Aktuaalne kaamera

Kolmapäev, 6. juuni 2012

Sellises olukorras tuleb imed ise üles otsida

Lugesin reisil olles läbi reisiraamatu. Krister Kivi oskab kirjutada nii, et on naljakas lugeda, samas ka pisut kurb. Kivi järjekordse reisi ja raamatu ajendiks oli seitsme maailmaime külastamine, tegelikult vahet pole, mis tal parajasti ajendiks on.

„Idee kõik uued maailmaimed läbi sõita tekkis nii nagu ideed sageli tekivad – iseenesest,“ tunnistab Kivi raamatu sissejuhatuses. “Ma ei oska põhjendada, mis mind neid vaatama kisub, kuid ilmselt on põhjus asjaolus, et elus endas on imesid ju imevähe. Niipalju kui ma meenutada suudan, pole minuga juhtunud midagi imelist juba viimased kümme aastat. Sellises olukorras tuleb imed ise üles otsida, sest Eestis neid pole, kui muidugi mitte võtta arvesse Munamäge ja Vabadusekella.“
Lugeja ees avanevad nüüd Hiina müür, Petra kaljulinn Jordaanias, Kristuse kuju Brasiilias, Machu Picchu Peruus, maiade kuulsaim linn Chichen Itza Mehhikos, Colosseum Itaalias ja Taj Mahal Indias.


Pärlid raamatust:

Lk 6 Kord ühel hilisel õhtul jõin ma eksituse tõttu koguni ära pool klaasi punast siirupit, mis osutus hiljem koššerveiniks.

Lk 30. Ma ei tunne end enam üldse hästi. Kuus-seitse tundi tagasi sai Ammani lennujaamas puhvetilaadsest müügipunktist saatusliku impulsi ajel ostetud tikka masala võileib, mis kujutas endast kahte väga valget saiaviilu, mille vahele oli kokkuhoidlikult määritud punast toiduvärvi. Otsustades kõhust nüüd tulvavate kõrvetiste ja korinate järgi, ei olnus see ikkagi mitte mingi värv, vaid lihtsalt rotimürk.

Lk 66: Minu spordiõpetajale see muidugi ei meeldinud. Tema armastas teha rivistusi, urahtada ja rumalamaid sportijaid peaga vastu seina lüüa ning ilmselt poleks tal olnud midagi selle vastu, kui rahvastepallis kaotanud meeskonna tohtinuks joonelt jaaguaride ette visata. Lõppkokkuvõttes oli ta ju ise ka loom – sinistes dressides gorilla, kes oma karjääri tipus sai paari sõna ulatuses aru inimkeelest.

Lk 72: Muutusin ärevaks juba siis, kui lennule registreerides hüppas tabloole teadaanne „uus info kell 19.40“, sest lennukiga sõites ei ole „uus info“ kunagi teretulnud (vana info lennu väljumise kohta sobiks alati suurepäraselt).
Lk 76: Kaks tuhat aastat on möödas, kuid liigikaaslase surm – või vähemalt surmaohus olek – on meile jätkuvalt ultimatiivseks meelelahutuseks. Kõik on sama. Midagi ei ole muutunud.

Lk 80: Ka hämarale ja hiiglaslikule Sao Paolole – linnale, mida on raske armastada, kuid kus võib kergesti kaotada.

Lk 85: Pealegi Buddha lihtsalt imbus tesipoolsusesse otsekui salvrätikule asetatud tükike võid, sellal kui Kristus lahkus rokkstaariliku pauguga, millest kõneldakse tänaseni – ja ma isegi ei räägi siinkohal tema hilisemast ülestõusmisest.

Lk 95: Lõhnab toore sibula järele, mullaste küünealuste järele -, kuid ma ei kaeba. Need siin mu ümber on head, lihtsad inimesed, kellest ükski ei ürita magamise ajal pihta panna mu vara ning kellest kõik kaitsevad mind katsete eest Ollantaytambos enne lõpp-peatust maha minna. Pealegi kas mina tahaksin näiteks lugeda Rootsi turisti sulest pärit kriitilist käsitlust Männiku bussist? Ei taha. Sõida limusiiniga, kui sulle buss ei meeldi, vastik Skandinaavia esteet!

Lk 43 (kõige liigutavam koht, võiks isegi öelda – kõige imelisem): Kui Shatabi Express lõpuks tuleb, istub mu kõrvale hiiglaslik hindu naine, surudes oma pehme padjataolise käe tugevasti vastu mu õlga. Ma ei tõmba oma kätt ära, sest see on hea, turvaline tunne – olla kellegi lähedal. Kellegagi koos. Ma arvan, et see ongi armastus: veidi jagatud lähedust ja kehasoojust, hingamine ühes rütmis. Ma arvan, et see on kõik, mis on. Jään magama ja veel enne kui rongisaatjad tulevad oma katelokkidega serveerima dhalit, karrit, suppi ja keeduriisi, jõuab läbi mu hämara unenäo vilksatada mälestus raamatust, mida lapsena lugesin: halva kvaliteediga mustvalge foto, millel on kujutatud emata jäänud ahvipoega, kes end oma traatpuuris vastu riidega kaetud soojaveepudelt litsus, silmis segu suurest õnnest ja hirmust. Tegelikult ongi üks suur padi või hiiglaslik soojaveepudel kõik, mida inimesel vaja: see on kogu armastus, mida sa näed. Ja kui sa peaksidki enne hommikut kuulma salapärast lapsenuttu, ei ehita padi sulle küll mälestuseks marmorist mausoleumi (Taj Mahal), kuid mis tähtsust olekski ühel kivist mälestusmärgil selle läheduse kõrval, mis su elus just äsja on olnud.

Kokkuvõttes selgub, et reisi sihtkohtades Krister Kivi imet ei leidnudki, ime on tema enda ja kõigi inimeste sees, ükskõik, kus me siis ka parajasti ei viibi. Paar postitust tagasi sai ju siinsamaski öeldud, et kaugele reisimine meid iseenese eest ei päästa.

Aga ma tunnistan, et on raske elada teadmisega, et hea on seal, kus meid pole. Või kuidas nad seal filmis ütlesidki: Sina ise ära oma elu keeruliseks ela. Mõeldud – tehtud?

Kommentaare ei ole: