Ükspäev oli uudis, et Mihkel Raua "Musta pori näkku" tiraaž on juba 30500 tk. Mina seda endale ei osta ei kavatse, loen "sõpradega raamatute vahetamise" projekti raames. Ma viimasel ajal ainult seda loengi, mida mulle lugeda tuuakse.
Ja olen rahul.
Sest raamat väärib lugemist. Esiteks, olen kirjuta kaasaegne, samas linnas õppinud, õnneks küll mitte samas koolis. Paljud asjad tulevad ikka tuttavad ette küll, kuigi meie ei rokkinud, vaid käisime hoopis matkamas ja seiklemas. Mihkliga võrreldes olime ikka inglikesed. Õnneks pole kõigile antud sellist pauerit "põleda heleda leegiga" ega ette nähtud sellist hulka alkoholi elu jooksul ära hävitada, ptüi-ptüi-ptüi.
Raamat on kaasakiskuvalt kirjutatud, mõned võrdlused lausa võrratult lustakad, toon siinkohal ära ühe vähestest, mis polnud roppustega vürtsitatud: arvake ära, mis on "perversse ornamendiga alumiiniumhoidikusse litsutud klaas"? No see on see teeklaas, mida kõik nõuka-ajal rongiga sõitnud teavad.
Aga roppused mind eriti ei häirinudki. Pigem oli kogu raamatu vältel mingi tohutu kahjutunne: no miks ometigi peavad inimesed oma elu sedasi peesse keerama? Küll on ikka raske see kõurikute-pubekate elu. Ma pole nõus nendega, kes ei luba oma lastel seda raamatut lugeda, just peaks. Sest see on nagu ähvarduskirjandus.
Hea, et Mihkel sellest õigel ajal välja rabeles. Eks nad kõik rabelesid, mingilmääral, ontlikud pereisad nagu nad praegu on.
Aga Aino Perviku mõtteid oli kurb lugeda küll.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar