millest sa südames juba ammu tüdinud oled, kuid mida sa ikka veel ära lõpetada ei julge..Kui uudis raamatu ilmumisest tuli, siis mõtlesin kohe, et selle ma endale ostan. Sest "Eesti maja" meeldis mulle ju omal ajal väga. Kivi oskab sõnu seada sel erilisel eneseiroonilis-kurblik viisil, mis mulle hästi istub.
Pärast läbilugemist olen ma nõutu ja segaduses. Mis see nüüd oli ja miks see oli. Kui üks inimene on siin elus otsustanud olla kurb, siis vahet pole, mis kandjal: messengeris, skypes, e-mailiga, iPad-s, kus veel ... see tohutu võõrandumine teeb kurvaksoleku kuidagi eriliselt kergeks. Olemise talumatu kergus. Sest oma kurbuse leiad sa alati üles. Kuid küsimus on, kas sa pead selle tingimata üles korjama ja terve elu kaasas tassima.
"Päris" elu on aga kusagil mujal. See on näiteks selles lõigus:
Mis iganes sind õnnelikuks teeb. Mina ei tea ju, mis sind õnnelikuks teeb. Aga ma lihtsalt tahan, et sa teaks, et mina tahan sulle alati parimat. Ja et mina olen su sõber kuni elu lõpuni.
Ei ole loomulikult kirjutatud, kumma elu.
Tegelikult, ei saagi soovida, et mina, lihtne inimene, kõigest aru saaks, kuigi ma olen loomu poolest ju kaastundlik ja näiteks see artikkel liigutas mind kunagi väga. Aga lõputu soigumine teeb mind kärsituks. Ma ise lähtun oma tegemistes pigem põhimõttest, et parem õudne lõpp, kui lõputu õudus.
Aga ei - lõpulehekülgedel tundub, et isiklik autodafee jätkub.
Mulle pole autodafeed kunagi meeldinud ja sõnaseadmisoskus seda sel korral ei korva. Kuid palun mitte unustada, et see pole isiklik, see on ilu kirjandus, see raamat, ma mõtlen.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar