Aktuaalne kaamera

laupäev, 23. veebruar 2013

Matk Barranco del Infierno's

Barranco del Infierno tähendab maakeeli Kuradi kanjonit. See asub Tenerifel Adeje linna lähedal, looduskaitsealal. Ametlikku matkateed sinna ei ole st Hispaania riik ei võta vastutust, et tee on hooldatud ja ohutu. Tegelikult on tegemist täiesti hästi tähistatud, sildade ja viitadega varustatud korraliku matkarajaga. Lihtsalt kui midagi peaks juhtuma, siis tuleb ise hakkama saada, sest kanjon on nii sügav, et näiteks mobiililevi seal ei ole.
Edasi-tagasitee pikkuseks on 5,8 km ja hiljem pealinnast omandatud matkaraamatu järgi kulub selle läbimiseks 3 tundi. No meil kulus 4 tundi, vabanduseks võib öelda, et tegime küllaldaselt vaadete nautimise peatusi ja lisaks oli meil kambas kaks üle seitsmekümneaastast, kuid muidu igati tegusat matkajat.
Auto jätsime Adejesse, kiriku ette. Ronisime ülespoole kuni Otelo restoranini, kust 350 m pealt algaski hästi tähistatud matkarada.



Teel märkasime huvitavaid taimi, näiteks Canarina Canariensis, mida leidus just niiskemas raja osas, joale lähemal.


Raja kõrval jooksis vanaaegne veekanal, siit on Adeje linna elanikud juba aastasadu oma vett saanud.




Mesitarud kaljulõhangus. Meie kambas olnud mesinikud imestasid kõvasti, et kuidas ometi neid tarusid hooldada saab. Aga kuidagi tundub see ometi võimalik olevat.



Lilli, mida tolmeldada, nendel mesilastel juba jätkus.
video
Vetemäng raja lõpus. Kõrgus on 630 m. Selle tuvastasin ma raamatu abil,


sest nagu juuresolevalt pildilt näha, polnud selles Kuradijäärakus ei levi, ega võimalust GPS-l satelliitidega sidet saada.
Viimane tähistatud matkamärk.

Mingil hetkel tagasiteel saime sel rajal kogeda ka tõelist hirmu. Äkki algas suur kõmin ja mürin, aga aru ei saanud, kust see täpselt tuleb. Keha tundis paanilist hirmu, ei teadnud, kas põgeneda edasi või tagasi või hoopis end vastu maad litsuda. Tegelikult tardusime lihtsalt kohtadele. Kui suur mürin läbi, olime veel tükk aega väga vaiksed. See oli olnud kivilaviin. Jõudsime varsti ka kohale, kus kolm-neli umbes meetrise läbimõõduga kivi olid alla varisenud, oma teel suure hooga taimi lõhkudes. Varsti jõudsime järele ka tolmupilvele. Meil oli õnne, et laviin meist eemal toimus. Siin poleks ka kiiver vist aidanud.
Nii tehti meile kujundlikult selgeks, et selline retk võib ohtlik olla ja matkaraamatus soovitatud matkaapteegi kaasavõtmise üle ei tasu naerda. Kuigi ma ei kujuta ette, kas ja kes oleks seda apteeki kasutanud, kui tõepoolest ... ja levi ju ka seal pole.
Aga Jumal tänatud igatahes.
Oli elamusrikas matk.
Pärast võtsime veel Adejes Pollo a Mojod, aga mitte Otelos (mis on liiga turistiderikas), vaid Ramblal.

Kommentaare ei ole: