Aktuaalne kaamera

Neljapäev, 31. jaanuar 2013

Faust Estonias

Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head.
Charles Gounod’ ooper kahes vaatuses.
Sattusin etendusele, kus kõik peaosatäitjad olid väljastpoolt Estoniat. Ja just muusikaliselt - kuigi ma pole asjatundja - tundus etendus kuidagi eriliselt vägev.
Rääkimata muidugi kostüümidest.
Väga meeldis.
Pildid etenduse kohta @internet.
Arvamused:
1.
2.
Mu meelest on Sirbi arvamus tõelähedasem.

Teisipäev, 15. jaanuar 2013

Karl Ristikivi teekonnad: 86 postkaarti reisidelt 1946–1976

Inimese teekond, 30 aastat, 40 reisi. Kui esimesed reisid on enamasti koos kaaslasega ja kaardid optimistlikumad, siis viimastega on täpselt vastupidi.
Ilus raamat Janika Kronbergi ja Tiit Pruuli väga heade sissejuhatustega teemasse.
Jeruusalem, 21.3.65
Teekond on lõpuks toonud mind siia, kuigi see ei olnud just Via dolorosa.  Aga on olnud siiski kaunis pingutav, nii et puhkusele pole seni saanud mõteldagi. Loodan siiski, et kõik läheb hästi, sest me alustame ja lõpetame iga päev palvega. Täna oleme Kolgatal ja Petlemmas. Homme sõidame Surnumere äärde. Tervisi! Kröits

Veel: Tiit Pruuli
Ristikivi päevaraamat

Neljapäev, 10. jaanuar 2013

E-raamat ja kinkekaart


Kahjuks läks vett vedama minu plaan realiseerida jõuluks laekunud Rahva Raamatu kinkekaardid e-raamatute ostmiseks. E-raamatute ostmiseks peavad olema spetsiaalsed e-kinkekaardid. Aga selle kõige teadasaamiseks peab pingutama ja nii lihtsalt seda infot juba üles ei leia. Tuleb helistada tavatelefonil, olla ooterežiimil ja nii edasi.
Huvitav – kas poes saab vahetada tavalised kinkekaardid e-kinkekaartide vastu? Päris raamatud lihtsalt ei mahu enam koju ära.

Teisipäev, 8. jaanuar 2013

Võhikud võõrsil


 * Mark Twain
Võhikud võõrsil ehk uute palverändurite teekond
Inglise keelest tõlkinud Hardi
Tiidus
Soov seda raamatut lugeda tekkis mul Pühal maal reisil viibides. Kodus selgus, et seda soovi täita polegi nii lihtne. Minu kallite kaasteeliste kodustes raamatukogudes see raamat puudus, tuli pöörduda raamatukokku. Sealt sai siis laenutatud ainueksemplar, mis oma vanusele kohaselt näeb välja väga väärikas ja vana. Paber on pude, lehed tumekollased. Järgmist viitkümmet aastat see raamat küll vist vastu ei pea. Asusin õhinal lugema, kuid üsna pea adusin, et päris kõike ma ikka ei viitsi lugeda. Tegemist oli ju 1867. a alanud ameeriklaste lõbureisiga Vana maailma tundmaõppimiseks, tee peal peatuti ka Aafrikas ja saartel (kui seal just parasjagu karantiini polnud). Tegelikult üle-eelmise sajandi reisikiri. Lugesin läbi põhiliselt need peatükid, mis kirjeldasid kohti, kuhu mina siiani sattunud olen ja siis muidugi Püha maa peatükid. Raamat on vürtsitatud omapärase huumoriga, kuid mõned osad on ka uskumatult tüütud. Ja kuidas küll on maailm sellest ajast saadik muutunud, kui nad hobuste ja eeslitega Surnumere ääres matkasid!
Nüüd seisavad seal suured hotellid ja hiiglaslikud keemiakombinaadid, mägede vahel tiirutavad eeskujulikus korras asfaltteed. Mis küll saab sellest paigast kahe sajandi pärast? _________________________________________
* Raamatu pilt @internet, kõrbepilt Surnumere äärest on minu tehtud