Santorini. Teekond Ayia Triadasse

Kaks lugu autori kahest reisist Kreekasse. Lugeja võetakse kaasa Kreetale ja Santorinile, põimides reisikirjelduste vahele katkeid Kreeka mütoloogiast, mõtisklusi Kreeka ajaloo ja kultuuri, elu ja inimeste üle. Kaplinski läks Kreetale 1991. a jaanuari lõpus, kui ta oli saamas 50 aastaseks, Leedus ja Lätis tärisesid automaadid ja Tallinnas ehitati barrikaade. Santorinil (Püha Irene saar e Thera) aga käis ta 1997. a.

 „Teekond Ayia Triadasse“ on varem ilmunud 1993. aastal. „Santorini“ ilmub esmakordselt.

Näha on, et Santorini osa pole nii tihedalt läbi töötatud, aga mõtisklemisväärset leidub siingi:

Paljud* meist ei taha omaks võtta, et meie elul pole mõtet, pole sügavamat tähendust. /---/ Ma lepin täiesti sellega, et olen juhus, paljude juhuste tulemus. Kui mõnel hetkel olen õnnelik juhus ja ehk olen suutnud olla selline juhus ka mõnele teisele inimesele. Seda on tegelikult väga palju. Sellest aitab.

Raamatus, eriti selle teises, varemavaldatud osas „Teekond Ayia Triadasse“  süüvitakse pikalt kultuurisemiootikasse,  Kreeka ja Kreeta ajalukku. Kreeta on Kreeka kultuuri häll ja Kreeka on Euroopa kultuuri häll. Päevakajaline ka tänapäeval, näiteks: Aleksander (Makedoonia) ja tema pärijad olid eelkäijatest küünilisemad. Nad uskusid ise vähem ja seetõttu oli neil lihtsam teiste usku oma huvides kasutada.

Erilise mõnuga on Kaplinski peatunud minoilisel ajajärgul, mille kõiki nüansse mina veel vääriliselt hinnata ei oska. Aga Kreeka ajalugu üldisemalt koos paralleelidega Eesti ajaloole on õpetlik lugemine: Kas ei ole meilgi, kui tahame saada tagasi Ivangorodi, võimalus kaotada hoopis veel Narva ja Sillamäe? Lapseküsimus on muidugi, kellel on õigus, kreeklastel või türklastel. Teiste sõnadega, kas Konstantinoopol või Istanbul, Smyrna või Izmir, Trapezund või Trabzon? Või kolmandate sõnadega, kui kaua peab rahvas asuma varem teisele kuulunud maal, et tal oleks sellele maale peremeheõigus? Kui kaua on rahval õigus tagasi nõuda talle kunagi kuulunud maid?

/---/ nende lahendamisel on kõige otsustavam argument olnud jõud, tihti alasti vägivald. /---/ Igaüks on õige iseenda meelest. Õigus on alati minul, mitte teistel. /---/ ja siis on vaja kedagi, kes tuleks ja ütleks, kelle õigus on õigem. Aga kui mõlemate õigus on võrdne, mis siis? Siis tuleks pooltel leppida ja rahus elada. /---/ Kas ei tähenda see siis leppimist, loobumist õigust nõudmast? Mingil määral kindlasti. Õigus on midagi elementaarset, nagu vesi, nagu tuli või tuul. Mõlematega on paha, kui neid on liiga vähe või liiga palju. Vahel võib juhtuda, et õigust on alguses liiga vähe ja siis liiga palju – põuale järgneb uputus.

Huvitav tõik on Mägi Kurdla teooria tutvustus, et Kreetalt leitud Phaistose ketta tekstid on eestikeelsed (refereerib omakorda baltisakslast Gleye’t) ja et see olevat muidugi täielik jama.

Vähemalt on lugemisest niipalju kasu, et suveniiripoodides müüdavad kamare-keraamika koopiad ei tundu edaspidi mitte lihtsalt ilusad ja maitsekad asjad, vaid on tekkinud mingi aim nende ajaloost. Ja sellest sõnnimänge kujutavast pildist, mis juba kümme aastat meie kodus seina peal rippunud ja lihtsalt ilus ja salapärane olnud on.

Salapära aga inimene vajab. Ma usun, et niipea, kui maailm meie ümber kippus liiga selgeks muutuma, ilmusid sinna uued saladused, olgu meie oma alateadvus või UFOd ja tulnukad. Ja Knossose või Thera freskod, mis oma fragmentaarses ilus on piisavalt salapärased.

Seda on küll tänapäeval keeruline kujutleda, et oleksid Knossosel ainus külastaja – nii nagu Kaplinskil vedas. Kui meie käisime (2002 hooaeg), siis oli seal mustmiljon külastajat. Kaplinski ütlebki, et kes tahab Kreetal supelda ja purjetada, peab sinna minema suvel, kes tahab vaadata lilli, - kevadel, kes tahab rahus tutvuda muinasmälestistega, - talvel. Kuigi ilmad võivad olla külmad ja vihmased ning mõned muuseumid kinni.

Lugedes kirjeldust Kreeta taimestikust, tekkis mul tõsine tahtmine tulla Kreetale kevadel, et näha kõiki neid õitsvaid alpikanne, tulpe, hüatsinte, nartsisse, ja eriti – viigipuid. Meie oleme käinud alati septembris, siis on ka tore, sest viigipuu viljad on valmis. Üks tore Kaplinski märkus seoses taimedega: kodumaa muld peaks lillele olema olulisem kui inimesele.

Üks minu lemmikkirjanik Karl Ristikivi on selles raamatus tihti jutuks. Ristikivi oli õigeusku, muide. Ristikivi tsitaat, mis teda nii hästi iseloomustab: „Kõik on koorem, isegi armastus“, aga Kaplinski ei ole sellega päriselt nõus J Kohustuslik armastus teeb tõsiseks, mõnikord isegi kurjaks. Kurjaks nende vastu, kes võtavad elu kergemalt, mängulisemalt./---/ Kõik on koorem, eriti võitlus.

Kaplinski mõtiskleb palju tänapäeva massiturismi üle. Meis kõigis on turist, kes hulgub ja eksleb mööda maailma nagu Ahasveerus, otsides Midagi Muud. /---/ Ta põgeneb oma kultuurist ja iseendast, tassib aga end ja oma kultuuri igale poole kaasa. Kui ta ka oma turismis pettub ja aru saab, et nii endast ja kultuurist ei pääse, võib ta muutuda millekski ohtlikumaks.

See, mis seni tundus kauge ja eksootiline, muutub nüüd tavaliseks, saab osaks meie igapäevasest tarbimisest nagu apelsinid ja banaanid Skandinaavias. /---/ Muuseumid on mineviku muuseumid, oleviku muuseumid on poed.

Oleme kummalised inimesed, et tahame nii väga mõista teisi kultuure, mis meie esivanematele suurt korda ei läinud. Nemad kõik olid rahul oma kultuuriga, neil oli sellest küll. Meil siis nähtavasti ei ole. Mina arvan, et meie esivanematel ei olnud lihtsalt eriti aega muuks, kui ellu jäämiseks. Sellepärast polnud neil ka depressiooni ega muid moodsa aja haigusi.

Passi kaotamine kuulub turismi juurde nagu vargused, tarakanid vannitoas, mahajäämised rongidest, toidumürgitused ja päikesepõletused. Eks paljud meist (mitte mina) lähe ju ka turismimatkale alateadlikus lootuses, et midagi juhtuks, et katkeks elu hall monotoonne kulg. Tsiviliseeritud ühiskond on ühiskond, kus midagi ei juhtu. Me igatseme tsivilisatsiooni, aga küllastume temast ja tahame midagi muud, mida võiks nimetada barbaarsuseks (see seletab, miks Põhjamaade krimifilmid on nii julmad ja verised). Tahame ohtusid, seiklusi, olgu või erootilisi või administratiivseid, tahame ootamatusi, olgu või tarakan vannitoas (ei taha!). Me tahame tegelikult isegi õnnetusi ja kuritöid, kuigi ei tihka seda endale tunnistada. Seda tunnistab aga meie eest õudus- ja katastrooffilmide populaarsus. /---/ Ma ei tea, kui hästi ja kui kaua Lääne inimene seda heaoluühiskonda välja kannatab. Mingil määral aitab teda küll see, et heaoluühiskond on kui saareke vaeses ja barbaarses maailmas, kus kogu aeg midagi juhtub. Samas  - heaoluühiskonnas muutuvad inimesed üllatavalt kartlikuks.

Kuna turism on väga tihedalt arhitektuuriga seotud, võiks peatuda ka Kaplinski arvamusel arhitektuurist.

Funktsionalistlik arhitektuur on olnud üks inimsoo kultuuri kõige rängemini laastanud epideemiaid. /---/ Kõik arhitektuur on funktsionaalne, on täitnud mingeid funktsioone. Küsimus on vaid selles, milliseid. Ja funktsionalism püüdis tegelikult viia need funktsioonid miinimumini… on ilus öelda, et maja on elamise masin, kes aga oskaks öelda, mis on elamine. /---/ Suurele osale inimese probleemidest ei ole funktsionalistlikku lahendust, see tähendab, et nende lahendamine ei ole jõukohane ühelegi inimesele või inimeste rühmale siin ja praegu.

Katoliku, protestandi ja ortodoksi kirikute põhierinevuste lahkamine on minu meelest Kaplinskil välja tulnud nutikalt, kuid jäägu see asjatundjate otsustada.

Samuti lõik (üsna raamatu lõpus) suremisest on elegantne ja tabav.

Ja siis raamatu lõpp. Meie aeg Kreekas hakkas otsa saama.  

Aga meie aeg alles algab… Ma olen mitu korda juba Kreekas käinud, aga tahan sinna kogu aeg tagasi minna. Ma ootan rahulikult, ometi olen ootusärev.

_________________________

* kursiivis on tsitaadid Kaplinski tekstist. Raamatu enda küljenduses kasutatud kursiivi mõte jäi mulle ebaselgeks. Et mis juhtudel ja järjepidevusel täpselt kursiivi kasutatud on