Paljugi võiks öelda veel?

No selles raamatus ei ole küll midagi ütlemata jäetud, pigem vastupidi. Ma ei kujuta ette, õigemini ei taha ette kujutada, mis see veel oleks, mida paljugi öelda võiks veel.
Võibolla on osaliselt “süüdi” ka Kapstase-poiss, sest kogu jutt, mis välja voolas, on ilma toimetamata ka ära trükitud. Ja küsimused on vastuste väärilised. Kas siit nüüd just midagi uut sai teada, Eesti eliidi kohta, ma kahtlen. Raamatu lugemise ajal tuli just Lennu sünnipäeva puhul raadiost saade Ain Kaalepiga, tema näiteks rääkis ka oma elust ja oma kaasteeliste omast, kuid sõna “eliit” ta ei kasutanud kordagi.
Teisalt – ega Reet Linna ei ole ju paha ega kuri inimene. Mõnes mõttes hakkas mul temast isegi kahju seda raamatut lugedes.

Mõningaid tsitaate:

Liidergrupis ja eliidis olin ma kogu aeg sees.
Igal eestlasel oli ju oma kodustatud soomlane, meil isegi mitu.
Pildil olen mina, isa lemmiklaps, ja minu noorem õde, kes alati on olnud nõrga tervisega.
Pioneeriks astumine oli cool.

Stiilinäide raamatust.