Auto toodi hotelli, tagasi aga pidi selle viima pealinnas asuvasse kontorisse või kui ei viitsi - siis maksma lisaks 23 EUR. Päris ülbe suhtumine! Tellisime Nissan Micra, kui kõige väiksema ja saare kitsastele teedele sobivaima, kuid saime hoopis midagi muud, laenutuse poiss hääldas seda nime nii uhkelt ja sellise aktsendiga, et tundus nagu oleks meile lubatud Porchet vmt. Tegelikult oli ainult Renault Clio.Navi olime koju unustanud ja nii pidime hakkama saama vaalavaatluskontorist ostetud paberkaardiga. Ei olnud hullu, ainult see teederemont! Oleks tõesti tahtnud näha, kas värskelt navigaatorisse laaditud kaardil oleksid need suletud teed märgitud olnud.
Suundusime esmalt läbi teeremontide Furnase poole. Vaated olid paljutõotavalt kaunid, lehmad alpiaasadel söömas, teeäärsed piiratud õitsvatest hortensiahekkidest.
Peagi jõudsime Furnase järve äärde ja asusime avastama auravat maad. Kuna ümbrus on vulkaaniliselt aktiivne piirkond, leidub seal mitmeid termaalveeallikaid ja need on väga kuumad, lausa ohtlikud. Pelgasin pisut haisu, millest Maris kirjutas, kuid polnud nii hull midagi. Kohalikud olid tulnud sinna oma toiduga piknikku pidama. Selleks toiduks on köögivilja-lihahautis Cozido, mis on küpsenud vulkaanilise maapõue kuumuses.
Selline näeb siis välja küpsetuspott.
Ümber järve käis kolmetunnine matkarada, nii palju meil aega polnud aga üks kutsuv rajake kulges kõrvaloleva mäe poole ja mõtlesime natuke sinnapoole jalutada.
Ümbrus muutus aina eksootilisemaks, mets tihedamaks, läksime aina edasi. Mets koosnes sirgetüvelistest jaapani krüptomeeriatest - mis on Assooridele sissetoodud liik ja siin väga hästi kohanenud - mille tüvedel liaanidena keerdusid luuderohud. Äkki jõudsime taimestikku mattunud majavaremeteni. Ilmselt oli selles majas umbes 20-30 aastat tagasi veel elatud.
Rada läks aina kitsamaks ja kutsuvamaks. Ronisime ikka ülespoole, kuigi jalas olid ainult sandaalid ja mõistlik inimene ilma matkasaabasteta sellisesse kohta ei läheks.
Vahepeal näidati meile kauneid vaateid alla järvele.
Kuigi üldiselt oli taimestik nii lopsakas, et vaateid eriti nautida ei saanud. Nüüd lisandusid ka puusõnajalad.
Nii see ronimine käis, kahili ingveri juurtest kinni hoides.
Teatud kõrgusest alates muutus kahili ingver ainuvaldavaks taimeks. See, nagu enamus Assooride taimi, on sissetoodud ja siin väga hästi kohandunud liik. Algselt olevat ta pärit Himaalajast, kuid ka Havail väga levinud liik.
Tegelikult nagu umbrohi. Nuusutasin ka juurikaid, äkki saab ingverina kasutada, kuid siiski ei. Lõhn oli intensiivne, kuid mitte ingveri oma. Kollased õisikud olid aga imekaunid ja meeldisid ka mesilastele. Meile ka - üks õis seisis meil hotellitoas terve aja, kuigi me pidime teda vannitoas pidama, liiga tugeva lõhna pärast.
Lõpuks ometi jõudsime ka ingveri rindest välja mingisugusele alpiaasale.
Tuntud taimena kasvas seal meliss. Nägime kaugemal lehmi, olime sattunud kellegi karjamaale. Mõelge, kui meeldivat melissilõhnalist piima need lehmad anda võisid. Mõtlesime, et saame ehk mäe teist külge pidi alla tulla, aga see oleks vist teinud rohkem, kui kolmetunnise matka, pealegi pelgasin mina veidi koeri, kes tavaliselt koos lehmakarjadega vabalt jooksid, niisiis läksime tuldud rada pidi tagasi.Kohalikud olid juba oma toidu ära söönud ja lahkunud. Ostsime autoparkla juures passivalt papilt paar banaani, turgutasime end pisut ja sõitsime Furnase linna botaanikaaeda otsima. Naviga oleks see muidugi lihtne olnud, nüüd aga keerutasime jupp aega.
Sissepääs parki maksis 5 EUR inimese kohta. Furnases asuv imekaunis Terra Nostra park on rajatud 18. saj USA konsuli Thomas Hicklingi poolt, hiljem on seda pidevalt laiendatud ja arendatud ning tänapäeval on see imeline botaanikaaed tõmbenumbriks turistidele üle kogu maailma. Kauni pargi keskel asub ümar termaalveebassein, mille suur rauasisaldus muudab vee tumekollaseks. Vee temperatuur on u 40 kraadi ning väidetavalt aitab seal suplemine parandada paljusid tervisehädasid. Muidugi me läksime kohe suplema, kuigi vesi nägi välja veidi hirmutav ja sogane. Oli mõnus.
Park oli imeilus ja vaadata oli seal väga palju - alates hõlmikpuude alleest, lõpetades mitut värvi vesirooside ja konnadega.
Kastanitel oli saagi valmimise aeg. Korjasime natuke neid kastaneid, mis oli keeruline, sest katsu sa siili paitada, pärast kodus küpsetasime kastaneid ahjus ja tulid "täitsa päris", samasugused nagu näiteks Lääne-Euroopas sügiseti linnatänavatel müüakse.
Furnasest suundusime piki idarannikut ülespoole. Sõidutempo oli aeglane, kitsad teed ja kõikjal lehmad. Kõige harilikum liiklusõnnetus Assooridel olevatki kokkupõrge lehmaga. Ma üldse ei imesta, olles näinud, kuidas see lehma-ajamine seal käib.
Maastikud olid imekaunid, roosasid belladonnasid kõik kohad täis.
Ronisime vaikselt kõrgemale. Liiga suured kõrguste vahed seal ei ole muidugi, võrreldes Kanaaride või Kreekaga ikka palju leebem.
Kiirtee ehitamine täies hoos. Need olid tohutusuured kandetalad, kuhu see kiirtee tuleb, see on tõeliselt grandioosne projekt, seda enam, et selles piirkonnas on maavärinad tavalised ja kogu see värk peab vastu pidama.
Ribeira Dos Caldeirose juga. See on viimane pilt, edasi läks juba pimedaks. Sattusime lõplikult teeremondi labürinti ja minu kaardilugemine pimedas lõppes täieliku fiaskoga. Õnneks aga on olemas laevas ka kapten ja jõudsime siiski koduhotelli, küll liiga hilja, et veel sööma minna, aga vähemalt saime juua kohvi, mille tegemise vahendid ma ettenägelikult olin kaasa pakkinud ja sõime ära päeval papi käest ostetud ananassi ning ja kaasavõetud Kalevi küpsised.Vägagi meeleolukas päev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar