Päike mu päike ma mõtlen su pääle
Anna meil julgust ja juhi meid hääle
Päike mu päike sa vaatad me pääle
Anna meil õigust ja juhi meid hääle
Päike mu päike koos liigume läände
Kuivõrd sobiv laul meie varakevadisse imepärassesse kuumusesse. Nagu päikesetervitus.
Ühesõnaga, omandasin uue plaadi.
Ega ta ikka ausaltöeldes seesama Pantokraator ei ole, mis 17 a tagasi. Ikka rohkem nagu Dagö. Aga üldsegi mitte halb. Mõtlikum, süvenenum, seda küll, aga pauerit on jälle vähem. Pole sellist võimsat laulu, nagu olid Sõjalaul. Aga see Päikeselaul on hää küll.
Ja - püüan mitte olla kuri, inglitele ka ei prööka.
Igatahes kujutan ette, et neid uusi ja vanu laule oleks jälle tore kusagil suveöös kontserdil kuulata, kui tuhanded tähed taevas säravad ja sina tantsid nende all koos nimetu rahvahulgaga, saades nendega üheks, selleks üheks viivuks.
Midagi sellist on ses muusikas, mis mulle sobib.
Jah, see on minu muusika, ka nüüd, 17 a hiljem.
PS! Mul meeldib nende koduka kujundus ka.
esmaspäev, 27. aprill 2009
kolmapäev, 22. aprill 2009
Pantokraator, kõigeülene valitseja
Lugemis- ja kuulamissoovitus. Ise ma muidugi esitlusele ei jõudnud, raamatut pole veel lugenud, ega CD-sid kuulanud. Aga ma olin Pantokraatori suur fänn ka 17 a tagasi ja ma loodan, et seal leidub neid vanu lugusid. Ja üldse, mulle meeldib see sõna “Pantokraator”. Eriti mõnus oleks see muusika Korful kuulata.
teisipäev, 14. aprill 2009
Двенадцать стульев
Minu ilusast elust on röövitud kolm tundi.
Nõuan talumistasu ja kompensatsiooni, aga kellelt? Ise olin loll ja läksin vaatama, kuigi sisetunne keelas. Ja kui oled juba teatris, siis vaatad ikka täie raha eest. Ja pärast on häbi asjatult veedetud tundide pärast.
reede, 3. aprill 2009
Minu ilus elu
Järjekordne elulooraamat. Paigutaksin ta skaalal kõrgemale, kui eelmine loetu, kuid "Paljajaluga kõrrepõllul" pole üldse võrreldav.
kolmapäev, 1. aprill 2009
Paljugi võiks öelda veel?
No selles raamatus ei ole küll midagi ütlemata jäetud, pigem vastupidi. Ma ei kujuta ette, õigemini ei taha ette kujutada, mis see veel oleks, mida paljugi öelda võiks veel.
Võibolla on osaliselt “süüdi” ka Kapstase-poiss, sest kogu jutt, mis välja voolas, on ilma toimetamata ka ära trükitud. Ja küsimused on vastuste väärilised. Kas siit nüüd just midagi uut sai teada, Eesti eliidi kohta, ma kahtlen. Raamatu lugemise ajal tuli just Lennu sünnipäeva puhul raadiost saade Ain Kaalepiga, tema näiteks rääkis ka oma elust ja oma kaasteeliste omast, kuid sõna “eliit” ta ei kasutanud kordagi.
Teisalt – ega Reet Linna ei ole ju paha ega kuri inimene. Mõnes mõttes hakkas mul temast isegi kahju seda raamatut lugedes.
Mõningaid tsitaate:
Liidergrupis ja eliidis olin ma kogu aeg sees.
Igal eestlasel oli ju oma kodustatud soomlane, meil isegi mitu.
Pildil olen mina, isa lemmiklaps, ja minu noorem õde, kes alati on olnud nõrga tervisega.
Pioneeriks astumine oli cool.
Stiilinäide raamatust.
Võibolla on osaliselt “süüdi” ka Kapstase-poiss, sest kogu jutt, mis välja voolas, on ilma toimetamata ka ära trükitud. Ja küsimused on vastuste väärilised. Kas siit nüüd just midagi uut sai teada, Eesti eliidi kohta, ma kahtlen. Raamatu lugemise ajal tuli just Lennu sünnipäeva puhul raadiost saade Ain Kaalepiga, tema näiteks rääkis ka oma elust ja oma kaasteeliste omast, kuid sõna “eliit” ta ei kasutanud kordagi.
Teisalt – ega Reet Linna ei ole ju paha ega kuri inimene. Mõnes mõttes hakkas mul temast isegi kahju seda raamatut lugedes.
Mõningaid tsitaate:
Liidergrupis ja eliidis olin ma kogu aeg sees.
Igal eestlasel oli ju oma kodustatud soomlane, meil isegi mitu.
Pildil olen mina, isa lemmiklaps, ja minu noorem õde, kes alati on olnud nõrga tervisega.
Pioneeriks astumine oli cool.
Stiilinäide raamatust.
laupäev, 28. märts 2009
Suur surma-alistav mantra
Maha Mrityunjaya Mantra ja tema tähendus
Vähe on mantraid, mis on võrreldavad Maha Mrityunjaya Mantraga (samuti tuntud kui Mahamrityunjay Mantra, Rudra Mantra, Tryambakam Mantra või Maha Sanjivini Mantra). Öeldakse, et see mantra omab võimu eemaldamaks kõik kannatused, tõrjumaks eemale kõik pahed, kõrvaldamaks haigused ja rikastamaks mantra lausujat tervise ja energiaga.
Ja öeldakse, et kui seda mantrat laulda sügava pühendumuse ja tõsise sisevaatlusega, siis selgineb mantra lausujale teadmus sünni ja surma tsüklist ja see aitab tõrjuda surmahirmu.
Sõnasõnaline tõlge tähendab: Suur surma-alistav mantra
See mantra pärineb Vedast, täpsemalt Ajurvedast (3-60).
See mantra kummardab a kolmesilmset jumalust Shivat.
Maha Mrityunjaya Mantrat võib laulda igaüks. On ainult tähtis aru saada selle mantra iga sõna tähendusest, samal ajal kui mantrat lausud. Sest teades sõnade tähendust saab pürgija kergesti vaadelda sünni ja surma tsükli aspekte.
Niisiis, siin Maha Mrityunjaya Mantra ja tema tõlge:
Om tryambakam yajamahe sugandhim pusti vardhanam
Urvarukamiva bandhanan mrtyor mukshiya mamritat
Tõlge:
Om. Me kummardame ja jumaldame Sind, oo kolmesilmaline, oo Shiva. Sa oled magus rõõmuallikas, elu hõng, mis toidab meid, taastab meie tervise ja paneb meid jõudsalt kasvama. Nii nagu aja jooksul pudelkõrvitsa koor vananeb ja vein sealt välja voolab, nii vabasta ka meid taagast ja surmast ning ära keela meile surematust.
Siin on sõnasõnaline Mahamrityunjay Mantra tõlge:
tri-ambaka-m “kolmesilmaline olevus”
yaja-mahe “me ülistame”
sugandhi-m “hästilõhnav”
pusti-vardhana-m “õitsengu lisandaja”
urvaruka-m “haigus, taak, elutakistus ja sellest tulenev depressioon”
iva “-nagu”
bandhanat “(kõrvitsa kinnituskoht), üldiselt - ebatervislik kinnihoidmine”
mrtyor “surmast”
mukshiya “vabasta”
ma “mitte, ei”
amritat “saavutamaks surematus”
Mantra laulmine varahommikul on väga hea harjumus, kuid võid seda teha ka igal muul ajal. Katsu eralduda mantra laulmiseks ja teha seda regulaarselt, iga päev samal ajal.
Dalai Lama chanting Maha Mrityunjaya Mantra (Rig Veda) by Mantramrityunjaya (soundcloud.com)
esmaspäev, 23. märts 2009
Mõeldud naistele, kuid sobib ka meestele. Rivaalid
See raamat oli mõeldud lennukis lugemiseks, aga seal polnud mahti teda lahtigi teha. Tegelikult pole mõtet seda 10 lk kaupa õhtuti lugeda, tuleks sukelduda sinna täielikult. Kui on aega end maailmast välja lülitada, siis väga hea, lobedalt loetav naistekas. Sügisel lugesin sama autori Apassionatat, samad tegelased, aga mõned aastad hiljem. MMMõnuz!
Ja ärge uskuge Apollot, et toode on läbi müüdud. Käisin täna kohal ja 45-krooniseid raamatuid oli veel. See on just paras raha sellise ühekorra-allaneelamise eest.
reede, 20. märts 2009
pühapäev, 15. märts 2009
Skeptik puhastumas
Lii Unt "Parim näitleja linnas. Varanasi päevaraamat."
Pärast Aunaste oopust alustasin selle raamatu lugemist väikese eelarvamusega - jälle üks ...
Kuid see pole nii. Undi eluterve ja parajalt skeptiline suhtumine sobib mulle suurepäraselt. Kuigi ma pole Indias käinud, ega plaanigi. Aitab Mongooliast ja Burjaatiast, nende kohta pole ka ühtegi halba sõna öelda, sealt pole ka siukseid turistimasse läbi käinud.
India on küllap nii mõnelegi unistustemaa, kus kujutatakse ette maist paradiisi ja juba seal kohapeal viibimist mingi puhastustule ja pühitsusena. Unt kirjeldab valgeid naisi hoidmas rüpes mädanevate haavadega kaetud kerjuste päid ja skeptiliselt küsimas: miks nad kodus oma meestele, kes taolises olukorras, seda ei tee?
Aga kõige tähtsam selles raamatus on oma leina väljaelamine. Oma üksioleku adumine. Pettumus reaalsusest, et tööandja vajab sind ainult niikaua, kui sa midagi sisse tood. Või siis konstateering - sest mida muud sa tööandjalt ikka oodata võid, isegi siin väikeses riigis, kus kõik tunnevad kõiki.
Ja seejärel puhastumine, selginemine, oma mina leidmine. Nii et tegelikult võib Varanasi olla püha koht küll.
Sirp kirjutab, Ekspress samuti.
Pärast Aunaste oopust alustasin selle raamatu lugemist väikese eelarvamusega - jälle üks ...
Kuid see pole nii. Undi eluterve ja parajalt skeptiline suhtumine sobib mulle suurepäraselt. Kuigi ma pole Indias käinud, ega plaanigi. Aitab Mongooliast ja Burjaatiast, nende kohta pole ka ühtegi halba sõna öelda, sealt pole ka siukseid turistimasse läbi käinud.
India on küllap nii mõnelegi unistustemaa, kus kujutatakse ette maist paradiisi ja juba seal kohapeal viibimist mingi puhastustule ja pühitsusena. Unt kirjeldab valgeid naisi hoidmas rüpes mädanevate haavadega kaetud kerjuste päid ja skeptiliselt küsimas: miks nad kodus oma meestele, kes taolises olukorras, seda ei tee?
Aga kõige tähtsam selles raamatus on oma leina väljaelamine. Oma üksioleku adumine. Pettumus reaalsusest, et tööandja vajab sind ainult niikaua, kui sa midagi sisse tood. Või siis konstateering - sest mida muud sa tööandjalt ikka oodata võid, isegi siin väikeses riigis, kus kõik tunnevad kõiki.
Ja seejärel puhastumine, selginemine, oma mina leidmine. Nii et tegelikult võib Varanasi olla püha koht küll.
Sirp kirjutab, Ekspress samuti.
laupäev, 14. märts 2009
Head emakeelepäeva!
Siit-sealt on läbi käinud üks uudissõna, mis minule meeldib - tvitterdama. Linnud tvitterdavad. Eesti keel elab ja hingab.
Laghu shank prakshalana
Teokarbi väike täielik puhastamine - otsustasin seda proovida just täna hommikul, sest täna on laupäev ja on aega.
Aega võtab juba kahe liitri soolvee keetmine. Niisiis jändasin selle veega, kohvi jooma harjunutele aga keetsin samal ajal kohvi, serveerisin hommikusööki ja saatsin neid teele.
Puhastus pidavat soolestikus kõik liikuma panema, see päädib kempsus. Mina alustasin kempsus juba enne soolvee keetmist, nii et ei uskunud, et sealt veel midagi tuleb.
Kõige raskem osa kogu protseduuri juures on kahtlemata soolvee joomine. Püüdsin teha täpselt nii, nagu õpetuses kirjas, keerata endale kaks tassitäit suurte lonksudena sisse, aga tutkit. Ühe tassiga sain hakkama, siis loobusin end sundimast ja hakkasin harjutustega pihta, vahepeal lonksukaupa juurde juues. Harjutused ise olid lihtsad ja arusaadavad, enne trennis läbi tehtud. Pärast videot vaadates sain aru, et ega ma ikka kõigest aru ei olnud saanud, aga see viga paranes töö käigus. Oluline oli pingutada just mõnesid lihaseid, teisi tuli pigem paigal hoida. Venima pidid just kõhu eesmised lihased.
Niisiis: kaks tassi ja esimene seeria harjutusi - midagi ei juhtunud;
poolteist tassi ja teine seeria - hakkan kohutavalt higistama, kuigi harjutused pole füüsiliselt rasked;
poolteist tassi ja kolmas seeria.
Jooksin tõepoolest kempsu, nii et uskumatu küll, aga mõjub.
Leidsin praegu ühe video, kus harjutused on natuke erinevad, kuigi mõte sama. Ka soolvett tuleb vähem juua, piisab liitrist, mille sisse segatud 1 spl soola. Meie taks oli kaks liitrit, millesse panna 2 tl soola.
Vaadake videot, onu seletab asja hästi ära:
Ja neerud peavad selle protseduuri jaoks terved olema.
Praegu on tund aega möödas, soolestikus koriseb mul vesi ja söögiisu nagu polegi.
Aega võtab juba kahe liitri soolvee keetmine. Niisiis jändasin selle veega, kohvi jooma harjunutele aga keetsin samal ajal kohvi, serveerisin hommikusööki ja saatsin neid teele.
Puhastus pidavat soolestikus kõik liikuma panema, see päädib kempsus. Mina alustasin kempsus juba enne soolvee keetmist, nii et ei uskunud, et sealt veel midagi tuleb.
Kõige raskem osa kogu protseduuri juures on kahtlemata soolvee joomine. Püüdsin teha täpselt nii, nagu õpetuses kirjas, keerata endale kaks tassitäit suurte lonksudena sisse, aga tutkit. Ühe tassiga sain hakkama, siis loobusin end sundimast ja hakkasin harjutustega pihta, vahepeal lonksukaupa juurde juues. Harjutused ise olid lihtsad ja arusaadavad, enne trennis läbi tehtud. Pärast videot vaadates sain aru, et ega ma ikka kõigest aru ei olnud saanud, aga see viga paranes töö käigus. Oluline oli pingutada just mõnesid lihaseid, teisi tuli pigem paigal hoida. Venima pidid just kõhu eesmised lihased.
Niisiis: kaks tassi ja esimene seeria harjutusi - midagi ei juhtunud;
poolteist tassi ja teine seeria - hakkan kohutavalt higistama, kuigi harjutused pole füüsiliselt rasked;
poolteist tassi ja kolmas seeria.
Jooksin tõepoolest kempsu, nii et uskumatu küll, aga mõjub.
Leidsin praegu ühe video, kus harjutused on natuke erinevad, kuigi mõte sama. Ka soolvett tuleb vähem juua, piisab liitrist, mille sisse segatud 1 spl soola. Meie taks oli kaks liitrit, millesse panna 2 tl soola.
Vaadake videot, onu seletab asja hästi ära:
Ja neerud peavad selle protseduuri jaoks terved olema.
Praegu on tund aega möödas, soolestikus koriseb mul vesi ja söögiisu nagu polegi.
teisipäev, 10. märts 2009
Viis aastat peidus
Praegusel masu ajal ähvardavad paljud minna Eestist ära, marjamaale, elama ja tööle välismaale. Nendele soovitangi esmalt läbi lugeda õpetliku õppevahendi.
Kirjandusena seda raamatut vast käsitleda ei saa, pigem on ta kasutatav praktilise asjaajamisjuhisena, samuti leiab sealt annuse klatši ja edevust.
Ma olen alati arvanud, et kui sa oled koristaja, vanainimese hooldaja või mõne muu ameti esindaja, kus sind lubatakse teiste inimeste eraellu, siis peaksid oskama kogetut endale hoida. Ükskõik, kas sa oled illegaal või kuidas sinuga käitutakse. Sest, need kelle peal sa end välja elad, ei saa ennast kaitsta, teatud põhjustel on nad kaitsetud.
Aga see on muidugi minu isiklik, sinisilmne arvamus.
Raamatus on rohkelt pildimaterjali, suhteliselt ekshibitsionistlikku.
Ja üks asi, millest ma aru ei saanud, isegi raamatut läbi lugenuna: mis ometi hoidis Mairet nii kaua seal Ameerikas?
Igatahes ma lugesin selle raamatu läbi. Kohusetundest peamiselt.
Tulid meelde kuldsed sõnad:
Kahjuks ei mõisteta sageli, et kunstnikul on vastutus selle ees, mida ta oma loominguga teeb. Oma töödega võtab iga kunstnik vaataja-kuulaja eluaega ja pakutu peab seda kulutust väärima.
Kirjandusena seda raamatut vast käsitleda ei saa, pigem on ta kasutatav praktilise asjaajamisjuhisena, samuti leiab sealt annuse klatši ja edevust.
Ma olen alati arvanud, et kui sa oled koristaja, vanainimese hooldaja või mõne muu ameti esindaja, kus sind lubatakse teiste inimeste eraellu, siis peaksid oskama kogetut endale hoida. Ükskõik, kas sa oled illegaal või kuidas sinuga käitutakse. Sest, need kelle peal sa end välja elad, ei saa ennast kaitsta, teatud põhjustel on nad kaitsetud.
Aga see on muidugi minu isiklik, sinisilmne arvamus.
Raamatus on rohkelt pildimaterjali, suhteliselt ekshibitsionistlikku.
Ja üks asi, millest ma aru ei saanud, isegi raamatut läbi lugenuna: mis ometi hoidis Mairet nii kaua seal Ameerikas?
Igatahes ma lugesin selle raamatu läbi. Kohusetundest peamiselt.
Tulid meelde kuldsed sõnad:
Kahjuks ei mõisteta sageli, et kunstnikul on vastutus selle ees, mida ta oma loominguga teeb. Oma töödega võtab iga kunstnik vaataja-kuulaja eluaega ja pakutu peab seda kulutust väärima.
Nukrate inimeste kogunemiskoht
Vaatasin lõpuks ära dokufilmi "Valli baar". Mnjah, ega ma midagi muud ei oodanudki. Mõni võibolla leiab sealt midagi muud, aga mulle tundus kõik see kokku kurb-kurb-kurb. Elust räsitud mehed ennast surnuks joomas, otsimas põhjendusi enesehävitusele. Miks nad seda teevad? Eks igal omad põhjused. Rumalate inimestega ju tegu pole, arhitektid, kirjanikud, muusikud, elukunstnikud jt taustakeppijad. Lõpuks istuvad kõik baarileti taga kurvas reas, ees tühjad klaasid, mõned juba magavad, teised püüavad veel juttu rääkida, aga sellel jutul pole ausalt öeldes saba ega sarvi - mida edasi, seda hullem, nii et on arusaadav, kui lõpuks eestikeelsele jutule eestikeelsed subtiitrid alla on pandud.
Ja ausõna, ma ei taha teada, mis Sauterist kümne aasta pärast saab, ma ei tahaks seda teada. Sest see on kurb ja masendav ja mina ei saa niikuinii midagi teha, et siin midagi muutuks. Igaüks peab saama vabas riigis teha, mida tema tahab.
Aga raamatust "Indigo" olin omal ajal vaimustuses.
Kahju, kurb.
Ja ausõna, ma ei taha teada, mis Sauterist kümne aasta pärast saab, ma ei tahaks seda teada. Sest see on kurb ja masendav ja mina ei saa niikuinii midagi teha, et siin midagi muutuks. Igaüks peab saama vabas riigis teha, mida tema tahab.
Aga raamatust "Indigo" olin omal ajal vaimustuses.
Kahju, kurb.
esmaspäev, 9. märts 2009
neljapäev, 5. märts 2009
teisipäev, 3. märts 2009
Kes sa oled?
Lugemislauale potsasid 90 lihtsalt mõõdetavat küsimustikku, mis avavad teie tõelise olemuse.
Ma arvan, et tunnen end juba päris hästi, aga ehk on veel mõned salasopid avastamata, sestap tegin kohe pühapäeva hommikul kiirelt mõned testid kohvi kõrvale. Ja üllatus: ma olen nonkonformist, sotsiaalne mässaja! Mind ilmselt ei heidutaks, kui mind grupist välja jäetaks.
No ma ei tea. Ma ikka tahaks olla grupis. Mitte küll igasuguses, aga see grupp, kus ma kuulun, sinna tahaks küll sisse jääda ;-)
Ma arvan, et tunnen end juba päris hästi, aga ehk on veel mõned salasopid avastamata, sestap tegin kohe pühapäeva hommikul kiirelt mõned testid kohvi kõrvale. Ja üllatus: ma olen nonkonformist, sotsiaalne mässaja! Mind ilmselt ei heidutaks, kui mind grupist välja jäetaks.
No ma ei tea. Ma ikka tahaks olla grupis. Mitte küll igasuguses, aga see grupp, kus ma kuulun, sinna tahaks küll sisse jääda ;-)
Kolm raamatut, mida ma pole suutnud lõpuni lugeda
Kahju küll, aga oma ilmumisest aastal 2008 vedeleb mu lugemislaual "Kallite kaasteeliste" II osa ja ma leian pidevalt ettekäändeid, miks ma seda lugeda ei taha. Võibolla on tõesti lugu selles, nagu ütles Mutt, et «Kallite kaasteeliste» teise köite puhul on tunda, et pidanuks varem kirjutama. Igatahes panen talle ümbrispaberi tagasi ümber ja viin ta ära, teisele riiulile. Mul ei meeldi ennast sundida.
Eelmisteks jõuludeks sain "Aasta maailmas". Millegipärast pole suutnud aastaga läbi lugeda.
Meeltesegaduses ostsin 25 krooniga Eesti kirjandust. Ei, ei, ei, pole minu maitse. 25 lk olen suutnud aastatega lugeda.
Eelmisteks jõuludeks sain "Aasta maailmas". Millegipärast pole suutnud aastaga läbi lugeda.
Meeltesegaduses ostsin 25 krooniga Eesti kirjandust. Ei, ei, ei, pole minu maitse. 25 lk olen suutnud aastatega lugeda.
Ajakiri "Loodusesõber"
Tahaksin kiita ajakirja Loodusesõber, mida loen juba selle väljaandmise algusest peale. Üldiselt kehtib kõik, mis Päevalehe artiklis on öeldud: ajakiri räägib ümbritsevast lihtsalt, aga kaasakiskuvalt. Mulle ongi sealt läbi aegade kõige rohkem meeldinud "Sammud omas Eestis". Kahjuks jõudsid need nüüd sihile.
Eesti on ju nii väike.
Võibolla peaks nüüd suuremad mastaabid ette võtma. Sattusin just eile Osoonist nägema:
Võibolla keegi on juba märganud Eestimaa teedel liikumas veidrat rännuseltskonda: mees, naine imelike kärudega ja koer seljakotiga. Maailmarändurid Ruan ja Tina ning nende koer võtsid möödunud aasta märtsis ette kolmeaastase jalgsimatka Põhja-Norrast Lõuna-Kreekasse. Ränduritega otsustas liituda Osooni saatejuht Kristjan Kaljund, et üheskoos mõned kümned kilomeetrid maha käia ja uurida, mis ajab inimesi iga ilmaga ja jalgsi tundmatutele teedele.
Nii sümpaatne. Oh kuidas tahaks ise ka jätta kõik sinnapaika ja minna rändama. Aga mis nipiga saaks kõik kohustused maha jätta ja põgeneda? Ja kuigi finantsid selliseks eluks ei peaks kuigi suured olema, peaksid nad ikkagi olema. Ei tea, ei tea.
Eesti on ju nii väike.
Võibolla peaks nüüd suuremad mastaabid ette võtma. Sattusin just eile Osoonist nägema:
Võibolla keegi on juba märganud Eestimaa teedel liikumas veidrat rännuseltskonda: mees, naine imelike kärudega ja koer seljakotiga. Maailmarändurid Ruan ja Tina ning nende koer võtsid möödunud aasta märtsis ette kolmeaastase jalgsimatka Põhja-Norrast Lõuna-Kreekasse. Ränduritega otsustas liituda Osooni saatejuht Kristjan Kaljund, et üheskoos mõned kümned kilomeetrid maha käia ja uurida, mis ajab inimesi iga ilmaga ja jalgsi tundmatutele teedele.
Nii sümpaatne. Oh kuidas tahaks ise ka jätta kõik sinnapaika ja minna rändama. Aga mis nipiga saaks kõik kohustused maha jätta ja põgeneda? Ja kuigi finantsid selliseks eluks ei peaks kuigi suured olema, peaksid nad ikkagi olema. Ei tea, ei tea.
laupäev, 21. veebruar 2009
Lapsepõlve süütud-muretud mängud
Ükspäev oli uudis, et Mihkel Raua "Musta pori näkku" tiraaž on juba 30500 tk. Mina seda endale ei osta ei kavatse, loen "sõpradega raamatute vahetamise" projekti raames. Ma viimasel ajal ainult seda loengi, mida mulle lugeda tuuakse.
Ja olen rahul.
Sest raamat väärib lugemist. Esiteks, olen kirjuta kaasaegne, samas linnas õppinud, õnneks küll mitte samas koolis. Paljud asjad tulevad ikka tuttavad ette küll, kuigi meie ei rokkinud, vaid käisime hoopis matkamas ja seiklemas. Mihkliga võrreldes olime ikka inglikesed. Õnneks pole kõigile antud sellist pauerit "põleda heleda leegiga" ega ette nähtud sellist hulka alkoholi elu jooksul ära hävitada, ptüi-ptüi-ptüi.
Raamat on kaasakiskuvalt kirjutatud, mõned võrdlused lausa võrratult lustakad, toon siinkohal ära ühe vähestest, mis polnud roppustega vürtsitatud: arvake ära, mis on "perversse ornamendiga alumiiniumhoidikusse litsutud klaas"? No see on see teeklaas, mida kõik nõuka-ajal rongiga sõitnud teavad.
Aga roppused mind eriti ei häirinudki. Pigem oli kogu raamatu vältel mingi tohutu kahjutunne: no miks ometigi peavad inimesed oma elu sedasi peesse keerama? Küll on ikka raske see kõurikute-pubekate elu. Ma pole nõus nendega, kes ei luba oma lastel seda raamatut lugeda, just peaks. Sest see on nagu ähvarduskirjandus.
Hea, et Mihkel sellest õigel ajal välja rabeles. Eks nad kõik rabelesid, mingilmääral, ontlikud pereisad nagu nad praegu on.
Aga Aino Perviku mõtteid oli kurb lugeda küll.
Ja olen rahul.
Sest raamat väärib lugemist. Esiteks, olen kirjuta kaasaegne, samas linnas õppinud, õnneks küll mitte samas koolis. Paljud asjad tulevad ikka tuttavad ette küll, kuigi meie ei rokkinud, vaid käisime hoopis matkamas ja seiklemas. Mihkliga võrreldes olime ikka inglikesed. Õnneks pole kõigile antud sellist pauerit "põleda heleda leegiga" ega ette nähtud sellist hulka alkoholi elu jooksul ära hävitada, ptüi-ptüi-ptüi.
Raamat on kaasakiskuvalt kirjutatud, mõned võrdlused lausa võrratult lustakad, toon siinkohal ära ühe vähestest, mis polnud roppustega vürtsitatud: arvake ära, mis on "perversse ornamendiga alumiiniumhoidikusse litsutud klaas"? No see on see teeklaas, mida kõik nõuka-ajal rongiga sõitnud teavad.
Aga roppused mind eriti ei häirinudki. Pigem oli kogu raamatu vältel mingi tohutu kahjutunne: no miks ometigi peavad inimesed oma elu sedasi peesse keerama? Küll on ikka raske see kõurikute-pubekate elu. Ma pole nõus nendega, kes ei luba oma lastel seda raamatut lugeda, just peaks. Sest see on nagu ähvarduskirjandus.
Hea, et Mihkel sellest õigel ajal välja rabeles. Eks nad kõik rabelesid, mingilmääral, ontlikud pereisad nagu nad praegu on.
Aga Aino Perviku mõtteid oli kurb lugeda küll.
teisipäev, 17. veebruar 2009
neljapäev, 12. veebruar 2009
Seltsimees laps
Raamat, mida lihtsalt peab lugema. Kaasahaarav, naljakas, kurb, siiras, vürtsitatud ainuomase huumoriga. Raamat täiskasvanutele. Karm, kuid ebaõiglane oli elu tollal. Praegusel kriisiajal on kasulik meenutada, kuidas siis asjad käisid ja mitte laskuda põhjendamatusse enesehaletsusse.Mida pidi tundma paariaastane laps, kellelt ema ära võeti. Nojah, algul oli lootus, et see kõik on üks suur eksitus ja ema tuleb kohe tagasi. Poole raamatu pealt ma ei pidanud vastu ja lugesin lõpu läbi: ema saadeti asumisele 30ks aastaks. Meeletu!
Õnneks läks ajalugu teisiti ja ta ei pidanud kõik need aastad istuma aga kujutlege korraks, et teile määratakse selline saatus: kolmkümmend aastat üksinda asumisel, eemal lähedastest ja perest.
Kujunduse arvustusega olen üldjoontes nõus. Mina ei poolda nii väikest šrifti nii suure reavahega.
neljapäev, 5. veebruar 2009
Inspireeriv Itaalia
Minu lugemus on viimasel ajal väga kaootiline, loen peamiselt neid raamatuid, mida sõbrad-tuttavad mulle toovad märkega "Mul on üks uus raamat, sa võiksid ka seda lugeda". See on nagu sõpruskonna-raamatulaenutus.Niisiis toodi mulle see kirglik raamat, lugesin selle kahe õhtuga läbi.
See pole niipalju reisiraamat, kui kahe inimese, kes on reisil, suhete raamat, mis on esitatud ühe inimese vaatevinklist. Suhteliselt kirglikult.
Kai Mai tundubki olevat selline spontaanne tegelane, igaüks ei hakkaks poolvõõrale kaaslasele kõike oma elu ära rääkima - aga samas: mõned just reisil räägivadki, kuid tavaliselt siis inimestele, keda nad enne, ega pärast enam ei kohta.
Mõned naljakamad näited:
lk 18: Jutu keskel küsis Mara: Mitme mehega sa maganud oled, kas neid on olnud 40? Vastasin pikemalt mõtlemata, et neid on olnud rohkem.
lk 30: Seejärel lugesin ette paar oma luuletust ning jutustasin episoode oma elust, mida Mara ilmse naudinguga kuulas, ise vahel mõnda asja heasoovlikult kommenteerides.
lk 57: Tagasi meie hubases toas, deklameerisin Marale mõned luuletused, millele ta jälle heakskiitvalt reageeris.
Reis algab hästi, aga lõpuks lähevad reisiseltsilised täitsa riidu ja kes siin täpselt süüdi on, seda teab vaid Issand Jumal. Kui keegi ongi.
Mulle meenuvad minu lugematud reisid ja praksid. Rongisõidud platskaardis ja ühisvagunis, ööbimised telgis. Keegi norskas, keegi peeretas, kellegi sokid haisesid. Talimatkal ei saanud päevade kaupa hambaid pesta, või kui just teed oli üle jäänud. Muudest hügieeninõuete täitmisest rääkimata.
Eks vahel sai nalja ka, kahes grupis on tulnud grupi pooleksminek üle elada. Toidujagamine kahe grupi vahel, et üldse ellu jääda. Aga juba tollal tundus see kõik mulle pigem naljakas ja seikluslik.
Muidugi olin siis noorem ja elujõulisem. Nüüd on olnud saatust palju ka üksinda reisida. Eks see ole ikka luksus küll, saad teha täpselt mida tahad ja millal. Aga koos (sõpradega) on ikka kõige parem.
Kai Mai luuletusi loe siit ja pilte vaata siit.
Ma tahaks tegelikult teada, kes see Mara tegelikult on? Kes peitub selle pseudonüümi taga.
10. veebruaril saab vaadata KUMUs filmi ka.
esmaspäev, 2. veebruar 2009
Paljajalu kõrrepõllul
Järjekordne elulooraamat - kultuuripõnevik. Alustasin väikese eelarvamusega, mis lahtus juba esimeste peatükkide ajal. Siiras, aus, ilma meeldidatahtmise ja eneseupitamiseta jutustus, natuke nukra alatooniga. Mulle meeldis, kuidas autor rääkis oma perekonnast, vanematest eriti. Õe traagiline saatus, Eesti on ju nii väike, tegelikult tunnevad kõik kõiki.Tasub lugemist.
Sama tekst Wordles - üks lahe mänguasi!
title="Wordle: Untitled">
alt="Wordle: Untitled"
style="padding:4px;border:1px solid #ddd">
neljapäev, 15. jaanuar 2009
Sinu Alaska
Lugesin läbi laenuks saadud Minu Alaska. Tore, noore inimese enrgiaga kirjutatud uljas jutustus. Lobedalt loetav, kisub kaasa.
Sellel ajal, kui "meie noored olime", veel internetti polnud, tavaliselt ei viitsitud oma seiklusi üles tähendada ja sellest on kahju. Mul on küll alles mõned märkmikusse ülestähendatud matkapäevikud, kusagil keldris kusagil karpides on pleekinud slaide. Tollal pidi tükk aega mõtlema, iga klõps fotokaga oli kallis.
Jah, maailm muutub.
Aga ega meie seiklused omal ajal, matkad ja praksid, vene sõjaväes olevate kursusekaaslaste väisamised NSVL erinevates nurkades, vähem seikluslikud ei olnud.
Elagu noorus, elagu uljus, jäädvustage oma seiklused, enne kui on hilja ja mälupulgad tolmuga kattuvad!
Sellel ajal, kui "meie noored olime", veel internetti polnud, tavaliselt ei viitsitud oma seiklusi üles tähendada ja sellest on kahju. Mul on küll alles mõned märkmikusse ülestähendatud matkapäevikud, kusagil keldris kusagil karpides on pleekinud slaide. Tollal pidi tükk aega mõtlema, iga klõps fotokaga oli kallis.
Jah, maailm muutub.
Aga ega meie seiklused omal ajal, matkad ja praksid, vene sõjaväes olevate kursusekaaslaste väisamised NSVL erinevates nurkades, vähem seikluslikud ei olnud.
Elagu noorus, elagu uljus, jäädvustage oma seiklused, enne kui on hilja ja mälupulgad tolmuga kattuvad!
kolmapäev, 7. jaanuar 2009
Eestlased Euroopas
Raamat ise ilmus juba ammu, siis kui Euroopa Liitu astumine aktuaalne oli. Minu jaoks muutus raamat aktuaalseks siis, kui Apollosse jõudis allahindlus. Lugemiseni jõudsin siis, kui lumetormi ajal elekter ära läks. Õigemini mulle loeti seda ette, taskulambi valgel. Väga romantiline 21. sajandi Euroopas.
Väga armas raamat juba välimuselt. Kujundus ja küljendus ning illustratsioonid on mu poolt kõik palavalt heaks kiidetud. Eriti illustratsioonid.
Ja sisule pole ka midagi ette heita. Kivirähk oma parimas vormis.
Juba loomade nimed: Eesti loomad - karu Manivald Õiglane, hunt Tambet Täitmatu ja ilves Uku Tark, keda kutsuti Puuperemeheks. Saksa jänesed Wilhelm, Luise ja väike Klaus. Ning kõige parem: Prantsuse paarike Jean-Pierre ja François, kaks kohikassi.
Ovatsioonid!
Teised on kirjutanud:
Keskküla
Sõbramees Juur
Väga armas raamat juba välimuselt. Kujundus ja küljendus ning illustratsioonid on mu poolt kõik palavalt heaks kiidetud. Eriti illustratsioonid.
Ja sisule pole ka midagi ette heita. Kivirähk oma parimas vormis.
Juba loomade nimed: Eesti loomad - karu Manivald Õiglane, hunt Tambet Täitmatu ja ilves Uku Tark, keda kutsuti Puuperemeheks. Saksa jänesed Wilhelm, Luise ja väike Klaus. Ning kõige parem: Prantsuse paarike Jean-Pierre ja François, kaks kohikassi.
Ovatsioonid!
Teised on kirjutanud:
Keskküla
Sõbramees Juur
pühapäev, 4. jaanuar 2009
Vana pöögipuu
Ema andis mulle ühe raamatu, väites et ma ise olevat selle talle kunagi kinkinud ja et kas ma olen lugenud, et nii hea raamat on.
Raamat vedeles mitu nädalat riiulis, enne kui sel nädalavahetusel oli mahti lugema hakata (lehed on ju pühade ajal niii õhukeseks jäänud ja mõned ei ilmugi, viitan Sirbile).
Igatahes väga hea naistekas. Lugesin päevaga läbi. Soovitan kõigile, kel meeldivad lihtsad ja südamlikud, vanamoodsad lood.
Aga küljendust kritiseeriks kõvasti. Aga võibolla nad aastal 1994 ei osanud veel või siis oli kokkuhoid nii suur?
Raamat vedeles mitu nädalat riiulis, enne kui sel nädalavahetusel oli mahti lugema hakata (lehed on ju pühade ajal niii õhukeseks jäänud ja mõned ei ilmugi, viitan Sirbile).
Igatahes väga hea naistekas. Lugesin päevaga läbi. Soovitan kõigile, kel meeldivad lihtsad ja südamlikud, vanamoodsad lood.
Aga küljendust kritiseeriks kõvasti. Aga võibolla nad aastal 1994 ei osanud veel või siis oli kokkuhoid nii suur?
reede, 2. jaanuar 2009
"Teeme ära" Eesti meedias
2007. a lõpul ilmus äkki mitmetes väljaannetes artikleid, mis tegelesid meedia kolletumisega:
Krister Kivi
Joel Volkov
Margit Tõnson
Ja mitmeid veel. Aga need eelpoolmainitud ühtivad minu maitsega kõige enam.
Hea on teada, et on veel keegi, kellel olukord meedias on lõplikult üle visanud. Aga kas sellele "väljaelamisele" järgneb ka adekvaatne reaktsioon?
Hiljem lisatud: 2:0 kritiseerijate kasuks
Krister Kivi
Joel Volkov
Margit Tõnson
Ja mitmeid veel. Aga need eelpoolmainitud ühtivad minu maitsega kõige enam.
Hea on teada, et on veel keegi, kellel olukord meedias on lõplikult üle visanud. Aga kas sellele "väljaelamisele" järgneb ka adekvaatne reaktsioon?
Hiljem lisatud: 2:0 kritiseerijate kasuks
pühapäev, 28. detsember 2008
Päkapikud tõid pulsikella
Pulsivahemikud mõjuvad erinevalt
Pulsilöögisagedus maksimaalsest pulsist
50-60% - tavategevus
60-70% - kehakaalu alandamiseks ja põhivastupidavuse treenimiseks
pisut väsitav, võimalik selgelt rääkida
peamine energiaallikas rasv
südameprobleemide tekke ning koormusest tingitud vigastuste oht on väike
70-80% - kiirusliku vastupidavuse treenimiseks
väsitav, tugev higistamine, hingelduse teke
energiaallikas 50-80% süsivesikud
südameprobleemide tekke oht on väike, koormusvigastuste oht suureneb
80-100% - maksimaalse vastupidavuse treenimiseks
väga väsitav, tugev higistamine ja hingeldus
energiaallikas 70Ż-90% süsivesikud
suurenenud südame- ning koormusvigastuste risk
Allikas: üks vana Äripäev
Siit tasub ka lugeda.
Pulsilöögisagedus maksimaalsest pulsist
50-60% - tavategevus
60-70% - kehakaalu alandamiseks ja põhivastupidavuse treenimiseks
pisut väsitav, võimalik selgelt rääkida
peamine energiaallikas rasv
südameprobleemide tekke ning koormusest tingitud vigastuste oht on väike
70-80% - kiirusliku vastupidavuse treenimiseks
väsitav, tugev higistamine, hingelduse teke
energiaallikas 50-80% süsivesikud
südameprobleemide tekke oht on väike, koormusvigastuste oht suureneb
80-100% - maksimaalse vastupidavuse treenimiseks
väga väsitav, tugev higistamine ja hingeldus
energiaallikas 70Ż-90% süsivesikud
suurenenud südame- ning koormusvigastuste risk
Allikas: üks vana Äripäev
Siit tasub ka lugeda.
neljapäev, 25. detsember 2008
pühapäev, 21. detsember 2008
Ajakiri Geo
Geo on juba tükk aega ka eestikeelsena ilmunud, aga kahjuks teda internetist ikka veel ei leia.
Detsembrinumber on pealkirjaga "Miks inimene usub?"
Sünd, elu, kannatus, surm. Ja pärast seda? Küsijal on vaja veenvaid seletusi, et suuta oma mittevajalikkust välja kannatada. Kas teadmist omaenda juhuslikkusest on võimalik taluda üksnes usu kaudu? Näib, et ilma subjektiivse meelelise silmapiirita see ei õnnestu.
/---/
Inimene tahab mõista, mis temaga toimub. Ta tahab aru saada, et osata seletada, seletada, et ette näha. Ette näha, et omada ettenähtu üle kontrolli.
Mitte kunagi varem ei ole niipaljud inimesed nii radikaalselt sel viisil esitanud küsimust elu mõtte kohta. Miks on olemas kurjus? Miks on olemisel ka tume pool: looduskatastroofid, sõda, terror, hirm? Juba olemasolevad kirikud ja nende uskkonnad jäävad rahuldavate vastuste andmisega hätta.
Palju küsimusi, vähe vastuseid.
Lugesin ajakirja läbi ja ei oska ikka öelda, miks inimesed usuvad. Seletus, et põhjus on aju keemilistes protsessides, mind ei eriti ei veena.
Mul endal on vist nende keemiliste protsessidega midagi viltu, sest ma ei suuda väga palju uskuda. Aga kuidas tahaks! Ma arvan, et neil kes usuvad, on palju õnnelikum, rahulikum ja harmoonilisem elu.
Detsembrinumber on pealkirjaga "Miks inimene usub?"
Sünd, elu, kannatus, surm. Ja pärast seda? Küsijal on vaja veenvaid seletusi, et suuta oma mittevajalikkust välja kannatada. Kas teadmist omaenda juhuslikkusest on võimalik taluda üksnes usu kaudu? Näib, et ilma subjektiivse meelelise silmapiirita see ei õnnestu.
/---/
Inimene tahab mõista, mis temaga toimub. Ta tahab aru saada, et osata seletada, seletada, et ette näha. Ette näha, et omada ettenähtu üle kontrolli.
Mitte kunagi varem ei ole niipaljud inimesed nii radikaalselt sel viisil esitanud küsimust elu mõtte kohta. Miks on olemas kurjus? Miks on olemisel ka tume pool: looduskatastroofid, sõda, terror, hirm? Juba olemasolevad kirikud ja nende uskkonnad jäävad rahuldavate vastuste andmisega hätta.
Palju küsimusi, vähe vastuseid.
Lugesin ajakirja läbi ja ei oska ikka öelda, miks inimesed usuvad. Seletus, et põhjus on aju keemilistes protsessides, mind ei eriti ei veena.
Mul endal on vist nende keemiliste protsessidega midagi viltu, sest ma ei suuda väga palju uskuda. Aga kuidas tahaks! Ma arvan, et neil kes usuvad, on palju õnnelikum, rahulikum ja harmoonilisem elu.
reede, 19. detsember 2008
Klikkige heade asjade peal!
Kui vaadata asja tarbimisfilosoofiliselt, saaks 5 protsenti eestimaalasi tõepoolest mõjutada aastaga Eesti meedias liikuvaid rahanumbreid, minnes kiirelt Sirpi lugema. Aga kui Sirbi lugemine tundub äärmuslik, siis lugege neidsamu ajalehti, mida alati, kuid klikkige just neil lugudel, mis on teie arvates headelt autoritelt, kes kirjutavad paremini, analüütilisemalt.
Aga miks võiks Sirbi lugemine äärmuslik tunduda?
Aga miks võiks Sirbi lugemine äärmuslik tunduda?
kolmapäev, 17. detsember 2008
teisipäev, 16. detsember 2008
Luuletus jõuluvanale ettelugemiseks
Minu selleaastane luuletus saab olema natuke jõuluteemast välja, kuid see teema on üldiselt aktuaalne alati ja kui õpetlik! Nagu keegi tabavalt ütles, selleks et vigadest õppida, peab kõigepealt olema valmis tunnistama, et oled üldse vea teinud.
Nii et. Tark õpib teiste vigadest, loll enda omadest, väga loll ei õpi üldse.
Niisiis luuletus:
Siil mitu aastat otsis naist nii metsa alt kui aasalt,
ei leidnud küllalt ebamaist ja erandliku kaasat!
Kord meeldis talle toonekurg, kes seisis järve ääres-
kuid kurepreilil oh kui kurb, on liiga pikad sääred!
Siis oravaga oli tal kah tilluke romaan-
kuid männi otsa ronida siil kuidagi ei saand!
Kolm korda lembeil suveöil siil jaaniussi kohtas,
ent lõpuks pruudi ära sõi ning kurvameelselt ohkas.
Siil mitu aastat otsis naist, ei leidnud metsast ega aasalt.
Siis viimaks lauda tagant sai, ta väärilise kaasa.
Pruut oli pehmeid okkaid täis, siil pulma kutsus loomad,
ent pruut ei söö, ei joo, ei käi ja isegi ei rooma.
Siil pulmatralli lõpetas ja pettumust ei varjand,
sest naiseks oli võtnud ta tuhkblondi riideharja.
Siil praegu taotleb lahutust, käib tihti rahvakohtus
ja otsib kõrtsist lohutust ning naistevastast rohtu.
Ja et te enam kauem ei piinleks, siis avalikustame ka autori, kelleks on ... ja sealt ta tuleb ... Uno Laht. Luuletus on ka viisistatud, muusika autor on Gennadi Podelski. Kinnitamata andmetel olevat laulukest esitanud kogunisti Georg Ots.
Aga seda ma kujutan elavalt ette küll, kuidas kuuekümnendatel lõbusad seltskonnad, naerust luksudes, pereringis seda laulsid. Ma isegi ülikooliajast ähmaselt mäletan nagu midagi.
Nii et. Tark õpib teiste vigadest, loll enda omadest, väga loll ei õpi üldse.
Niisiis luuletus:
Siil mitu aastat otsis naist nii metsa alt kui aasalt,
ei leidnud küllalt ebamaist ja erandliku kaasat!
Kord meeldis talle toonekurg, kes seisis järve ääres-
kuid kurepreilil oh kui kurb, on liiga pikad sääred!
Siis oravaga oli tal kah tilluke romaan-
kuid männi otsa ronida siil kuidagi ei saand!
Kolm korda lembeil suveöil siil jaaniussi kohtas,
ent lõpuks pruudi ära sõi ning kurvameelselt ohkas.
Siil mitu aastat otsis naist, ei leidnud metsast ega aasalt.
Siis viimaks lauda tagant sai, ta väärilise kaasa.
Pruut oli pehmeid okkaid täis, siil pulma kutsus loomad,
ent pruut ei söö, ei joo, ei käi ja isegi ei rooma.
Siil pulmatralli lõpetas ja pettumust ei varjand,
sest naiseks oli võtnud ta tuhkblondi riideharja.
Siil praegu taotleb lahutust, käib tihti rahvakohtus
ja otsib kõrtsist lohutust ning naistevastast rohtu.
Ja et te enam kauem ei piinleks, siis avalikustame ka autori, kelleks on ... ja sealt ta tuleb ... Uno Laht. Luuletus on ka viisistatud, muusika autor on Gennadi Podelski. Kinnitamata andmetel olevat laulukest esitanud kogunisti Georg Ots.
Aga seda ma kujutan elavalt ette küll, kuidas kuuekümnendatel lõbusad seltskonnad, naerust luksudes, pereringis seda laulsid. Ma isegi ülikooliajast ähmaselt mäletan nagu midagi.
Kuhu kadus kõik see raamat?
Lugesin nagu niuhti läbi järjekordse Käbi Laretei raamatu. Väga detailne kirjutis, hea tegelikult, iga inimene peaks selliselt oma tundevirvendused üles märkima. Aga kes loeb kogu seda teksti? Kuulsuste vastu tuntakse huvi jah ...
Immi oli üks igavene raske tüüp küll. Raske endale ja teistele.
Immi oli üks igavene raske tüüp küll. Raske endale ja teistele.
neljapäev, 11. detsember 2008
Te ei taha seda teada, mis tunne mul on
kas tahate teada
miks eestlased erilised on
tahate ma räägin
nad elavad terve elu otsa
üksteise kõrval
suutmata öelda et nad
armastavad
ja kui üks neist sureb
helistavad nad oma lähedasele
ja nutavad toru otsas
oma hääletut nuttu
ja tahavad öelda
et armastavad
aga ei suuda
nad elavad viiskümmend aastat
või enamgi
võõra võimu all
ja kirjutavad ikka
oma napakas keeles luuletusi
sellepärast on nad eestlased
sellepärast ma neid armastangi
isegi kui vahel väga
vihkan
Jürgen Rooste
miks eestlased erilised on
tahate ma räägin
nad elavad terve elu otsa
üksteise kõrval
suutmata öelda et nad
armastavad
ja kui üks neist sureb
helistavad nad oma lähedasele
ja nutavad toru otsas
oma hääletut nuttu
ja tahavad öelda
et armastavad
aga ei suuda
nad elavad viiskümmend aastat
või enamgi
võõra võimu all
ja kirjutavad ikka
oma napakas keeles luuletusi
sellepärast on nad eestlased
sellepärast ma neid armastangi
isegi kui vahel väga
vihkan
Jürgen Rooste
laupäev, 6. detsember 2008
Minu lemmikblogi
Kas anda pigema alla, kui üles? Igatahes parem, kui alla lasta, on alla anda.
Meeldivad sõnamängud. Kas sõnadega tohib mängida?
Meeldivad sõnamängud. Kas sõnadega tohib mängida?
Vabaduse vajadus
Vabadus on inimese kaasasündinud omadus, tema pärisosa. Jumala suur kingitus on, et ta inimese sellesse maailma üksi on jätnud, vabana valima, otsuseid langetama ja tagajärgi kogema.
reede, 5. detsember 2008
Me elu on me elu ainus mõte
Lugesin Areeni. Kuidas küll mõned inimesed oskavad nii täpselt öelda seda, mida minagi olen mõelnud. Mõelnud, kuid sõnastada pole osanud:
Mis on õigupoolest elus oluline? Oluline meie sootsiumile ja igaühele eraldi?
Äratundmine, muidugi. Milleks muidu oleme siia maailma paisatud? Võib-olla oleme põgus Jumala ekspertkogu – ja just meie mõistmisest, meie valikuist sõltub kõik järgnev? Oluline on tajuda tervikut ja oma kohta selles, siis asetub kõik iseenesest paigale.
Mis on õigupoolest elus oluline? Oluline meie sootsiumile ja igaühele eraldi?
Äratundmine, muidugi. Milleks muidu oleme siia maailma paisatud? Võib-olla oleme põgus Jumala ekspertkogu – ja just meie mõistmisest, meie valikuist sõltub kõik järgnev? Oluline on tajuda tervikut ja oma kohta selles, siis asetub kõik iseenesest paigale.
teisipäev, 25. november 2008
Tellimine:
Postitused (Atom)