Aktuaalne kaamera

Esmaspäev, 6. detsember 2010

Kriisid

Kui elu voolab nagu vett täis jõgi lagendikul, rahulikult, ilma suurte laineteta, siis kriise ei ole. Kui aga tekivad mingid takistused, pidurdused, siis tekivad pinged, vahel isegi seisak. Kaasaegne globaalne kriis räägib sellest, et ühiskonda on kogunenud palju mitmesuguseid probleeme, mis tuleb ületada keerulise kirurgilise vahelesegamise teel.
Elus on palju erinevaid kriise, need toimuvad regulaarselt: isiksuse kriis, kriis peresuhetes, kriis ettevõtluses, kriis ühiskonna arengus, kriis riikide suhetes, finantskriis, majanduslik kriis, sotsiaalne kriis jne. Selles raamatus püütakse jõuda kõikide kriiside algpõhjusteni ning mõista, et ükski kriis ei teki iseenesest, vaid on kindlasti seotud teiste kriisidega. Kriisi teemat uurides ei lahenda me ainult oma isiklikke ülesandeid – me tegutseme alati mastaapselt, isegi kui me seda ei tunneta. Kriisi teemat tuleb võtta kui isiksuse mastaapsuse ja mõtte globaalsuse õppetundi; tuleb jõuda arusaamisele, et inimene on see, kes vastutab kõige eest, mis Maa peal toimub.

Põhimõtteliselt ma olen Nekrassoviga nõus. Ei pea ilmtingimata kulgema kriisist kriisi, areng võiks toimuda rahulikult, võibolla isegi igavalt. Kahjuks me oleme kõik seotud, sestap ei saa ükski inimene kriisideta läbi. Mulle meeldib, et autor rõhutab iga inimese enda vastutust, ega müstifitseeri liigselt jumalat. Religioosne fanatism, ekstremism ja selle äärmuslik väljendus - terrorism - kõigi nende juured on religioosses eksimuses, mille kohaselt inimene on "jumala laps", "jumala ori".
Tõeline vaimsus väljendub õnnelikus elus, sügavas armastuses (teiste inimeste vastu) ja kõrges teadlikkuses. Iga inimene valib ise oma tee: kas õnnelik elu ilma kriisideta või igapäevased kannatused kuni järgmise kriisini.
Tegelikult ma olen seda alateadlikult alati teadnud, isegi neil enesepiinamise hetkedel.

Kommentaare ei ole: