Ma palun andeks, ma võtsin rohtu (Augustikuu)

Vana hea teatri austajaile üks maitsev amps. Üle pika aja sai nautida paljude lemmiknäitlejate koosmängu, tulid meelde vanad “head ajad” Draamateatris, millegipärast isegi Salme Reek. Ita Ever – uskumatu, ta on juba 79 aastane – hakkab millegipärast mulle aina enam Salme Reeki meenutama, muutudes aina väiksemaks, hallimaks ja käbedamaks. Üle aegade ometi üks hea võimalus Ita Everile. Ta tegi seda mõnuga, muutudes iga hetkega laval ikka koledamaks, mustad ringid silmade ümber aina suuremaks …
Selle etenduse kohta on juba palju head kirjutatud ja ma olen eriti Danzumehega väga nõus, polegi nagu rohkem midagi lisada. Võibolla vaid seda, et minu jaoks oli näidendi peakangelane siiski Ülle Kaljuste, tema mäng oli kuidagi eriti “karm”, äkki tema enda elu keerdkäikude pärast või mis.

Kogu see lugu oli siiski väga sünge. Mõned ütlevad, et igas peres on oma must lammas, kuid ma arvan, et siiski mitte kõigis ja mitte nii must. Ja mis võiks olla selle loo moraal, mida me võiksime sedastada, olles ära vaadanud selle kurbusest tiheda tüki kolm tundi ühe vaheajaga? Inimesed- olge head, palun olge. Seda karmust, ebaõiglust, egoismi, mida põlvkondade kaupa kätte maksta ja edasi keerutada, jätkub vist tõesti igas peres. Aga astugem sellest ringist välja. Mitte nii, nagu seda tegi Lawrence, lahkudes elust inglise kombel. Vaid nii, nagu seda tegi indiaaninaine, kuigi meile ei öelda näidendis, mis olid tema motiivid.
Kas alati on motiive vajagi?

Etendus lõpus jäi vana, vähist puretud ja tablettidest muserdatud vanainimene üksi nutma ja oma lähedaste järgi halama. Keegi tütardest ei tulnud tema juurde. Ta oli üksi oma pimendatud, kurjust täis majas, mille ta ise oli endale loonud. Tuli ainult teenija, kes võttis ta tasakesi sülle ja lohutas. Vähemalt üks valguskiir.