehti ka lastelavastus Mari Lillega peaosas, mäletan kuidas seda telekast huviga vaatasin.

neljapäev, 21. veebruar 2019

Lõhkiläinud Kolumats

Leidsin lapsepõlvekodus riiuleid kraamides selle toreda raamatu. Päris uskumatu, kuidas ajad on muutunud. Praegu oleks 95% raamatust poliitiliselt ebakorrektne. Aga samas on see nii ehe! See on lastekirjandus, millega 19. sajandil põlvkondi kasvatati. Sisaldab ilmselt hoiatusi, mis eluks ajaks meelde jäid. Mina lapsena, mäletan, itsitasin nende sõrmede äralõikamiste ja tooreste kanade neelamise koha peal, aga natuke hirm oli ikka ka. Ei julgenud väga paha olla.
Huvitav, kui tänapäeval selle raamatu välja annaks, kas oleks lubatud?
/---/
Kui metsas tõrvakatel kees, sai Peedust päris Pambu mees, nüüd näed sa siin, mis Peedust välja tuli, ta pandi puuri päris musta neegrina, ja roosk ja kange näljatuli, a'ab teda elus-kanu neelama, kui pole kanu antakse tall rotti, ja tindiga ta peab võtma hääks, mis eit tal valab tindipotti, et Peedu joogist hästi mustaks jääks... /---/

Minu Keenia

Natuke kurb raamat. Ei jäta erilist lootust, et selles riigis asjad paremaks võiksid minna. Isegi välise abi abiga.

Minu Stokholm

Eelistan seda nime kirjutada vanamoodi - ilma c-ta. Jälle üks pretensioonitu reisilugemine. Aga huvitav - kui oled ise nendes paikades käinud. Ja kui keegi peaks tahtma koostada mälumängu küsimusi, siis see raamat on hea allikas.

Püüa mitte hingata

Raamat ajaveetmiseks lennukis ja lennujaamas.

neljapäev, 31. jaanuar 2019

Päev nagu elu

Kahtlemata on Astrid Lindgren täiesti erakordne kirjanik ja inimene. Lugesin tema elulooraamatut suure kaasaelamisega. Praegu on Lindgren seoses temast tehtud filmiga üsna aktuaalne ka laiemalt, aga minu jaoks on ta alati aktuaalne olnud. Alates lapsepõlveaastatel ema poolt etteloetud Karlssonis - samal ajal kui meie sinepiplaastreid talusime, luges ema meile ette ja me talusime kaua - kuni nüüd isa haiglasoleku rasketel õhtutel oli minu kaaslaseks "Väike Tjorven".
Astrid Lindgren elas 94 aastaseks. Tema elus oli rõõmu ja muresid - kõike.  Nii nagu iga inimese elus. Aga kuidas nendesse suhtuda, selles on küsimus. Ela iga päeva, nagu see oleks terve elu. Päev nagu elu. Või nagu Buddha ütleb: Ära keskendu minevikule, ära mõtle tulevikust, vaid too oma teadlikkus praegusesse hetke.

kolmapäev, 16. jaanuar 2019

Eesti arigielu

See raamati ilmus paar aastat tagasi ja tekitas kohe furoori, aga sattusin seda lugema alles nüüd.
Meeleolukas lugemine. Ja hea teada, et eestlased ei erinenud teistest Euroopa rahvastest väga palju. Näiteks prantslastel oli eelmise sajandi algulgi veel kõnekäänd, et "kes noorena palju vannis käib, see vanaks ei elagi".
Tean, et paljud on uurinud oma vanematelt sugulastelt, kes maalt pärit, et kas tõesti päriselt eelmise sajandi algul veel talude juures kemmerguid polnud - ja ei olnud jah. Uurisin täna emalt, kas tema oma lapsepõlvest mäletab. Jah, neil oli, lauda otsa oli ehitatud väljakäik.
Igatahes selle raamatuga tuvunult tundus imelik lugeda äsja Ekspresssis ilmunud hala.

laupäev, 12. jaanuar 2019

Jooga. 30-päevane treeningplaan

Küllaltki asjalik raamat. Asanate nimed korralikus sanskritis eestikeelsete tõlgetega, sisaldab indeksit jne. Samas - cakravakasana kohta on tõlgitud "tasakaalus kass". Mis asanad on milliste terviseprobleemide puhul soovitatavad - no siin tuleb ikka ka kriitiliselt suhtuda. Näiteks, et turiseis aitab ravida viljatust. Jne.
Raamat on üles ehitatud nii, et igaks päevaks on eri kava ja asanad korduvad hiljem raskemates variantides, näiteks kui kobra on alguses ainult pea tõstmisega siis kolmekümne päevaga jõuad kobrani sirgete kätega. See muidugi on liiga kiire areng, selliselt tegutsedes on oht ennast vigastada, 27ndal päeval peapealseisu ka ei julgeks soovitada.
Päeva vinjasad on kokku pandud puhastest asanatest, kompensatsioone ei ole alati vahele pandud.
Aga ikkagi kiidan seda raamatut. Ja ega päris raamatu järgi vast keegi ikkagi joogat ei tee, küllap käiakse ikka õpetaja juures, kes teab, et jooga põhimõte on "kannatuste vähendamine ja vägivalla vältimine" ning raamat on vaid abivahendiks huvilistele.

esmaspäev, 24. detsember 2018

Viimane kustutab tule

Rein Raud on kirjutanud põneva, kuidagi ootamatu raamatu.
Mõnes kohas hakkas küll tekst nagu venima, teine koht aga oli ootamatult haarav. usun, et sellest saaks hea filmi teha ja raamatu lõpul loodi mulje, et sündmused veel jätkuvad ja jätkuvad ...

teisipäev, 27. november 2018

Vaatasin ära seriaali Alo kõik seni ilmunud seeriad

Neid saab imekombel täitsa vaadata Kanal2 kodulehelt.
Uskumatult väheste vahenditega (pooli tegelasi mängivad vennad Piusid) tehtud uskumatult hea sari. Poleks uskunudki, et Kanal2-s on veel pärast Mis? Kus? Millal? saadet minul midagi vaadata on - aga nüüd on! Mis on selle sarja fenomen? Väga hea tekst kindlasti, näitlejate mängurõõm ja peamine - peategelane on hea inimene, kellele hakkad kohe kaasa elama. Ja koristajamutt Külliki Saldre esituses on niisuguse mõnuga mängitud. No ma nii naersin seda sarja vaadates.
Tubli - Kanal2. Nüüd ma vaatan teid (ja teie reklaami)  jälle, kuni see sari jookseb, vähemalt.

neljapäev, 1. november 2018

Punane ja sinine

Lugesin huviga selle raamatu esimest poolt, elulugu ja Tartu-aega.
Suure osa raamatust moodustavad aga Lauristini artiklid, mida ma ausalt öeldes väga põhjalikult ei lugenud. Küll aga jäin üle lugema Undi tekstide katkeid. Küll neid on omal ajal lehtedest loetud, aga nüüd üle lugedes saan aru, kui hea mõtleja ja kirjutaja ta ikkagi on/oli. Tänapäeval oleks ta kindlasti populaarne ajaveebi pidada, aga sellist võimalust temale ei antud.
Lugesin isegi natuke vanu Undi artikleid Digarist.

neljapäev, 4. oktoober 2018

Tilda ja Tolmuingel

Üks armas lasteraamat ja võibolla isegi mitte ainult laste.

reede, 14. september 2018

Moemaja

Maimu Bergi raamat ajast, mil ta Siluetis töötas.
Mina muidugi mäletan seda maja isegi kauem, ajast kui ta veel Viru tänaval oli. Käisin seal väga tihti, ema töö juures, sest koolis käisin õhtuses vahetuses ja ujumas hommikuti Kalevis ning kusagil tuli vahepeal olla. Olin siis seal naiste seltsis, paras elukool pisikesele lapsele. Kaevusin küll oma joonistamise (lõigete tegemise paberit oli kõvasti käes) maailma, kuid juttusid ja meeleolu registreerisin pidevalt. Mäletan spetsiifilist riide lõhna, triikimise lõhna ja suuri traagelniidi tokke, millest sai teha jõuluvanale habetki.Mäletan ka mannekeene, lava - kus proove tehti ja uhkeid moedemonstratsioone Kalevi spordihallis.
Olid ajad!

reede, 20. juuli 2018

Osho. Eneseaustuse vägi

See on tõepoolest lugemisväärne raamat, ent pean ütlema, et upsakas stiil ja provokatiivne suhtumine pole just minu maitse. Raamat koosneb küsimus-vastus stiilis lugudest, kusjuures tundub, et küsija suhtes ollakse tihti põhjendamatult üleolev.
Närisin sest raamatust ikkagi läbi.
Igalt poolt leiab õppimisväärset.

teisipäev, 17. juuli 2018

Tiit Pruuli reisiraamat

Reisil olles lugesin reisimisest.
Hea lugemine ja mida lõpu poole, seda romantilisemaks läks.

pühapäev, 1. juuli 2018

Siddhatthast Buddhaks

Toetasin isegi selle raamatu väljaandmist. Ka visuaalselt kaunis väljaanne, suurepäraselt kujundatud. Raamatu saab alla laadida siit.

pühapäev, 24. juuni 2018

Hull hobune

Järjekordne Katrin Pautsi krimiraamat. Ei midagi erilist,tundus nagu nõrgem, kui eelmised - või ma olen neid äkki liiga palju lugenud

teisipäev, 1. mai 2018

Maikuu haiku

Ilmar Trulli lullade raamat on praegu soodushinnaga!

Ma tegin haiku
täna keskpäeva paiku.
Meil on nüüd maikuu.

pühapäev, 29. aprill 2018

Serafima ja Bogdan

See raamat mulle meeldis, lugesin läbi ühe jutiga.
Kättemaksu sobivus Bogdani elufilosoofiaga tekitas küll veidi võõristust, ei tundunud tõetruu, sest inimesele, kes aastaid omaette filosoofiat ja mantraid uurib, peaks elu jooksul ju selguma kättemaksu mõttetus. Aga siin raamatus mitte. Siin saabub finaalis suur ja võimas kättemaks - ei taha ettegi kujutada, kui keegi hakkaks sellest raamatust filmi tegema.
Soovitatav raamat, igatahes.

pühapäev, 22. aprill 2018

Adsoni-Underi suvila ase Vääna-Jõesuus

Varsti-varsti tulevad siia uued elumajad ja kaob see koht lõplikult igavikku, sestap panen siia pildi, kuidas täna, 22. aprillil 2018 tutvustas Adsoni ja Underi suvila kohta Vääna-Jõesuus Luige tn parkla kõrval Tarmo Teder.


Adson võis omale suvilakrundi ostmiseks valida juba 1937. aastal ja suvila ehitati juba järgmisel aastal arhitekt Ernst Kesa projekti järgi kõigest kuue nädalaga üles. Kuid 1939. aastal tulid Eestisse NSVL sõjaväebaasid ja suvitamine muutus vähem privaatseks, hiljem sõja ajal aga põletati maja maha ja tassiti jäänused laiali. Selle koha peal olevat veel 60-ndatel olnud nõukoguse sõjaväeosa raskekuulipilduja, kust ümbruskonda kuulidega kostitati, nii õppuste mõttes ... ega seal vist palju jalutajaid polnud, sõjaväeosa ja piiritsoon. Praegu meenutab see piirkond veidi Kaibaldi nõmme, ainult mände on rohkem. Ilus, aga neetud koht.
Arhiivipilt Kirjandusmuuseumilt.

pühapäev, 25. märts 2018

Emotsioonid, inimkonna suurim sõltuvus

Kahtlemata on see raamat, mida tasub lugeda ja kaasa mõelda, seejuures mentaalsusest üleskerkiv vana info tuleks võimalusel tähelepanuta jätta. Aga igaljuhul on kogu see teadmine mu jaoks keerulises kastmes. Mul kulus ikka veidi aega arusaamiseks, et "inimese holistiline ülesehitus" on tegelikult seesama vana panchamaya mudel. Ja kui proovida üldse esimest korda mediteerida raamatus antud juhiste järgi, lk 120 - no see peab olema ime, et meditatsioon siis juhtuks. Imesid muidugi juhtub.
Raamatu aluseks on klassikalised joogatõed, emotsioonidest vabastamise konkreetne õpetus - nagu aru saan - on selle pealt taibatud õpetus. Raamatu lõpus on pidevalt vihjeid teistele Lilleoru raamatutele ja soovitus tulla kursustele. Ausalt öeldes jäid lõpuosas mõned asjad ka mulle arusaamatuks, küllap jõuab veel.

neljapäev, 1. märts 2018

Värssnäidend "Õpetatud naised"

Lavakunstikooli õpilaste etendus Draamateatris mõjus nagu värske, siiras tuulepuhang tänasel teatrimaastikul. Noorte mängurõõmu on muidugi alati hea vaadata, aga see etendus oli kuidagi üdini hea ja siiras. See tulenes kindlasti õpetusest ja lavastajast, kes ise istus (ta vaatab vist kõiki oma laste etendusi) saalis.
Väga tore teatrielamus, veidi nagu uskumatugi, et tänapäeval saab veel sellist asja näha: klassikaline värssdraama, null poliitkorrektsust jne.

teisipäev, 27. veebruar 2018

Peegelmees

Pretensioonitu lennukilugemine.
Natuke naljakas ka. Imelik, et mees pöörab nii palju tähelepanu (võibolla nad kõik pööravad, aga ei julge sellest avalikult rääkida) oma vaimu, eeskätt füüsise probleemidest avalikkusele kirjutamisele:
"Mu näärmed ei jaksanud enam stressihormooni tekitada, aga just seda ma neilt pidevalt kofeiini juurde pumbates nõudsin. Väsimus oli märk, et mu süsteem vajas puhkust. Vajas muutust.
Oli aeg minna üle rohelisele teele.
Väidetavalt on roheline tee maailma parim kiirjook. Uuringute kohaselt on selle sees igasugu häid asju, mõned neist kõlavad nagu ulmefilmi tegelased. Flavonoidid ja katehhiinid, teaniidid ja fluoriid..."

No kuulge! See on ju järjekordne sõltuvus ... millesti või kellestki. Pikk ja raske tee selleni, et olulisim tuleb sinu enda seest, mitte paastulaagrist, aroomiteraapiast, kohvist ega teest. Muidugi on tähtis, millist kütet oma kehale pakkuda, kuid see pole tähtsaim. Aga - poole elu alles ees ja huvitavat avastamist ootamas.

Tervenda end ise

Taolise kirjandusega olen tavaliselt ettevaatlik, aga see raamat on hea, kasulik ja tõsi.
Mind ümbritsevas elu lõpmatuses on kõik täiuslik, täielik ja terviklik.
usun jõusse, mis on minust hoopis vägevam, mis voolab iga päev ja hetk läbi minu. Avan end sisemisele tarkusele ja tean, et universumis on vaid üks teadmine. Sellest ammutan kõik vastused, lahendused, tervenemised ja uued loomised.
Üks asi küll häiris e-raamatu vormilise poole juures: ligi 12€ maksnud raamatu küljendus on täitsa võimatu ja peatükk 15 praktiliselt loetamatu. Esiteks, see näitab, et e-pub on ülejala tehtud ja teiseks, viib alla juba niigi langenud e-raamatute maine. Miks peaks inimene ostma e-raamatu, mis on kallim (paberraamatu km on soodsam) tavalisest ja halvasti tehtud!

Öömees

Juba kolmas Katrin Pautsi krimka, millega olen hakkama saanud. Lugesin selle ühe lennukisõiduga läbi. Ei tea, kas olen Pautsi juba liiga palju lugenud, aga seekordne tundus kuidagi nõrgem, natuke nagu kiiruga kirjutatud ja mitte enam nii haarav.

laupäev, 3. veebruar 2018

Juudi anekdoodid

Dialoog turul:
Kas see on sõstar?
Jah.
Must?
Ei, punane.
Aga miks ta siis valge on?
Sellepärast, et ta on veel roheline.

Nali mulle meeldib. Raamat sai ruttu läbi.
Toimetamise ja märksõnastamisega on hullult palju vaeva ses raamatus nähtud.

kolmapäev, 24. jaanuar 2018

Valede kataloog. Inglise aed

Seda raamatut lugesin, nagu kaalujälgija sööb torditükki: pisikeste terade kaupa ja iga kord pikalt järelenautides. Iga päev üks jutuke, pühapäeva puhul kaks või enam. Nüüd on ta siiski läbi.
Väga isiklik, nukralt mõrkjas, mõneti massohistlik ja resigneerunud, liigvara liigvana tahta olemine. Mina ei tea, mis mind selles aeglases halas nii võlub. Tegelikult saaks paljusid vaatlusi tõlgendada ka hoopis optimistlikumalt ja lõpp ei peaks paistma nii vääramatult tume, sest kui kogu aeg millestki rääkida, seda korrutada - siis see juhtubki. Ja kas sa tahad, et juhtuks?
Aga ikka väga hea raamat, hea lugemine. Eriti meeldis mulle esimene osa, Valede kataloog. Juured, millest see algab, Hiiumaa, see omab lihtsalt nii ehedat energiat, et isegi Londoni kultuurikiht ega Marx ja Engels selle vastu ei saa. Sest Inglismaa käod on laisad ja mugavad, nagu Õnnepalu ütleb.

laupäev, 13. jaanuar 2018

Stalini surm

Sõpruses. 
Film on ajast, kus Stalin suri ja sellele järgnenud matused ning võimuvõitlus. Paljud mu nooremad tuttavad olid filmi juba näinud ja soovitasid seda kui hästi naljakat ja satiirilist.
Mina ei naernud kinos eriti. Pigem oli kurb ja õudne. Üldiselt nõustun Edward Lucase arvamusega.

laupäev, 16. detsember 2017

neljapäev, 7. detsember 2017

Viimased tuhat aastat


Raamatu algus oli paeluvam, kui lõpp. See tulevikumaailm, mis maaliti lõuendile, oli põnev. Võib tõesti juhtuda, et lähebki nii, nagu seal kirjutati, inimliik sureb välja, kõik on masendav, mõttetu ... kui ei ole vaja igapäevaeksisteerimiseks enda eest võidelda, ei oskagi inimene midagi mõistlikku teha ja läheb vabasurma nagu lemmingud aastatel, kui neid on liiga palju saanud, end hukkavad? Ma siiski ei arva, et läheb nii. On alati inimesi, kes teavad, mida endaga peale hakata. 

Vera tegelaskuju oli ebarealistlik. Raamatus on palju liine, mida on alustatud, aga jäetud niidid õhku rippuma. Terviklikkuse mõttes oleks võinud kokku võtta või jätta hoopis alustamata need tegevused.

Raamatut siiski soovitan, tõmbab mõtte käima.

reede, 10. november 2017

Mees nimega Ove

Kõigepealt nägin filmi, mis oli hea ja siis lugesin raamatut, mis on veel parem. Raamat on nüansirikkam ja sirgjoonelisem.

Tunnen hingesugulust selle Ovega. Maailm on tõesti muutunud imelikuks kohaks, kuhu lipsuga mehed sisse kolivad ja omad reeglid kehtestavad, ise ei oska nad aga käega kärbsepesagi teha ega käruautogagi tagurdada.
Mingid üldinimlikud reeglid kehtivad aga selleski maailmas. Kassid jäävad kassideks, jne.

Tšehhovi Ivanov Draamateatris anno 2017

See oli nüüd küll teatrikunsti tulevärk, neli tundi: oli muusikat Draamateatri virtuoossete kitarristide esituses, oli välku ja pauku, igavust, nuttu ja naeru ... kõike, kõike. Ma ei imestaks, kui mõni külalisnäitleja saab varsti preemia parima osatäitmise eest selles tükis, mõtlen Tommingat. Aga kõik peaosatäitjad olid muljetavaldavad, ekspressiivsed, isegi karikeeritud. Värve oli selles lavastuses paksult pandud ja tänapäeval, ajastul, kus publik alati lõpuks püsti tõuseb, on see vist vajalikki.
Ma pean ütlema, et tunnen end jälle nii vana inimesena, sest olen näinud ka Nüganeni lavastust Draamateatris.
Teatrikriitik oli ka saalis.
Mikomägi ja Allik arvavad.

kolmapäev, 25. oktoober 2017

Nüüd ma siis kirjutan

Selle raamatu läbilugemiseks kulus kolm lennureisi.

Vana inimesena mäletan ise, kuidas Edasi muutus Postimeheks ja kuidas edasi. Aga seda saagat korraga lugedes märkad mõnda asja teravamaltki. Tegelikult on selle raamatu lugemine hariv ja mõtlevale inimesele täitsa kasulik.
Soovitan.

teisipäev, 12. september 2017

Koržets läks Osoonist

Kummaliselt liigutav oli see Osooni-saate teatepulga üleandmine.
Kas on see pärn või on see tamm,
kas on see kask või kuusk või mänd,
kord otsa saab ta tüvest ramm,
kord noorest puust saab vana känd.
Kuid kasvades ei kurda ta, et ükskord tuleb murduda.
Kõik murdund puud on metsa sees, on teiste puude tüvedes,
on maas ja vees ja pilvedes,
ja kumalase mõrkjas mees.
Sest kõik, mis peab kord surema,
saab osaks miskist suuremast.
Ka mina läen, ka mina läen,
ma läen, kuid ometigi jään,
ma lähen ära - aga nii saan kogu universumi.
Saab surmast elu, elust surm,
saab armust põrm ja põrmust arm.
Pea tuleb aeg ja mina läen,
ma läen, kuid ometigi jään.
Kõik see, mis tõuseb, see ka vaob
Kõik muutub, midagi ei kao.

reede, 28. juuli 2017

Saar

See on lihtsalt nii hea muusika. Armastusega tehtud, lihtne - ja samas nii keeruline. Lood on sellised, et esimese hooga ei saagi aru, millega on tegu, kuid korduval kuulamisel hakkad kõiki nüansse avastama.
Hetkel on mu lemmiklaul Metsakuningas. Samuti üks neist lauludest, mis esimesel kuulamisel oma tõelist palet ei näidanud.

Sattusime ka kontserdile.

kolmapäev, 12. juuli 2017

Loomlikule toidule


Külla tuleb mul amööb.
Laua katma peaksin.
Huvitav, mis see küll sööb?
Oleks hea, kui teaksin.

Tahab seeni või pelmeeni,
tulist või siis jahedat,
vedelat või tahedat,
teravat või mahedat?

Kostitaks küll, kuid mis roaga?
Mida talle pakkuda?
Kas sööb kahvliga ja noaga
või võib kausist lakkuda?

Vastused on Anatol Sügise raamatukeses. Lugege - ja te ei kahetse!