Aktuaalne kaamera

Laupäev, 18. september 2010

Reis Assooridele, teine päev

Teisel päeval avastasime hotelli ümbrust ja kõigepealt matkasime lähedalolevasse külasse Água de Pau, mis asus umbes pooleteise kilomeetri kaugusel. Taimestik oli imeline. Pildil belladonna, mis kasvas metsikult ja igal pool.

Küla oli mõnus, turiste vähe, imekitsad tänavad, kaunis kirik, kohalikke päevavargaid - nagu M nimetas neid mehi, kes päevade viisi midagi ei teinud ja tänaval vahtisid - palju. Puuviljamüüjate käest sai osta noort veini (verde - roheline vein), mida lasti otse vaadist topsi sisse, hinnaga 1 euro. Hommikul oli see veel viinamarjamahl, õhtul aga juba vein. Mingid kraadid olid seal sees küll.

Hakkasime mäkke ronima, seal paistis olevat kabel. Teekonnal avanesid huvitavad vaated kohalikule elule tagaaedades.Mäelt avanes selline vaade. Ronisime alla ja luusisime veel külas ringi.

Kohaliku omavalitsuse maja: Portugali, Assooride, Sao Migueli ja ilmselt ka kohaliku omavalitsuse lipud.

Kohalik autohitt. Sellisega sõidetakse mägedesse lehmi lüpsma ja enamusel on kastis lüpsiagregaadid ning nagu hiljem ka selgus - kohalikku tõugu, hüäänilaadne, hirmus tige koer. Nendest kutsudest olevat aretatud ka Brasiilia murdjakoerad, keda kasutatud ärakaranud orjade püüdmiseks.
Millegipärast oli seda tõugu koeri saarel kahtlaselt palju.

Püüdsime mitut teed pidi külast välja matkata, et mõnd rada pidi mäkke saada, kuid kõik teed sumbusid majade juurde, iga maja ümber kõrge aed ja aias koerake.

Seadsime siis sammud hoopis Caloura sadama poole. Päris sadama lähedal oli armas Caloura kirik, kus toimus parajasti laulatus. Caloura kirik on muide eraomanduses.

Caloura sadam oli vanasti piraatide lemmiksadam. Praegu on sadamas kalapaadid, õngega kala püüdjad ja pisike merebassein, mis tõusust-mõõnast olenevalt on pooltühi või pooltäis ning kohalike inimeste puhkamise koht. Väga armas koht, kuhu ka järgnevatel päevadel mitu korda sattusime, et kohvikus espressot juua (ainult 50 eurosenti - ainus asi, mis Assooridel tundus odavam, kui siin), kalameeste tegemisi jälgida ja snorgeldada.

Kohviku üheks atraktsiooniks olid sisalikud, kes armastasid saia, suhkrut ja kokakoolat ning olid selle eest nõus osaliselt oma kartlikkusest loobuma.

Endised piraadid tänapäeval oma igapäevast leiba teenimas.

Hakkasime ka päevavarasteks ning jälgisime tundide kaupa, mida kalamehed teevad, kuidas laev tuleb sadamasse, tõmmatakse veest välja, kalad välja laaditakse.

Oma tarbeks roogiti kohapeal paremad palad, jäätmed visati kajakatele või anti järjekordsetele päevavarastele, kes ka tundide kaupa sadamas nillisid. Näiteks see kirju särgiga mees nillis kalamaksa ja lahkuski sealt suure kotitäiega.

Tuunikala rookija.

Ja siin pildike saare pealinna suurimast supermarketist, kus neidsamu tuunikalasid müügil nägime.

Päev kulus ruttu. Lonkisime külla tagasi, käisime kohalikus restoranis õhtustamas ja juba hakkaski pimenema.

Kommentaare ei ole: