Aktuaalne kaamera

Kolmapäev, 27. jaanuar 2010

Elo Tuglase elukiri

Reisil oli mul kaasas Elo Tuglase päevik aastatest 1952-1958. Imelikul kombel alustasin Elo päevikute lugemist n-ö tagantpoolt, kõigepealt see viimane. Ja tegelikult on see isegi hea, sest äsja just lõpetasin Panso päevaraamatute teise osa, mis on just samast ajast ning hetkel loen veel ka Ristikivi-telliskivi, ka enamvähem samad aastad. Nii et üks aeg - aga kui erinevad saatused! Kui erinevalt võib näha elu ja asju, olenevalt sellest, kas sa oled noor või vana, represseeritu või evakueeritu.
Igatahes mõtlemapanev lugemine on. Elo Tuglas on tõesti suurepärane kirjutaja ja vaatleja. Sellest kõigest on kirjutanud väga hea eessõna raamatu koostaja Mall Jõgi, enamvähem sama tekst leidub ka siin:
“Meid, meie rahvast ja kogu maailma on klopitud nagu võikirnus. Peab imestlema, et me ise ja veel nii paljud meie ümber üldse elavad...” alustab Elo pärast kümneaastast vaheaega taas oma päevaraamatut.
Päevikupidaja oskab isegi kõige raskemate katsumuste ajal näha elus ikka ka koomilist poolt, vormib sellest ajast ja teda nüüd ümbritsevatest inimestest paraja koomuski. Siiski on Aadu absurdistiilis peretrall ja Muia loomemured vaid omamoodi psühhoteraapiline sirm, et mitte kõnelda hoopis rängematest, hingele haiget tegevatest asjadest. Need asjad on siiski aimatavad mõnest vihjest, mõnest poolikust lausest, mõnest otsesest nördimusavaldusest.
Me ju teame praegu sedagi, millest päevikupidaja eriti ei kirjuta: et suur osa Tuglaste pere kunagisi sõpru-tuttavaid, eelmise perioodi kaaslasi, “Tartu päeviku” tegelasi, on kas küüditatud, vangis või põgenenud välismaale.
Ja need tuttavad, kes saatuse tahtel on siiski Eestis ja veel elus, on põlu all nagu Friedebert Tuglaski (Ado Vabbe, Aleksander Tassa, Eduard Hubel) või vähemalt erakordselt masendunud ja pettunud (Elo kohtumine August Allega enne viimase surma). Kaks kunagi väga seltskondlikku ja ühiskonnaelus aktiivselt osalenud inimest elavad nüüd väga üksildast elu.