Matk Masca kanjonis*

Oli juba ammu kavas, kuid alles nüüd, kolmandal korral saart külastades, sai asi ka teoks.
Sõitsime rendiautoga Masca külla ning jätsime auto sinna. Natuke läks aega õige allamineku raja leidmisega, vihjeks ütlen, et valida tuleb parempoolne rada (kui vaadata suunaga mere poole). Üldiselt neid radu allapoole oli seal palju ja kohalikud ütlesid, et eks need kõik viivad mereni ning kindlasti neil oli õigus ka, aga see parempoolne on kõige lihtsam ja arvestades, et lõpupoole läheb nagunii keerulisemaks, siis soovitan valida just see rada. Ühtlasi helistasime laskumist alustades ja panime kinni kohad laevale, mis alt paadisillalt Los Gigantesesse sõidab. Telefoni lisan vajajatele: +34922861918. See oli õige tegu, sest laeval hoiti meile kohti, mõned matkajad pidid aga jääma paadisillale järgmist laeva ootama, sest ei mahtunud sellele.
Teele saatis meid Masca küla kass.
Matka algus oli lihtne ja kena. Vapustavad vaated ümberringi.
Varsti aga jõudsime kanjoni põhja ja algas ronimine piki orupõhja mere poole jooksvat mägijõge, mis oli üsna veerohke, sest just hiljuti olid olnud suured vihmad.


Esimene kolmandik.
Värskelt renoveeritud sild, netist oli enne lugeda, et vesi olla silla ära viinud.
Koopad kaljudes. Seal elasid omal ajal guantšid, sinna peitsid nad oma surnuid, piraadid varjasid seal aga aardeid. Kogu see tarkus pärineb Tripi foorumist.
Vahepeal tuli läbi vee minna ja mõned kivid olid üsna libedad, nii et matkasaapad oleks soovitatavad. Meil oli tehtud kõigile pilliroost matkakepid, mis kulusid marjaks ära. Üks saksa matkaja vaatas minu matkakeppi ja ütles, et ta tahab endale ka samasugust. Ei, ma ei võta seda sinult ära, ütles ta, vaid teen endale ise – ja suundus lähedalolevasse pillirootihnikusse.
Viimasel kolmandikul hakkas üha rohkem jugasid tulema.
See on minu hinnangul matka raskeim koht. Pildilt ehk ei adu, kuid tegemist on 2m kõrguse joa ja tammiga ning ühtegi varianti kõrvalt ronida pole.
Vaade üles - sealt me tulime.
Üldiselt oli rahvast allapoole laskumas päris palju. Mitte küll sellised massid, kui Samaaria kanjonis Kreetal, kuid siiski rohkem, kui ma ette kujutanud olin.
Allpool oli rahvast eriti tihedalt, sest sealne turnimine oli aeganõudvam. Viimase kolmandiku ajal kuulsime võimsat kärgatust – nagu oleks kahurist pauk lastud – ja kohe varsti algas helikopteri mürin. Kopter jäi hõljuma kusagile poole kanjoni peale. Hiljem kuulsime, et oli juhtunud õnnetus – kaljurahn oli alla kukkunud koos viie matkajaga, neid päästeti ükshaaval, sest kopterisse mahtus vaid üks abivajaja. Nägime kahte kopteritretti. Õudne lugu. Ei oska öelda, kes need matkajad olid, kuid kahtlustan, et tegu oli itaallastega. Nägime neid lärmakalt ja suhteliselt hoolimatult alla tormamas.

Sadam juba paistab! Kanjoni läbimiseks võiks arvestada 3–4 tundi.
Paadisild ja mahajääjad.
Hüvastijätt sadamaga, teele saatsid meid Vahemere kajakad.

Vaated laevast teel Los Gigantese sadamasse.
Los Gigantesest võtsime takso, 22€ Masca külla, kuhu olime auto jätnud.
Olime väsinud, kuid võidurõõmsad. Väga tore matk oli. Mulle tundus, et tehniliselt keerulisem ja metsikum kui Samaaria kanjon Kreetal, samas lühem.

Kes minna soovib, sõiks enne nõu küsida ka kohalikelt eestlastelt.
______________________________________________
* kuru parandatud üldsuse nõudmisel kanjoniks