Aktuaalne kaamera

Kolmapäev, 25. märts 2015

F. Dostojevski "Vennad Karamazovid" Draamateatris

Käisin teisel etendusel, ehk siis esimesel pärast esietendust. Niipalju, kui ülikooliaegadest mäletan, kui ma seda teost lugeda püüdsin kuid oma pealiskaudsuse ja püsimatuse tõttu pooleli jätsin, on tegemist hiiglasliku saagaga. Huvi oli suur, eeskätt just et kuidas on võimalik mahutada see materjal ühte lavastusse, olgugi et kolm tundi ja kakskümmend viis minutit, ühe vaheajaga.
Tegelikult ei saagi jah. Tuleb ikkagi uurida wikipediat või võtta käsile päris-raamatud, sest need igavlevad mu kodusel raamaturiiulil täitsa ilmaasjata.
Samas ei saa öelda, et etendus oleks halb. Täiesti adekvaatne arvustus on ERR kultuuriportaalis, täpselt nii ongi, eriti mis puudutab kõrvaltegelaste rolle. Jah, Kark oli naljakas, aga oma tattipritsivas kõrgendatud tuuridega etteastes sobinuks see roll mõnda teise lavastusse. Kas äkki on viga selles, et Draamateatri näitlejatel ei ole piisavalt võimalust erinevaid rolle teha, kui sa näiteks mängid aastakümneid „Eesti matuses“, siis tahes tahtmata kujunevad teatud stambid. Muidu oli tore, et nägi laval „häid vanu Draama näitlejaid“, vabandust Merle Palmiste, kuid pole ammu teda näinud. Mait Jooritsa toomine Rakverest on hea mõte. Natukene värsket verd, head vanad näitlejaid, see on hea kombinatsioon.

Äkki see lavastus veel küpseb ja areneb, kui aega antakse. Kas meil on suures saalis piisavalt vaatajaid nii keerulisele teemale, selles on ju küsimus. 

Mitte norgu jääda ühegi õnnetuse puhul – see ongi elu ülesanne. 
(F. Dostojevski)

Kommentaare ei ole: