Aktuaalne kaamera

Kolmapäev, 31. märts 2010

Крокодил Гена и его друзья

Minu kätte sattus üks iidne raamat - Eduard Uspenski "Krokodill Gena ja teised muinasjutud", välja antud 1989 Eesti Raamatu poolt.
Otsisin siia internetist pilti sellisest Potsatajast, nagu ta on seal 1966. aastal ilmunud raamatus, joonistatud Gennadi Kalinovski poolt, aga ei leidnud. Igal pool on ainult Leonid Švartsmani variant, mis pole ka halb, kuid see esialgne on siiski võrratult parem.
"Potsataja on saanud isegi nii populaarseks, et on põhjustanud vaidlusi autoriõiguste üle. Kuigi kirjanik patenteeris Чебурашка nime ja kirjelduse, on Potsataja üldsusele tuntud välimus Leonid Švartsmani looming. Švartsman aga joonistas Potsataja filmistuudio "Sojuzmultfilm" töötajana ning seega kuulub loomakese väljanägemine stuudiole, õigemini selle õigusjärglasele."

Ühes paksus troopikametsas elas väga naljakas loom. teda kutsuti Potsatajaks. Õigust öelda alguses, kui ta veel oma troopikametsas elas, ei kutsutud teda üldse kuidagi. Potsatajaks hakati teda kutsuma alles siis, kui ta metsast ära sõitis ja inimestega kokku sai. Nimesid annavad loomadele ju inimesed. Inimesed on elevandile öelnud, et ta on elevant, kaelkirjakule, et ta on kaelkirjak, jänesele, et ta on jänes. /---/
Nii oli ka Potsatajaga: ta polnud kunagi pead murdnud selle üle, kuidas teda kutsutakse, ja oli muudkui elanud seal kaugel troopikametsas.
Kord tõusis ta varahommikul üles, pani käpad seljale ja läks natuke jalutama ja värsket õhku hingama.
Niiviisi omaette jalutades jõudis ta ühe suure puuviljaaia juurde. Seal nägi ta apelsinikaste. Pikemalt mõtlemata ronis Potsataja ühte kasti ja hakkas pruukosti võtma. Ta sõi ära tervelt kaks apelsini ja tema kõht sai nii täis, et raske oli end liigutada. Seepärast heitiski ta sinnasamasse kasti apelsinide peale magama.
Potsataja magas raskesti ja muidugi ei kuulnud, töölised tulid ja kõik kastid kinni naelutasid. Pärast seda laaditi apelsinid koos Potsatajaga laevale ja saadeti kaugele reisile. Kaua aega sõitsid kastid mööda meresid ja ookeane ning sattusid lõpuks ühe väga suure linna puuviljapoodi.
Kui kastid lahti tehti, siis ühes kastis apelsine peaaegu polnudki, seal oli ainult paks ja pontsakas Potsataja. Müüjad tõstsid Potsataja tema kajutist välja ja panid ta lauale. Kuid Potsataja ei saanud laual istuda: ta oli liiga kaua kastis lamanud ja ta käpad olid kangeks jäänud. Ta istus raasuke aega, vaatas ringi ja potsatas siis laualt toolile. Aga ka toolil ei saanud ta kaua istuda ja potsas seekord põrandale.
Uh, missugune potsataja! ütles poedirektor. Üldse ei püsi paigal.


Nii see lugu algab. Loomaaed Potsatajat ei tahtnud, vaid ta hakkas tööle allahinnatud kaupade poes vaateaknal seistes ja möödakäijate tähelepanu äratades. Tema majaks sai väike telefoniputka, esialgu polnud tal kellelegi helistada, kuid siis kohtus ta noore krokodilli Genaga.
Väga armas lugu. Tuleb meelde lapsepõlv ja palju muud. Kas pole imeline, et aastal 1966 sai Venemaal sellise raamatu kirjutada?
Ja muidugi sisaldab see raamat veel ka jutud: "Onu Teodor, kass ja koer" ning "Garantiimehikesed".

3 kommentaari:

Sirts ütles ...

Sellega seoses meenub üks pärissündinud lugu mu blondi sõbrantsiga.
Jalutas teine peikaga loomaaias ja keegi vallatu oli kribanud ühele tühjale puurile Kesk-Ameerika Potsataja.
Sõbrants sattus nähtust nii elevile, et hõiskas suurest rõõmust:
"Rain vaata, siin elab Potsataja!"
Kusjuures ta uskus esimese hooga tõsimeeli, et see ongi Potsataja puur:D

Meie seltskonnale on see senini üks toredamaid kilde tudengipõlvest;)

kolm ütles ...

muuseas, vikerraadio lehelt saab alla tõmmata Tõnu Aava audiovariandi sellest...
Potsataja räägib nagu... naljakalt, hoopiski erinev multikatõlgendusest.

http://vikerraadio.err.ee/kuularhiiv?saade=192&kid=81

Ok ütles ...

Aitäh selle viite eest!