Elumehe päevaraamat

Järjekordne üllitis sarjast “päevik ja lugeja”. Millegipärast asusin seda lugema eelarvamusega, sest Kukumäge olen alati piielnud kaugelt ja väikese kartusega – ma lihtsalt pelgan natuke selliseid üliintensiivselt elavaid inimesi - ja teksti autori suhtes olid samuti segased tunded. Aga raamat on väga hea välja kukkunud, elu pritsib sealt välja nagu mahl sidrunist, vaja ainult natuke pigistada. Ning lähiajaloo seisukohalt samuti huvitav, need olid just ajad, kus ka mina hakkasin natuke ümbritsevast elust taipama, ülikooli- ja malevaelu, teatritükid ja kinofilmid. Lihtsalt huvitav on lugeda, kuidas neid kuulsaid filme tehti. Nagu näiteks “Keskea rõõmud” või “Arabella”.