Stiilne muinasjutt, ja mis peamine - hea lõpuga. Ma olin küll valmistunud raamatu lugemiseks, mis minu jaoks tähendab ikka kaalukast tekstist läbinärimist (võrdluseks - loen praegu ka Ristikivi päevaraamatut, mis pole üldse halb, muide, aga võtab aega), kuid tegu on ühe õhtu muinasjutuga. Ridade vahel ütlemata jäetu võib hiljem paaril õhtul läbi mõelda.Väga elegantne raamat, palju pärleid. Näiteks:
Inimesed jagunevad. On neid, kes teevad teistele liiga ja on neid, kellele tehakse liiga; nende viimaste seas on osa selliseid, keda rünnata olekski justkui aus, sest neil on küllalt jõudu, et tagasi lüüa, ja siis on teisi, kes omas vastikuses lausa kutsuvad enda vastu astuma, sest nende tehtav halb pole midagi enamat kui suurt tasakaalu taastav kättemaks.
Rein Raud on vastanud küsimusele: kas maailm on ebaõiglane nii:
Maailm on selline, nagu ta on. Ma ise ütleksin, et raamat räägib pigem võitmise-kaotamise teljest. Üks kõrvaltegelane ütleb seal, et kõik need, kes tahavad tingimata võita, kaotavad alati. Tegelikult asi paraku nii lihtne ei ole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar