Vaatasin lõpuks ära dokufilmi "Valli baar". Mnjah, ega ma midagi muud ei oodanudki. Mõni võibolla leiab sealt midagi muud, aga mulle tundus kõik see kokku kurb-kurb-kurb. Elust räsitud mehed ennast surnuks joomas, otsimas põhjendusi enesehävitusele. Miks nad seda teevad? Eks igal omad põhjused. Rumalate inimestega ju tegu pole, arhitektid, kirjanikud, muusikud, elukunstnikud jt taustakeppijad. Lõpuks istuvad kõik baarileti taga kurvas reas, ees tühjad klaasid, mõned juba magavad, teised püüavad veel juttu rääkida, aga sellel jutul pole ausalt öeldes saba ega sarvi - mida edasi, seda hullem, nii et on arusaadav, kui lõpuks eestikeelsele jutule eestikeelsed subtiitrid alla on pandud.
Ja ausõna, ma ei taha teada, mis Sauterist kümne aasta pärast saab, ma ei tahaks seda teada. Sest see on kurb ja masendav ja mina ei saa niikuinii midagi teha, et siin midagi muutuks. Igaüks peab saama vabas riigis teha, mida tema tahab.
Aga raamatust "Indigo" olin omal ajal vaimustuses.
Kahju, kurb.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar