Aktuaalne kaamera

Esmaspäev, 17. august 2009

Eesti naine, kes peab ülal meest ja viit last ning koera

Minu tutvus Kati Murutari loominguga piirneb “Naisena sündinud” raamatuga, pärast mida ma tema raamatuid pole enam lugenud. Kunagi sattusin ka teatrisse vaatama etendust “Mina, naine”, mille peale mul kohe meenus lihtne, kuid aus, üldse mitte selle etenduse peale tehtud kommentaar:

/---/ mulle meeldivad …, kus räägitakse olulistest asjadest ja kus režissöör ei ürita isiklikke vaegusi suure kunsti pähe pakkuda./---/
Kahjuks ei mõisteta sageli, et kunstnikul on vastutus selle ees, mida ta oma loominguga teeb. Oma töödega võtab iga kunstnik vaataja-kuulaja eluaega ja pakutu peab seda kulutust väärima./--/

Ja nüüd võtsin täitsa vabatahtlikult kätte raamatu, mis kingitusena mulle kätte potsatas. Ning üllatusin positiivselt. Ausõna, see polegi nii hull. Kui inimene räägib endast ega projitseeri kõiki oma tõlgendusi naissoole üldiselt, siis ma olen isegi nõus seda huviga lugema. Aga Katist on kahju ikkagi.

Kommentaare ei ole: