Paradiis

Selle raamatu kohta võib vist aastalõpul, kokkuvõtete tegemise ajal, öelda, et see nüüd oligi see aasta parim lugemiselamus. Ja mitte ainult selle pärast, et ma seda nüüd, aasta lõpul lugesin.
See raamat puudutas mind väga sügavalt. Eks meil kõigil ole oma vana maja - või isegi kaks - , küla, ebaperspektiivne kohake, mille pärast südamevalu tunneme, kuigi ei pruugiks. Mõni vanainimene, kelle ees me ennast süüdi tunneme, kuigi süüd nagu polegi. Õigustamata ootused ja lootused. Väljasurev paradiis, kus kellelgi lapsi ei ole.
Mis nüüd on jagatud pisikesteks tükikesteks ja maha müüdud. Ja kuhu kohe kerkivad või on juba kerkinud suvitajate onnid ja kus sõidavad ainult maasturid.
Kõik muutub kogu aeg, muutume meiegi. Ja selle pärast ei pruugi kurvastada, kuigi Õnnepalu vist siiski kurvastab ja teeb seda väga ilusasti.
Ja väga avameelne raamat on see ka.
Tegelikult mul tekkis mõte, et see võiks olla audioraamat, see seitsme päevaga Paradiisi loo jutustamine võiks olla Õnnepalu häälega sisseloetud, oleks hea kuulata:
Nii «Paradiisist» kui ka kohvikus istuvast Õnnepalust õhkub rahu. Ta on sõbralik, pisut vaikne, äraootavalt tagasihoidlik vaatleja. Oma imagole omaselt on ta tsipa nukker ja melanhoolne, rääkides mahedalt, isegi natuke laulvalt.

Vaata ka http://paradiisiradadel.blogspot.com/