Abi ei ole kaugel

Remondinipp. Oodake ära, kuni mõnel teie pereliikmel tuleb juubel. Mida suurem juubel, seda parem. Kastke juubilar värvi sisse ja hakake teda õhku loopima. (Veel parem, kui oleks kaksikud-juubilarid, siis saaks kahte erinevat värvi kasutada, minu lisandus). Juba 35ndast juubelist piisab, et teie elutoa lagi saaks kordumatu ja fantaasiarikka mustri. Samuti tuletab uus lagi juubilarile alati meeldivalt möödunud sündmust meelde.

Rebecca Kontus ja Tomtomm trio

Kas teie teadsite NO99 Jazziklubist? Mina üldse ei teadnud, enne kui head inimesed sinna kutsusid. Igati meeldiv ja hubane, mitte nii mainstream-koht.
Tõsiselt virtuoossed muusikud ja särav solist. Huvitav oli neid jälgida nii lähedalt, sest "endine Supiteatri saal" on ju nii pisike. Seekord said seal kokku lisaks tavapärastele tudengitest kaasaelajatele ka erakonnaüritusel osalejate vastupidavam osa, moodustades toidu nimega "poliitilised broilerid jatsumaigulises dipikastmes rohke veiniga". Päris huvitav oli kogu seda etendust jälgida.
Jazziklubi tuleb kindlasti edaspidigi külastada.
Õnneks pole see ka ülemõistuse kallis, 70 kr, tudengitele 50 kr, ja siit saab veel allahindlust.

Tundidepikkune tants iseendaga

millest sa südames juba ammu tüdinud oled, kuid mida sa ikka veel ära lõpetada ei julge..
Kui uudis raamatu ilmumisest tuli, siis mõtlesin kohe, et selle ma endale ostan. Sest "Eesti maja" meeldis mulle ju omal ajal väga. Kivi oskab sõnu seada sel erilisel eneseiroonilis-kurblik viisil, mis mulle hästi istub.
Pärast läbilugemist olen ma nõutu ja segaduses. Mis see nüüd oli ja miks see oli. Kui üks inimene on siin elus otsustanud olla kurb, siis vahet pole, mis kandjal: messengeris, skypes, e-mailiga, iPad-s, kus veel ... see tohutu võõrandumine teeb kurvaksoleku kuidagi eriliselt kergeks. Olemise talumatu kergus. Sest oma kurbuse leiad sa alati üles. Kuid küsimus on, kas sa pead selle tingimata üles korjama ja terve elu kaasas tassima.
"Päris" elu on aga kusagil mujal. See on näiteks selles lõigus:
Mis iganes sind õnnelikuks teeb. Mina ei tea ju, mis sind õnnelikuks teeb. Aga ma lihtsalt tahan, et sa teaks, et mina tahan sulle alati parimat. Ja et mina olen su sõber kuni elu lõpuni.
Ei ole loomulikult kirjutatud, kumma elu.

Tegelikult, ei saagi soovida, et mina, lihtne inimene, kõigest aru saaks, kuigi ma olen loomu poolest ju kaastundlik ja näiteks see artikkel liigutas mind kunagi väga. Aga lõputu soigumine teeb mind kärsituks. Ma ise lähtun oma tegemistes pigem põhimõttest, et parem õudne lõpp, kui lõputu õudus.
Aga ei - lõpulehekülgedel tundub, et isiklik autodafee jätkub.
Mulle pole autodafeed kunagi meeldinud ja sõnaseadmisoskus seda sel korral ei korva. Kuid palun mitte unustada, et see pole isiklik, see on ilu kirjandus, see raamat, ma mõtlen.

Emma Elisabet Oinas elik Elo Tuglas

Päevaraamat, esimene osa. Nagu juba varem seletatud, alustasin Elo Tuglase päevaraamatute lugemist hilisemast. Esimene päevaraamat on tõepoolest teise meeleoluga, andes edasi katkeid kultuuritegelaste seltskonnaelust maailmasõjaeelses Tartus, reisidest, sekka mõned isiklikumad killud – kuidagi kergem lugemine. Vähemalt algusaastad. Kirjandus- ja teatriringkondade klatš hakkab kohati isegi ära tüütama, samas - sellistest pisiasjadest ju elu koosnebki. Naljakaid juhtumisi kirjanik Lutsuga oli tore lugeda. Kirjandus- ja kultuuriloolasele on see raamat kindlasti veel eriti huvitav. Väga isiklikest seikadest eriti ei räägita, vaid minnakse neist jaheda ülevoolavusega mööda. Küll pole vaikitud seigast, et Elo Tuglas tõmbas miskipärast ligi üleloomulikult palju naissoost austajaid ja oli kohati nende jälitamismaaniaga lausa hädaski.
Üllatav oli poliitika käsitlemine ja see, kuidas edumeelne kirjanikkond polnud rahul riigi juhtimise ja stagneerumisega. Ka mitte vapslusega. Haritlased on alati ja igal pool kriitilised.
Viimastel aastatel on olnud mahti kirjutada ainult tõeliselt raputavatest sündmustest: nagu Tammsaare surm ja sõjapurustused Tartus. Aasta 1941 sissekanded - niipalju kui neid üldse on - on väga kurvad.
Päevik lõpeb sõnadega: Keegi ei tea, milliseks kujuneb homne päev. Kuid igatahes tuleb ka seda päeva edasi elada ...

Ma palun andeks, ma võtsin rohtu (Augustikuu)

Vana hea teatri austajaile üks maitsev amps. Üle pika aja sai nautida paljude lemmiknäitlejate koosmängu, tulid meelde vanad “head ajad” Draamateatris, millegipärast isegi Salme Reek. Ita Ever – uskumatu, ta on juba 79 aastane – hakkab millegipärast mulle aina enam Salme Reeki meenutama, muutudes aina väiksemaks, hallimaks ja käbedamaks. Üle aegade ometi üks hea võimalus Ita Everile. Ta tegi seda mõnuga, muutudes iga hetkega laval ikka koledamaks, mustad ringid silmade ümber aina suuremaks …
Selle etenduse kohta on juba palju head kirjutatud ja ma olen eriti Danzumehega väga nõus, polegi nagu rohkem midagi lisada. Võibolla vaid seda, et minu jaoks oli näidendi peakangelane siiski Ülle Kaljuste, tema mäng oli kuidagi eriti “karm”, äkki tema enda elu keerdkäikude pärast või mis.

Kogu see lugu oli siiski väga sünge. Mõned ütlevad, et igas peres on oma must lammas, kuid ma arvan, et siiski mitte kõigis ja mitte nii must. Ja mis võiks olla selle loo moraal, mida me võiksime sedastada, olles ära vaadanud selle kurbusest tiheda tüki kolm tundi ühe vaheajaga? Inimesed- olge head, palun olge. Seda karmust, ebaõiglust, egoismi, mida põlvkondade kaupa kätte maksta ja edasi keerutada, jätkub vist tõesti igas peres. Aga astugem sellest ringist välja. Mitte nii, nagu seda tegi Lawrence, lahkudes elust inglise kombel. Vaid nii, nagu seda tegi indiaaninaine, kuigi meile ei öelda näidendis, mis olid tema motiivid.
Kas alati on motiive vajagi?

Etendus lõpus jäi vana, vähist puretud ja tablettidest muserdatud vanainimene üksi nutma ja oma lähedaste järgi halama. Keegi tütardest ei tulnud tema juurde. Ta oli üksi oma pimendatud, kurjust täis majas, mille ta ise oli endale loonud. Tuli ainult teenija, kes võttis ta tasakesi sülle ja lohutas. Vähemalt üks valguskiir.

Eestis on tuhandeid lolle

Kahjuks. Isegi lisatoole tuli panna.
Lollide vahel loositakse välja sülearvuteid ja fotoaparaate.