Täna ma mõtlen

... kas eluseikade meeldetuletamisel on üldse suuremat tähendust.
Ometi teeb Õnnepalu seda ja ainult seda kõigis oma teostes. Lugesin läbi Nigovi "Harjutused".
Tõnu Õnnepalu jutustab meile juba üle kümne aasta ühte ja sedasama lugu: haavatud eneseteadvusega homoseksuaali üksinduse lugu.
Ja mina lugesin tema raamatuid täpselt vastupidises järjekorras, oleks pidanud harjutustest alustama. Kunagi kui ilmus "Piiririik", lugesin selle läbi, kuid erilist muljet see tookord ei jätnud, küllap olin ise noorem ja püsimatum.
Sel talvel lugesin "Paradiisi" ja siis "Flandria päeviku".
Harjutused on neist kõige kurvem, siiram, hingekriipivam ja ausam. Tekib küsimus, et miks üldse peaks endast selliseid asju anonüümsele rahvahulgale rääkima, aga vastus on raamatus lk 301. See on nagu psühhoanalüütiku juures käimine:
Ma jutustasin sellele mehele ühte ja teist, sedasama, mida ma siin olen jutustanud, pluss-miinus. Ta kuulas professionaalsel ilmel. Kui kolmveerand tundi läbi sai, heitis ta pilgu kellale. Siis maksin ja läksin ära. Kergendus oli iga kord suur. Kes siis ei tunneks kergendust, kui saab ära rääkida. Jutustada oma tühist elu, millel pole rohkem tähendust, kui miljonitel või miljarditel eludel. Loomulikult peab selle eest maksma. Kes seda siis tasuta kuulata viitsib. Temalgi oli enamasti igav. Me suured draamad on suured vaid meie jaoks.
Ja siis on veel väga õige see koht, lk 303:
See on ikka minu viga olnud inimeste juttu juhisena võtta. Kuna ma ise ei tea, mis teha, siis on kõik nõuanded nii peibutavad. Nii hea oleks neid järgida. Aga inimeste nõuandeid ei tule kunagi järgida. Need lähtuvad vaid neist enestest, nende huvist või ükskõiksusest. Neid tasub kuulata, neid tasub kõrva taha panna, aga mitte võtta neid tegevusjuhisteks. Need on vaid tõe elemendid, aga mitte lahendused.
Lahendust ei olegi. Võib ju ka blogisse kirjutada ja ära rääkida, maksma (esialgu ehk) ei pea ja kergendus tuleb. Näiteks mina olen praegu haige ja näiteks see raamat nüüd miski teraapiakirjandus küll ei ole. Aga Tartu-aegadest oli huvitav lugeda, isegi sai seal samal ajal figureeritud, kuigi mina olin ühikainimene.
Huvitav, mida ta järgmiseks kirjutab, kust materjali ammutab? Esna looduspildid on ju ilusad, võiks teha fotoalbumi, aga see vist ei müü nii hästi, kui psühhoanalüüs. Ma soovitaks Õnnepalul minna ja elada natuke aega Veneetsias. Näiteks hullude saarel. Millised võimsad tunded, lagunemine, igaviku hõng - ja samas kiirustab mööda moodne maailm. Kõik need miljonid jaapanlased ja hiina suveniirid. Sealt peaks vägev raamat tulema. Mulle jättis küll võimsa mulje.
Võtan nüüd käsile Ristikivi eluloo, see peaks haigele inimesele samuti sobiv lektüür olema. Korstnapühkija on käinud. Jumal teab, mis on järgmine katsumus.