Viimastel aastatel on tõeline Panso taasleidmise aeg, nii teatris, kui kirjanduses. Olen läbi lugenud Panso Päevaraamatud ja Naljaka inimese. Teatris ära vaadanud Voldemari ja nüüd siis ka Panso.
Läksin väikeste kõhklustega, sest ega ma mingi teatriloolane ole, et nii sügavuti ühe inimese elutöösse kaevuda. Aga ei pidanud jällegi pettuma. Hoogne, nutikas, improviseeriv, sügav tükk, väga hea stsenaarium, kus liigselt midagi ei seletatud, kuid kõik oli üks tervik. Lavakujundus napp, kuid piisav.
Selle etenduse saab Draamateatri "heade tükkide" riiulile paigutada.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar