Aktuaalne kaamera

Neljapäev, 2. detsember 2010

19. sajandi Wikileaks

Ibsen on tõeline klassika. Kuidas ta ometi oskas aastal 1884 sellise näidendi kirjutada,mis ka hetkel on nii aktuaalne? Näiteks kui võtta Wikileaks. Ei, ma olen (pigem) saladuste poolt. Ei saa kõigiga kõigest kõneleda, pole mõtet raisakotkana liha luudelt maha kiskuda. Sest kunagi ei tea, mis ajendil keegi tegelikult võib tegutseda. Igaühes võib peituda annus perverti, väljaelamata paineid, miks ta seda kõike ometi teeb? See ei sa ju ometi olla mingi abstraktse tõe ja õiguse jaluleseadmiseks. Sest iga tõde võib kaasa tuua katastroofi ilmsüütutele kõrvalseisjatele. Selles lavastuses mängis Tõnu Oja oma osa suurepäraselt välja, tõeline pervert.
Väga mõtlemapanev näidend ja hea lavastus ka. Klassika tänapäevases kuues.
Kahjuks oli see nüüd viimane etendus. Esietendus oli 2007. a, tegelikult oleks võinud veel kavas hoida.

Mida annab meile see, kui saame teada, et üks suursaadik, kes pidupäevakõnes kiidab asukohamaad, kritiseerib salajases memos sama riigi peaministrit? Kas see on „tõe jaluleseadmine”? Silmakirjalikkuse päevavalgele tirimine? Või viitab see lihtsalt sellele, et suursaadik tuleb oma tööga kenasti toime ja oskab igas olukorras sobivalt käituda?
Dokumendid, mis on ühe jaoks mõttetu kribukrabu ja teise jaoks närvekõditav kõmu või põhjus itsitamiseks, võivad samal ajal mürgitada kellegi kolmanda ja neljanda suhted.

Ja mitte ainult suhteid mürgitada ...

Kommentaare ei ole: