Päike paitab ühtemoodi

Nii sitajunni, kui päikesepoissi.
Kohe, kui see raamat ilmus (2006), mõtlesin et peaks ta läbi lugema. Ikkagi kodumaine kirjandus ja kultuuriajakirjanik. Aastaks 2010 oleme siis jõudnud selleni, et raamat on jõudnud minule vastuvõetava hinnani – 35 kr – ja ostsingi ta ära: et pärast hea oma lugemisringi sõpradega jagada ja emalegi lugeda anda.
Aga ma ei julge seda kellelegi anda. Kõik on ümberringi väikesed kodanlased ja selline raamat, kus suure kaarega pritsib kõikvõimalikke, peamiselt rõvedaid ihumahlu ja pirrud lõõmavad kahest otsast korraga, võiks nende meelerahu rikkuda.
Autor ise ütleb nii: Teenuse kujuna hoidsin silme ees sellist äput, heatahtelist, alati hammasrataste vahele jäävat valget varest.
Ja kahju hakkab peategelasest juba alates esimesest leheküljest. Milleks selline elu? Ma muidugi ei kahtle, et on inimesi, kes niiviisi elada tahavad, aga päriselt uskuda ikka ei oska. Seda enesehävitusinstinkti.
Piinlikult naljakaid seiku leidub raamatus palju ja tihti on tunne, et milleks ma pean seda lugema? Nagu raamatuski Teenus pornofilmi vaatamise puhul ütles ja teleka otsustavalt kinni keeras. Mina lugesin lõpuni, peategelase “ümbersünnini” päikesepoisiks. Aga päris lõpp jättis ikkagi otsad lahti. Kas saab temast nüüd uus inimene või jätkab ta ikka vanal kursil? Viimased leheküljed jätsid pigem mulje, et vanal. Vaene inimeseloom!