Viimane päev oli sukeldumispäev.
Mina aga läksin jalutama. Kõigepealt imetlesin hotelli lähedases rannas suuri laineid, mõtlesin järele, kas minna ujuma ja käisingi. Pigem meenutas see võitlust ookeaniga, et kumb peale jääb.
Siis matkasin paari kilomeetri kaugusel asuvale kunstinäitusele Centro Cultural, mis kujutas endast armast majakest, mis otsast otsani täis topitud kohalike kunstnike loomingut. Üsna kaootiline kollektsioon, aga selle korvasid lahked muuseumitädid. 
Äratulles piilusin seal taimi ja muuseumitädi nägi seda ning küsis minult, et kas tahate mu aeda näha (ta elas naabermajas). Nii tore. Ta näitas mulle uhkusega viljapuid ja seletas, mis ta nende viljadest teeb. Seal olid juba tuttavad viigipuud, granaatõunapuud ja üks palm, mis meenutas kanaari palmi, kuid oli suuremate viljadega, nendest tehti marmelaadi.
Edasi matkasin juba tuttavasse randa päevavarga elu nautima, ujusin, jõin kohvi, söötsin sisalikke ja nii edasi. Viimane päev Assooridel oli imekena päikesepaisteline, nii et sai ka viimast korda päikest endasse imetud. Aeg muudkui lendas.
Oligi aeg hakata tagasi hotelli poole minema. Lasin end siiski otseteelt ühele armsale kõrvaltänavale meelitada. Uurisin seda maja, mis oli müügis, ilmselt juba pikemat aega. Ronisin üle aia ja piilusin igale poole. Natuke kurb. Maju on sealkandis palju müügis. Rikkad valged inimesed neid vist suvekodudeks nii palju ei osta, kui Hispaaniasse ja Mandri-Portugali.
Tänav otse merre.
Tegelikult oli see väike, kivine, inimtühi rand, mulle meelepärane. Käisin sealgi ujumas.
Viimane ujumine Atlandi ookeani soolastes voogudes. Õhtul käisime esimest ja viimast korda hotelli pakutaval õhtusöögil (kõik hinnas). Tegelikult ma ei kahetse, et me sinna varem ei sattunud.Ja siis oligi aeg pakkida asjad, et alustada järgmisel hommikul tagasisõitu ning unistamisest juba uuest reisist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar