Aktuaalne kaamera

Esmaspäev, 30. november 2009

Imet oodates

Sattusin ka Pöffile, vaatama filmi Lourdes. Film oli hoolikalt valitud ja ma ei pidanud pettuma.
Pöffi kodulehelt sujuv sisukirjeldus:
LOURDES algab aeglaselt ja ametlikult ettekandjatega, kes kauge “Ave Maria” saatel katavad sööklalaudu. Palverändurid tulevad tasapisi sööma, mõned neist ratastoolides, saadetuna Malta ordu ohvitseridest ja vabatahtlikest. (Maarja pühamut külastab igal aastal 1,5 miljonit inimest, paljud neist on puudega ja peaaegu kõik ootavad imet.) Kuid ratastooli aheldatud, multiskleroosi põdev Christine (Sylvie Testud) on siin sellepärast, et “see on ainus viis kodust välja saada”, nagu ta noorele vabatahtlikule Mariale (Lea Seydoux) tunnistab. Mõlemale jääb silma noor Malta ordu ohvitser Kuno (Bruno Todeschini), ja neid kõiki märkab omakorda ebamaiselt range nunn Cecile (Elina Lowensohn). Režissöör Hausner kujutab nende Lourdes’ile lähenemist otsekohesel ja vaoshoitud moel. Mida edasi, seda enam hakkab film keskenduma imede ja usu teemadele. Hausner käsitleb keerulisi teemasid delikaatselt ja filmi läbib tänuväärselt kerge koomiline joon, mis on suuresti üldisele elamusele toeks. Lõpuks lahendatakse kõige ilmsemaid küsimusi – Mis on ime? Miks tema ja mitte mina? – ootamatult kõigi tegelaste keeruka tantsu abil. Osatäitmised, eesotsas Testud’ga, on head kuni väikeste kõrvalosadeni välja: kaks klatšimoori, preester, vabatahtlikud ja väike grupijuhtide vandeseltskond, kes koguneb igal õhtul, et mängida kaarte, juua veini ja Jeesuse üle nalja heita.

Film oli mitmekihiline ja mõtlemapanev. Kuna filmitud on n-ö tegelikes oludes, oli mõnevõrra masendav näha kogu seda palverändurite massi, suveniirimüüki, inimkätest läikima lihvitud koopaseinu ja meeleheitlikku lootust. Sest mitte midagi muud ju nendel inimestel pole. Preestrite jutt sellest, et isegi kui keha ei muutu, siis ravitakse inimese hinge, tundus pelga jutuna: aga mis tal muud öelda, et inimesele natukenegi meelerahu anda? Näiteks emale, kelle laps on väga haige.
Palverändurite grupis oli äärmuslikke uskujaid ja tõelisi silmakirjateenreid.
Juurdlemisväärseid kõrvalliine esindasid ka "abistav personal" ja nende omavahelised suhted ning suhted patsientidega. Noor, elu ahmiv ja uudishimulik Maria, kes ei teinud midagi halba, kuid oma elujõulisuses oli tõeliseks katsumuseks ratastoolis istuvale Christinele.
Ja äkki hakkaski tunduma, et on halastatud ja ime(d) on sündinud. Aga ei. Filmi lõpp oli kurb. Vähemalt minule. Ma oleks siiski tahtnud, et ... Nii raske on uskuda, kui imesid ei sünni.

Issand, aita, et ma püüaksin

rohkem lohutada, kui lohutust leida;
rohkem mõista, kui mõistmist leida;
rohkem armastada, kui armastust leida.
Sest kes annab, sellele antakse;
kes andestab, sellele andestatakse;
kes sureb, tõuseb üles igavesele elule.

Palve rahu eest (Püha Franciscus Assisist)

Ja lõpetuseks veidi ka õhkkonnast kinos. Olen äärmiselt harv kinoskäija. Tänapäeval. Kaneelikoore-nimelises kinos loomulikult esimest korda.
Sellel seansil tekkis täitsa tunne, et olen jälle sattunud TRÜ filmiklubisse. Popkorni ja kokakoolat keegi ei tarbinud, publik eristus tunduvalt Stalkeris ringikolavast massist, vähemalt see on hea. Naaber võttis jalast kummikud, et tunda end vabalt, mina pole vastu, peaasi, et keegi telefoniga ei räägi. Film hilines mõnevõrra ja kõik ootasid kannatlikult. Subtiitrid olid võimatult halvasti nähtavad ja kui oleks pidanud neid pidevalt lugema, poleks pilti jälgida suutnudki. Mehaanikute boks - või kuidas seda nimetadagi - kostis läbi, kas seinad ei peaks siiski olema helikindlad?
Üldisele korraldusele ja õhkkonnale saan siiski viiepallisüsteemis panna hinde kolm pika miinusega.
Tunnen puudust Sõpruse armsast kinosaalist.

Kommentaare ei ole: