Minu Supilinn

Järjekordne raamat "Minu-" sarjast, seekord kohe kuidagi eriti "minu". Selles mõttes, et ma igakord imetlen kuidas soomlased end nii lapselikult end lahti seletavad, kõik pisiasjad ja nüansid ausalt ära räägivad. Kas alati peab kõik hinge tagant ära rääkima?

Igatahes sümpaatne raamat.

Eks ma ise ju ka ülikoolid õppinud ja Tartus elanud omal ajal - aga mitte Supilinnas. Seal ma olen ainult jalutanud. See oli kaugel nõuka-ajal ja majad seal jõe ääres olid siis hirmutavalt lagunenud ning elanikud hirmus värvikad.
Kui ma praegu oma Tartu-aegadele mõtlen - kuus aastat minu elust - siis see tundub nagu unenägu. Kindlasti on see linn nüüd hoopis teistsugune.

Raamatukatkend Päevalehest

Apteeker Melchior ja timuka tütar

Teine loetud raamat Melchiori-sarjast tundus venivam ja läks tsipa aeglasemalt, kui esimene. Mõrtsuka äraarvamisega on muidugi täpselt nii nagu Midsomeri mõrvades - võta see kõige vähem tõenäoline. Küll püüti jätta muljet, et tapja on emand Else, küll mõni teine - aga staažikat inglise kvaliteettapmissarjade vaatajat juba nii lihtsalt ei peta ...
Raamatu lõpp tundus kuidagi eriliselt veniv, kõik need mitmekümnelehelised peotoitude kirjeldused ja kaardimängude seletused ...natuke hakkas isegi tüütama ja oleks tahtnud autorile öelda, et räägime nüüd asjast.
Aga siiski - täiesti arvestatav eesti algupärane keskaegne krimikirjandus, vürtsitatud piinamise ja tapmise üksikasjadega, mis näivad inimestele meeldivat (minule küll mitte, aga ma suudad seda lugeda).
Teised arvavad.

Meeste seljatamine kolmekümnekraadises õhuvabas keskkonnas

Kuum suvi, kuum Pärnu, kuum suvelavastus … Enneolematu lugu uskumatutest kunsttükkidest. Tõeline meelelahutus, kerge suvelavastus, samas kindlasti raske mängida. Kõik need matsud ja kukkumised ja lisaks veel kangelaslik Siberi külmakraadide kujutamine (kasukate ja käpikute kaasabil), samas kui saalis on kolmkümmend kraadi sooja (või rohkemgi).
Näitlejatööd olid ka kõik väga nauditavad, eriti peategelastel. Kavaleht on informatiivne ja kaunilt kujundatud, muusikaline kujundus toimus improvisatsiooniliselt. Kui midagi kriitilist tahaks öelda, siis teine vaatus jäi vast natuke venima, aga see võis ka olla selle viga, et saalis oli kohutavalt palav ja raske olla.
Soovitan.

Lavastusel „Seljatas sada meest” on postmodernistlik sõnum, mis ütleb, et tänapäeva naine on meestest kangem.
Endla teatri suvelavastus „Seljatas sada meest” on huvitaval kombel vastuoluline oma keele ja sõnumi poolest. Etendatakse rahvaliku teatri keeles lugu, kus on peidus postmodernistlik sõnum naisest. Mitte modernistlik, et naine mehega on võrdne, vaid see kõige tänapäevasem: naine on mehest kangem.

Pantvangid Liibanonis

Sellist raamatut ei ole eestlased varem kirjutanud. Eestlastest rändureid ei ole varem niimoodi pantvangi võetud. Siin raamatus ei ole mingit tagantjärele tarkust. See on aus lugu sellest, mida seitse meest nägid, tundsid, mõtlesid 114 päeva jooksul Lähis-Idas. See raamat on tänuks neile, kes ootasid, otsisid ja päästsid.
Katkend raamatust.

Sünge lugemine. Kui algul tundus kogu lugu veel kerge seiklusena, siis mida lõpu poole, seda süngemaks olukord läks. Jumal tänatud, et see asi lahenes. Muidugi ei tea keegi, millised jäljed see intsident pantvangide psüühikale jättis, aga loodan, et nad kasvavad sellest välja.
Lõpp hea, kõik hea.
Praeguseks pole veel aastatki möödunud pantvangide vabastamisest.

Lennusadama muuseum

See pilt on tehtud 3. juulil 2011. Angaare alles rekonstrueeritakse. Ajaloo huvides märgin, et mul õnnestus toona sügavalt suletud lennusadamas ära käia ka aastal 1997, kui sadam oli veel rangelt salajane ja kuulus vene sõjaväega lähedalt seotud isikutele. Tollal startisime sealt Naissaarele.
Nüüd on muuseum valmis. Tõsiselt hea asi on valmis tehtud. Kiidan ja soovitan. Aega võiks varuda umbes 5 tundi (ikka ei jõua kõike korralikult läbi vaadata, atraktsioonidest rääkimata - aga filmiprogramm tuleb tingimata ära näha) ning soovitav on külastada kohvikut.
Väga tore, et meil selline muuseum on. Tõepoolest, isegi Vasamuseetiga julgen seda võrrelda.