Aktuaalne kaamera

Teisipäev, 21. september 2010

Reis Assooridele, teine päev autoga

Vaatasin, et sedasi autoga päevad läbi ringi rallides saab liiga vähe ookeanis ujuda ja hakkasin käima enne hommikusööki hotelli juures asuvates merebasseinides ujumas. Üksinda, sest igaüks ei viitsi hämaruses soojast voodist välja ronida. Üldiselt oli see päris suur julgustükk, sest meie hotelli ümbruses olid lained kogu aeg suured ja vees oli tunne, et oled nagu pesumasinasse sattunud. Tee basseinide juurde oli pikk ja keegi peale minu seal ei käinud, nii et kui midagi oleks juhtunud, oleks saanud loota vaid endale. Minu taktika oli selline, et lasin ennast lainetel kanda, eriti ei rabelenud ja paanikasse ei sattunud, välja saamiseks kasutasin lainega kaasasõitmist - kuid ikkagi olid põlved ja käed vastu teravaid kaljusid kriimustatud. Välja saades oli iga kord rõõm suur ja tunne imeliselt mõnus. Muidugi viimasel päeval olid lained juba nii suured, et sinna ujuma minna oleks olnud tõeline lollus. Ja ilmselt on lained seal pigem sellised suured, nagu viimasel päeval. Need minu hommikusuplused olid mulle kingitud ime.
Esimese asjana sõitsime sel päeval ananassiistandust otsima. Ananassiistandused asuvad pealinna külje all, näiteks Livramentos. Esimese hooga sattusime hoopis hulgilattu, kus meisse suhtuti tohutult hästi, aga inglise keelt keegi ei osanud eriti. Nad seletasid hoogsalt, kuhu me peaksime sõitma, meie aga ei suutnud vastu panna kiusatusele ja ostsime kohe viis ananassi - kaasavõtmiseks ananas commercial ja kohe söömiseks ananas industrial - nagu nad ütlesid, ning peoga veel banaane lisaks. Lahkusime väga rahulolevatena.
Leidsime ka kasvuhooned üles, kuid kahjuks olid need kinni ja kusagil polnud ühtki inimest näha. Nii et kui tahate ananassikasvuhoonetesse sisse saada, siis peaks võtma turismifirma bussiekskursiooni. Kasvuhoonete välisilme on säilinud selline, nagu neid hakati ehitama ajal, kui Assooridel ananassikasvandusi rajama hakati, 18. sajandil. Ja Assoorid on oma ananasside poolest maailmakuulsad - tõepoolest, nii maistvat ja suussulavat ananassi pole ma enne, ega pärast saanud.
Sete Cidadese kraatrijärved olid meie eesmärk. Vaateplatvormilt avanes imeilus vaade kaksikjärvedele: sinisele ja rohelisele.
Ning seal läheduses oli veel pisemaid kraatrijärvi, nendeni jõudmiseks tuli ronida lehmade karjamaale, kuid vaated olid imeilusad.
Vaatluspeatus.
Vaade Cete Cidadesele.
Cete Cidadese kirkus - ja üldse kirikutes - imetlesin elavatest lilledest tehtud seadeid. Tavaliselt on kirikutes ju plastmasslilled.
Järgmine sihtkoht oli Mosteirose rand, kus termaalveteallikad segunevad mereveega ja seal on siis vahva ujumas käia. Kahjuks oli parajasti tõusu aeg ja saime vaid taamal veepinnale kerkivat kollakat vahtu näha, ujumas käisime küll ära, kuid rohkem nagu kalda ääres. Meri oli tormine ja ülejäänud turistid vahtisid meie ujumist hämmastusega.
Edasi kulges meie teekond piki saare põhjarannikut, kus astusime ühte meeldima hakanud restorani sügavale sisse ja lasime hea maitsta kohalikul spetsialiteedil: verivorst ananassiga e morcela. Maitses huvitavalt.
Edasi piki rannikut. Kusagil siin läheduses olid ka teeistandused.
Ent meie suundusime pealinna poole tagasi ja käisime ära marketis, mis asus Ponta Delgada suurimas kaubakeskuses. Ostsime ära kõik kingitused kodustele ja muud vajalikku ning vaatlesime kalaleti ilu. Maksta sai seal kaardiga, kuid üldiselt esines saarel mitmel korral olukorda, kus VISA-t ei tahetud. Nii et sularaha on kõige kindlam kaasa võtta.

Kommentaare ei ole: