Hindrek Meri "Tagasivaateid veerevast vagunist", Eesti Päevalehe kirjastuselt. Kahjuks pole selles väljaandes fotosid. Raamat on haarav, lugesin suurima huviga.
"Selles Venemaa piirkonnas ei peetud vähemalt tol ajal vajalikuks niisugust asutust nagu käimla ja igaüks pidi ihuhäda korral leidlikkust üles näitama. Hoovis oleks ju ruumi jätkunud, kuid seal peremehetsesid nälginud sead, kes olid ilmselt valmis koos minu essuga ka mind ennast nahka pistma.
Selle vältimiseks leiutasin oma mooduse: ronisin aia ülemisele latile, võtsin mõlema käega aiaposti ümbert kinni ja asusin asjale.
Sead olid kohemaid platsis, ajasid end vastu planku tagumistele jalgadele, avasid justkui krokodillid oma hambulised lõuad ega lasknud ühtki kübet mööda pudeneda. Tundsin iga kord õudset hirmu, justkui olnuks tegu tõeliste kiskjatega."
Ekspress on avaldanud sellest raamatust kohti, mis puudutasid jutustaja lapsepõlveaegu küüditatuna Venemaal. Väga värvikad pildikesed.
Ent ka ülejäänud ajad on sama huvitavad lugeda. Eesti on ju nii väike, tegelikult tunnevad kõik kõiki. Mulle oli eriti põnev lugeda, sest juhuslikult olen õppinud samas ülikoolis ja samas teaduskonnas - küll kolmkümmend aastat hiljem, kusjuures mõnedki õppejõud olid samad - ja suunatud pärast ülikooli tööle samasse majja, kus jutustaja veetis enamuse oma tööaastatest. Koolis aga käisin samas, kus autori tütar.
Meri on kirjutanud, et ta on alati elus püüdnud olla kohanduja, hakkama saaja, samas iseendaga vastuollu sattumata. Ses mõttes oli huvitav võrrelda äsjaloetud Lagle Pareki mälestustega.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar