Üks lammas murdis hundi - sic transit gloria mundi!

Oh lõpuks ometi üks päris õige elulooraamat. Loed raamatu läbi, naerad ja mõtled. Mingit piinlikku enesepaljastamist, nagu hetkel meil levinud, ei tuvastanud. Puhas lust ja lugemisrõõm.
Mis mulle siis kõige rohkem meeldis?
Kõigepealt fotod - kahjuks netist neid ei leidnud, oleks siia näiteks pannud. Fotod ja fotoallkirjad. Milline armas-ilus laps oli Volk. Ja pildiallkiri selline: ema tädipoeg Eno Raud ütles ohates "Kui te vaid teaksite, kui ilus oli Peeter lapsena. Aga kui ma teda nüüd vaatan, hakkab mul oma Mihkli pärast lausa hirm." Mina naeran laginal.
Siis meeldis mulle veel väga pilt, kus Volk on oma isaga Gotlandil 1991. a. Kus on isa ja kus on poeg? Need on ju kaksikud.
Eks raamat on muidugi ebaühtlane, täpselt nii, nagu ka selgitusest lugeda, et raamat sündis suure pealekäimise tagajärjel. Alguses on nagu rohkem püssirohtu olnud, seal on mahlakamaid asju. Võrratu on järjejutt Talv, Kevad, Suvi, Sügis - jälkuse tipp! Väga head on Ülekohus, Ma olen väike deadlane, 27, Kuulus portlane, Kurosawa Keilas, Otile, Tuhkru nui, Popipäev. Ja Reiskiri haiglast, kust pärineb ka järgmine tsitaat: Arvan, et olen nüüd küllaldaselt tõestanud, kui mugav ja huvitav on elu haiglas. Soovitan seda soojalt kõigile. Seda enam, et olen lõplikult aru saanud: KUI SOOVID HARRASTADA TERVEID ELUVIISE, SIIS PEAD SA TINGIMATA HAIGE OLEMA!
Mõtlemapanev on ka selline E=mc2-st: Praegu on kõigil moblad ja vaatamata sellele ei saa kedagi kätte, siis polnud meil isegi lauatelefone, aga leidsime üksteist alati üles.
Raamatu vahel on ka CD, mille materjal on salvestatud "siis".
Minule igatahes selline elulookirjandus sobib.
Raamatu kujundis valiti muide ka eelmise aasta 25 kaunima raamatu hulka.

Lisalugemist:
Volgi kodulehekülg
Vikipeedia

Hea tuju vitamiin mipasoo

Kaks meest sõidavad ühes kupees Tallinnast Tartusse. Üks tahaks kangesti vestlust arendada, kuid teine ei näi sellest hoolivat, põrnitseb omaette ja neelab aegajalt tablette. Jõuab Jõgeva. Ikka vaikus.
Vabandust, mis tabletid need on?
Mipasoo, vastab teine lakooniliselt.
Kuidas palun?
Mi-pa-soo!
Ahah, tänan väga.
Jälle vaikus. Tabletineelaja neelab tablette. Jõuab Kärkna. Jutuihkaja on leidnud jälle vestlusteema:
Aga, vabandust, mille vastu need tabletid on?
Tiigrite vastu, kõlab lühikene vastus.
Jutuihkaja jääb juhmi näoga teisele otsa vaatama:
Vabandage, meil Eestis ei ole ju tiigreid!
Need pole ka ehtsad mipasood, vastab naljakas inimene.
Naljakas inimene ongi selline humoorikatest miniatuuridest koosnev hea tuju vitamiin, nii sobiv kevadtalvel lugemiseks, kui väljas on veebruar ja orgudes ruskavad pajud.

Elumehe päevaraamat

Järjekordne üllitis sarjast “päevik ja lugeja”. Millegipärast asusin seda lugema eelarvamusega, sest Kukumäge olen alati piielnud kaugelt ja väikese kartusega – ma lihtsalt pelgan natuke selliseid üliintensiivselt elavaid inimesi - ja teksti autori suhtes olid samuti segased tunded. Aga raamat on väga hea välja kukkunud, elu pritsib sealt välja nagu mahl sidrunist, vaja ainult natuke pigistada. Ning lähiajaloo seisukohalt samuti huvitav, need olid just ajad, kus ka mina hakkasin natuke ümbritsevast elust taipama, ülikooli- ja malevaelu, teatritükid ja kinofilmid. Lihtsalt huvitav on lugeda, kuidas neid kuulsaid filme tehti. Nagu näiteks “Keskea rõõmud” või “Arabella”.

Sümpaatne raamat sümpaatsest inimesest

Polegi muud öelda, kui et jälle üks tore inimene on lähemale tulnud selle raamatu kaudu.
Usun et Elle Kull ongi täpselt selline, nagu ta selle raamatu kaudu paistab.
Huvitav oli lugeda Nõia-Ellast. Ma lähenen inimestele sarnase intuitsiooni järgi aga need paar raamatu müstilist kohta, eriti see silmamise episood ajasid lausa hirmu peale.
Ääremärkusena veel seda, et Elle Kull tundub olema äärmiselt fotogeeniline inimene, kuidas aga on temast suudetud selline kaanefoto teha, jääb mõistatuseks.

Oma silm on kuningas, kõrv keiser

Tahtsin öelda, et palun minge kõik seda ooperit ka teatrisse vaatama. Vaatasin ennetavalt peamiselt lavatagust tegevust, vahepeal ka lava peal toimuvat – see kõik oli tore, aga kohapeal vaadata on toredamgi veel. Milline lavaline liikumine, millised kostüümid, milline säde. Lisaks muusika. Tõeliselt särav lavastus.
Üldiselt oli saalis päris palju täitmata kohti. Ärge siis uskuge kriitikat, vaid minge ise kohale, Estonia apelsinid on väärtasi.

Welcome to Estonia

Welcome to Estonia - ühinen algatusega.