Milk

Käisin üle pika aja päris kinos, Sõpruses. Meeldiv.
Ja ka film oli selline, mille pärast tasub kinno minna. Tegelikult andis filmile teatava tooni juurde teadmine, et ka tegelikkuses on samad sündmused samuti toimunud. Lõputiitrites näidati tegelike peategelaste fotosid ja räägiti, mida nad praegu teevad (kui nad just pole (AIDSi) surnud).
Igati mõtlemapanev film. Teema on muidugi selline, kus mina ei oskaks/julgeks üldse sõna võtta. Aga kui just sunnitakse, siis ütlen, et igaühel on õigus olla selline nagu ta tahab, niikaua kui see ei ahista teisi. Ja olen ka abieluregistreerimise õiguse poolt.
Poliitika, mida ka filmis demonstreeriti – vorst vorsti vastu -, on igal juhul vastik. Isegi õilsal eesmärgil. Massidega manipuleerimist ei õigusta miski.
Ja samuti meenutasid kihutuskoosolekud, lendlehtede jagamine ja tänavademonstratsioonid minule üht teist põrandaalust tegevust, mida meile terve kooliaja tuubiti ja millest siiani veel vastik maik suus on. Ja teadmine, mis sellest kõigest välja tuli. Nii et igasugune poliitiline võitlus pole minu jaoks. Aga kui tõesti ahistatakse, siis võibolla teisiti ei saa.
Aga see on ainult minu arvamus.
Visuaalselt oli film meeldiv. Pikad jutupausid olid tagapõhjal ilmestatud vaikse tsikaadimuusikaga, sümpaatne. Natuke see film mõnes kohas venis ka, ma olen Eesti filmide liigpikkade vaikimispausidega ära rikutud.