Kui avanes võimalus lugeda Varanasi päevaraamatu teist osa, kasutasin selle kõhklemata ära. Köitev lugemine ja sümpaatne suhtumine. Elusse ja asjadesse, elukogemusse ja vananemisesse. Lisaks igapäevaelule võõras keskkonnas ja enesekehtestamisotsingutele kerkisid jälle pinnale suhted Mati Undiga. Leinaperiood kestab ikka veel. Ümberringi käib aga elujõu ja nooruse pillerkaar, kus särisevad küünlad ergastavad keskkonda kire lainetega. Katsu sa sellises keskkonnas tasakaalu saavutada. Lõpuks satud ikka "päris elu keskele", nagu see kõige jõuetum koerapoeg, kes inimese hoole all ellu jäi, kuid lõpuks ikka tagasi tänavale pidi siirduma.
Kahju muidugi, et elu Indias ja Nepalis (ja üldse igal pool siin maakeral) sellise kiirusega globaliseerub, vanad traditsioonid kaovad ja neid naeruväärseks peetakse ning kõike asendab raha. Lõpuks ongi nii, et Indias on trendikas käia teksades ja Eestis saris ja heauskne sinisilmne maailmaavastaja saab kirikuski petta.
Niisiis nõustun Varraku raamatublogiga, kiidan ja ootan juba järgmisi päevikuid.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar