Kõrges rohus suures rahus tillukene mees
kuulab aja voolamist, ta pilk on pilvedes.
Suur on suvi, ilm on hele, kõik on alles veel,
aga juba teises rahus...
Hoopis teises. Ja ta märkab: rohus lamab mees
nagu tume täpp või koma ajapildi sees.
Siiras, aus ja ometi mitte-kõike-lõpuni-lahtiseletav raamat. Rohkem suurema õe positsioonilt kirjutatud. Noorus ja väikese venna kujunemine luuletajaks ning näitlejaks on ähmasemalt käsitletud. Ega õde ei pruugigi kõiki neid asju teada. Ja ehkki lapsepõlves ilm on hele ja kõik on alles ees, on juba aimatav mingi tume täpp või koma.
Elu on raske, aga karm. Nagu öeldakse. Lapsepõlves suur on suvi aga lapsepõlv saab otsa. Suvi saab otsa, tuleb sügis oma määrdunud lehtede ja mullaks saamisega. Põletakse heleda leegiga ja põletatakse ümbritsevaid. Ju siis nii peab olema.
Kuuekümnendad on praegu kuidagi aktuaalsed. Äsjases Jüssi-raamatus räägitakse ka neist aastaist palju. Juba hakkabki tekkima tunne, nagu oleks ise kohal olnud.
Inimese elu on ikka lühike. Eile suri Jackson, 50-aastaselt. Alles ta siin Tallinnas käis, esines lauluväljakul. Meie elasime tollal Lasnamäel, kontserdi kõma oli selgelt kuulda. Ilm oli augusti kohta ebamaiselt kuum, pakkisime kotte, et Soome sõita.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar