Väga isiklik, nukralt mõrkjas, mõneti massohistlik ja resigneerunud, liigvara liigvana tahta olemine. Mina ei tea, mis mind selles aeglases halas nii võlub. Tegelikult saaks paljusid vaatlusi tõlgendada ka hoopis optimistlikumalt ja lõpp ei peaks paistma nii vääramatult tume, sest kui kogu aeg millestki rääkida, seda korrutada - siis see juhtubki. Ja kas sa tahad, et juhtuks?
Aga ikka väga hea raamat, hea lugemine. Eriti meeldis mulle esimene osa, Valede kataloog. Juured, millest see algab, Hiiumaa, see omab lihtsalt nii ehedat energiat, et isegi Londoni kultuurikiht ega Marx ja Engels selle vastu ei saa. Sest Inglismaa käod on laisad ja mugavad, nagu Õnnepalu ütleb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar