Millegipärast on viimasel ajal sattunud minu lugemislauale aina elulooraamatud, nüüd siis Lagle Pareki ema, Elsbet Pareki oma - ja tütre oma on kohe järgmine.Mulle jättis see raamat sügava mulje, lugesin ühe hingetõmbega. Alguses oli lihtsalt huvitav, eriti põhjalik ja seni nägematute fotodega varustatud, ajalooratta pöördudes aga läks aina süngemaks. Ma vahepeal lausa imestasin, kuidas autor nii kiretult nii kohutavaid sündmusi kirjeldab: mehe äraviimine, vene ja saksa okupatsioon, pommitamine - aga nüüd, olles natuke lugenud ka tütre mälestusi, saan aru, et tol ajal olid hoopis teised meeleolud (katkendid ema päevikust), raamatu kirjutamise ajaks aga oli ta juba leppinud. Oligi kaks võimalust: leppida või kibestuda.
Oh, olid alles ajad.
Ja kes teab, mis meidki veel ootab!
Igatahes oli Elsbet Parek kultuurihuviline inimene, kes huviga Pärnu muuseumis töötas, algul isegi täitsa palgata. Ta oli selle muuseumi hing ja looja ja püüdis igal ajal, ka Stalini ajal, muuseumi säilitada. Huvitav oli lugeda Koidula ümbermatmisest, retkedest Moskvasse ja Kihnusse. Vahepeal hakkas juba tunduma, et ka nõukogude ajal on võimalus elada.
Aga ei - raamat lõpeb 1949. a küüditamise kirjeldamisega. Perekond on rongis, Elsbet Parek oma perest eraldatud ja ei tea, mis edasi saab.
Lisalugemist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar