Hetkel kõige loetavama prantsuse naiskirjaniku Anna Gavalda raamat “Koos, see on kõik” sattus minu lugemislauale nii nagu tavaliselt – sõbrad tõid lugeda.
Kogu see raamat on “nii prantsusepärane”. Aga lõpp on ameerikalikult õnnelik, otsad põimitakse kokku üheks ilusaks roosaks lehviks ja kõik on hea. Mis mind eriti ei häirigi, sest mulle just meeldivad head ja ilusad asjad, õnneliku lõpuga lood.
Isegi Paulette hääbumine vanadusse, mis iseenesest oli kurb ja lootusetu, ei tundunud nii raskena. Vanaduse teema kummitab mind viimasel ajal igast kandist. Ja mitte ainult mind ilmselt – isegi raamatus jutustatakse, kuidas vanainimeste pildid läksid äkki kunstiturul moodi (seoses 2004. a kuumalainega Prantsusmaal, kus mõnedki vanakesed oma elud jätsid).
Vahva on see, jälle kord ütleb Danzumees selle raamatu kohta kõik palju paremini ära, kui mina oskaks. Aga ma mõtlen samamoodi.
Hea raamat.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar