
Aga võiks ju. Raamat meestest (kuigi kogu lugu ringleb vanaema Anna ümber) ja nende raskest elust Norra põhjaosas. Kaunil ja karmil maal, kus juttu tehakse vähe ja oma mõtted peidetakse nii ära, et isegi enam üles ei leia.
Väga kurb oli seda raamatut lugeda. Miks peab see elu nii raske olema?
Autori jutustamisoskus on tippklassist. Räägib ta siis seatalumehe igapäevaelust või homode pereelust, matusekorraldaja töö nüanssidest või haiglast. Kuidas ta ometi kõike seda teab?
1 kommentaar:
Vot see küsimus kerkis mulgi lugedes. Kirjeldused on kõik sellised värvikad ja üksikasjalikud, nagu Anne oleks kõigega, millest räägib, ise otseselt kokku puutunud.
Postita kommentaar