Esimesed veerand tundi olin ikka täielikus vaimustuses. Mulle meeldis, kuidas eestlased Dostojevski kultusraamatu tegelasi mängivad, meeldis muusika (osales ka meeskoor “Kaevur”), filmimise koht Narva kirik. Rongistseen oli lihtsalt vapustavalt hea, sellele järgnes linnas ekslemise stseen - samas kirkus üles filmitud, seegi oli hea - prügikastist väljahüppav kass, leopardiga libu ja Mõškini kohtumine Jepantši kaaskonnaga. Aga altes Nastasja Filippovna sünnipäevast sain aru, et seegi eesti film on saanud kaasa peaaegu kõigile eesti filmidele pärandunud venimishaiguse. Ja üleüldse oli Nastasja Filippovna tegelaskuju natuke teistsugune, kui ma raamatut lugedes ette kujutasin: ta polnud piisavalt deemonlik.
Aga võibolla et see tundus mulle ainult.nii. Risto Kübara Mõškinist olin aga võlutud.
Ma saan aru, et koolilapsi viiakse seda filmi lausa klassikaupa vaatama. Igatahes võiks ikka enne lasta lapsed suureks kasvada, raamatu läbi lugeda ja siis saab ehk rohkem aru ka, mis toimub.
Ja loe seda arvamust ka.
Mitte norgu jääda ühegi õnnetuse puhul – see ongi elu ülesanne.
(F. Dostojevski)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar