Ma võtsin kord oma riiulist ühe raamatu … võtsin ja hakkasin seda kuskilt keskelt lugema ja nüüd ma loen teda lehekülg-lehekülje haaval küll eest küll tagant. Siin on arutelu selle üle, mis on inimese osa maailmas, mis on inimese peamine roll ja kuhu inimene kuulub ja kuidas ja mil moel ta kuulub maailma tervikusse (lk 38-39).Täpselt nii olen käsitlenud raamatut Fred Jüssist. Maitsnud seda nii eest, kui tagant, vaadanud pilte, mõtisklenud loetu üle. Väga meeldiv ja sügav raamat, kuigi ta on kokku pandud nii erinevatest asjadest. Oti intervjuu mister Frediga on nauditav, kumbki räägib seal enda lugu, kuid jätab ka teisele ruumi: Ott saab oma kalambuuridega särada, Jüssi jutustab tasa ja targu oma maailmanägemust, laskmata end rajalt kõrvale juhtida. Täitsa huvitav intervjuu on, kui on ikka hea materjal, siis on tulemus ka kvaliteedimärgiga. Hea materjal ja head tööriistad.
Teise raamatu osa moodustavad Jüssi esseed ja läbi aastate avaldatud kirjatükid. Seitsmekümnendatel kirjutatud lood on ka tänapäeval aktuaalsed ja hingeliigutavad. Kuigi tänapäeval on meil mobiilside ja GPS-d, rüperaalid ja murutraktorid. Kui loen juttu “Eidest, taadist ja …” siis tundub, et midagi pole tegelikult muutunud. Ja kuidagi mõrkjalt nukker on see läbilõige Fred Jüssi loomingust. Midagi oleks nagu lõplikult kadunud ja sellest on kahju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar